13 Hooldereformi rakendumise sekkumisloogika ja soovitused
13.1 Sissejuhatus
Käesolev raport käsitleb hooldereformi kavandatud ja tegelikult rakendunud sekkumisloogikat ning koondab uuringu eri osade tulemused järeldusteks ja soovitusteks. Analüüsis hindame reformi eesmärke, sihtrühmi, lahendusi ja rakendamist, toimemehhanisme, eeldusi ning tulemusi. Raporti lõpus esitatud soovitused tuginevad uuringu temaatiliste raportite leidude ja järelduste sünteesile.
Raportis kasutatakse sekkumisloogikat analüütilise raamistikuna, mis seob reformi eesmärgid, sihtrühmad, lahendused ja rakendamise, toimemehhanismid, eeldused ning tulemused. Eristame kahte vaadet: kavandatud sekkumisloogika, mis kirjeldab, kuidas reform pidi kavandatud tegevuste ja toimemehhanismide kaudu soovitud tulemusteni viima, ning tegelikult rakendunud sekkumisloogika, mis koondab reformi tegeliku rakendumise ja senised tulemused. Mõlemad sekkumisloogikad on esitatud tervikuna alapeatüki „Sekkumisloogika“ alguses (vt Joonis 13.1 ja Joonis 13.2) ning neid avatakse järgnevates alapeatükkides üksikasjalikumalt.
Kavandatud sekkumisloogika koostamisel tuginesime:
õigusaktide, juhendite ja teiste hooldereformi ettevalmistamist käsitlevate dokumentide analüüsile;
poliitikakujundajate ja ekspertidega tehtud intervjuudele, sealhulgas intervjuudele Sotsiaalministeeriumi esindajate, SKA KOV-i sotsiaalteenuste nõustamisüksuse, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning Õiguskantsleri Kantselei esindajatega.
Tegelikult rakendunud sekkumisloogika koostamisel tuginesime:
registriandmete analüüsile;
KOV-ide ja teenuseosutajate küsitlustele;
teenuseosutajate, teenusesaajate ja lähedastega tehtud intervjuudele;
KOV-ide esindajatega tehtud fookusgrupiintervjuudele.
Soovitused koostasime uuringu temaatiliste raportite leidude ja järelduste sünteesina. Iga soovituse sidusime seda toetavate leidude ja järeldustega eraldi soovituste tabelis.
13.2 Sekkumisloogika
13.2.1 Sekkumisloogika tervikvaade
Hooldereformi toimimise hindamiseks eristame kavandatud ja tegelikult rakendunud sekkumisloogikat. Kavandatud sekkumisloogika kirjeldab, milliste reformiga tehtud muudatuste ja toimemehhanismide kaudu eeldati reformi eesmärkide ja soovitud tulemuste saavutamist. Tegelikult rakendunud sekkumisloogika kirjeldab, kuidas reform praktikas rakendus, millised kavandatud toimemehhanismid toimisid või jäid osaliselt realiseerumata ning millised olid reformi tulemused.
Kavandatud sekkumisloogika (vt Joonis 13.1) seob reformieelsed probleemid reformi eesmärkide ja sihtrühmade, rakendatud tegevuste, eeldatud toimemehhanismide ning soovitud tulemustega. Joonise alumises osas on toodud läbivad rakenduseeldused, mille täitmist eeldati reformi toimimiseks.
Realiseerunud sekkumisloogika (vt Joonis 13.2) järgib kavandatud sekkumisloogikat, kuid näitab ühtlasi, kuidas reformi tegevused ja toimemehhanismid praktikas rakendusid ning millised kavandatud ja kavandamata või alahinnatud tulemused uuringu põhjal ilmnesid.
Järgnevates alapeatükkides avame sekkumisloogika elemente ja nendevahelisi seoseid üksikasjalikumalt. Esmalt käsitleme reformiga kavandatud ja tegelikult ilmnenud tulemusi, seejärel sihtrühmi, reformi lahendusi ja rakendamist ning lõpuks toimemehhanismide eeldusi. Kavandatud ja tegelikult rakendunud sekkumisloogikat käsitleme läbivalt kõrvuti, et tuua esile, millistes osades reformi rakendumine vastas kavandatule ning kus ilmnesid erinevused.
13.2.2 Tulemused
13.2.2.1 Kavandatud
2023. aasta 1. juulil jõustunud reformi kesksete eesmärkidena saab sõnastada järgneva:
suurendada väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse (edaspidi ÜHT) kättesaadavust (sh vähendada teenusesaajate omaosalust);
leevendada lähedaste hoolduskoormust;
parandada ÜHT kvaliteeti (sh hooldustöötajate arv ja kvalifikatsioon);
toetada pikemas plaanis kodus elamist toetavate teenuste arendamist, et ennetada hooldusvajaduse süvenemist ja asutuspõhise hoolduse saamist.
Reformi vahetu oodatav tulemus oli vähendada inimese ja tema lähedaste kanda jäävat ÜHT kulu. KOV-i suurem rahastus pidi parandama teenuse rahalist kättesaadavust, suurendama teenusele jõudmist ja vähendama teenusele jõudnud inimeste lähedaste vahetut hoolduskoormust. Teenuse- ja personalinõuete täpsustamine pidi parandama ÜHT kvaliteeti ja isikukesksust. Pikemas plaanis eeldati, et KOV-ide tulubaasi kasv loob võimaluse arendada kodus elamist toetavaid teenuseid, mille kasutamine võimaldab lükata edasi ÜHT vajadust.
13.2.2.2 Tegelik
13.2.2.2.1 Teenusesaaja ja lähedaste rahaline koormus
Reformi järel suurenes KOV-ide osalus ÜHT rahastamises ning teenusesaajate ja nende lähedaste kanda jääv kulude osakaal vähenes. H-veebi analüüsi järgi katsid KOV-id 2021. aastal ligikaudu viiendiku ÜHT kogukulust. Reformi aastal suurenes KOV-ide osalus 38%-ni ja 2025. aastal 46%-ni kogukuludest. Samal ajal kasvas ÜHT kogukulu 2021. aasta 97,4 miljonilt eurolt 2025. aastal 215,7 miljoni euroni. Seetõttu suurenes teenusesaajate ja lähedaste makstud kogusumma vaatamata sellele, et nende kanda jääv osakaal vähenes. Kogusumma suurenemist mõjutasid nii teenusehindade kui ka teenusesaajate arvu kasv.
Reformi kavandamisel kasutati rahalise kättesaadavuse võrdluspunktina keskmist vanaduspensioni. Enne reformi, 2021. aastal oli teenusesaaja või pere arvestuslik maksekoormus 679 eurot kuus ning keskmine vanaduspension 551 eurot. Pärast reformi näitavad STAR-i ja SKAIS-i andmed, et keskmiselt kattis teenusesaaja pension tema omaosaluse ning pensionist jäi pärast omaosaluse tasumist 2024. aasta aprillist alates alles ligikaudu 160–190 eurot kuus (2023. aasta teisel poolel 120–130 eurot). Samas oli perioodil 2023–2025 23% teenusesaajatest selliseid, kelle pension ei katnud ühelgi teenusel viibitud kuul omaosalust. Reform parandas seega keskmise teenusesaaja pensioni ja omaosaluse suhet, kuid ei taganud kõigile võimalust katta omaosalust pensionist.
Eksperdid, teenuseosutajad, KOV-ide esindajad ning teenusesaajad ja lähedased hindasid intervjuudes, et ÜHT muutus inimesele rahaliselt kättesaadavamaks ning perede rahaline koormus vähenes.
Teenusesaaja kanda jääv summa kujuneb teenuseosutaja hinnast, KOV-i kehtestatud hoolduskulu piirmäärast, väiksema sissetuleku hüvitisest ja KOV-i võimalikust täiendavast rahalisest abist. Inimene tasub majutus- ja toitlustuskulu, muud teenusehinnas sisalduvad kulud ning hoolduskomponendi selle osa, mis ületab KOV-i piirmäära. Teenuseosutajad kasutavad erinevaid hinnastamismudeleid ja hoolduskomponendi arvestamise aluseid. Seetõttu ei näita avaldatud hoolduskomponendid teenuseosutajate ühtsetel alustel leitud tegelikku võrreldavat hoolduskulu.
Pärast reformi kasvas kohamaksumus kiiremini kui hoolduskomponent. Minimaalse kohamaksumuse mediaan suurenes 2023. aasta lõpust 2025. aasta lõpuni 18,6% ning minimaalse hoolduskomponendi mediaan 16,9%. Samal ajal ei olnud 58 KOV-i 2025. aasta oktoobriks reformi alguses kehtestatud piirmäära muutnud. Piirmäärade aeglasem muutumine suurendas nende teenuskohtade hulka, kus teenuseosutaja avaldatud hoolduskomponent ületas inimese elukohajärgse KOV-i piirmäära. KOV-i piirmäära ületav osa jäi inimese või tema lähedaste kanda.
Kokkuvõttes vähendas reform inimese ja tema lähedaste kanda jäävat osa ÜHT maksumusest ning parandas teenuse rahalist kättesaadavust. Toetuse tegelik ulatus erineb samas teenuseosutaja hinna, KOV-i piirmäära, inimese sissetuleku ja KOV-i täiendava rahalise abi järgi. Teenusehindade kasv ja KOV-ide piirmäärade ebaühtlane ajakohastamine on reformiga saavutatud rahalise leevenduse ulatust aja jooksul vähendanud.
13.2.2.2.2 Teenusesaajate arv ja hinnang kättesaadavusele
Reformi järel suurenes ÜHT-d kasutavate inimeste arv ning teenusesaajate arvu kasv oli kiirem kui reformile eelnenud aastatel. H-veebi andmetel oli 2021. aasta lõpus ÜHT-l 9100 inimest ja 2025. aasta lõpus 12 037 inimest. Teenusesaajate arvu kasv on kooskõlas eri osapoolte hinnanguga, et reform parandas ÜHT rahalist kättesaadavust ja võimaldas teenusele jõuda ka inimestel, kelle jaoks oli teenus varem rahaliselt raskemini kättesaadav.
Pärast reformi lisandus ÜHT teenuskohti ja teenuse kogupakkumine suurenes. Majandustegevuse registri (edaspidi ka MTR) andmetel kasvas teenuseosutajate pakutavate ÜHT teenuskohtade arv 2023. aasta oktoobri 11 287 kohalt 2026. aasta veebruariks 12 915 kohani ehk 1628 koha võrra, mis tähendab 14,4%-list kasvu.
Teenuskohtade koguarvu kasv ei parandanud siiski kättesaadavust ühtlaselt kõigi abivajaduse profiilidega inimeste jaoks. Teenuseosutajate küsitluse järgi oli ligi kolmandik vastanud hooldekodudest viimase 12 kuu jooksul keeldunud taotlejale koha andmisest dementsuse või äärmuslikult suure hooldusvajaduse tõttu. Ka paljud KOV-id olid kogenud raskusi neile inimestele sobiva teenuskoha leidmisel. Seega suurenes ÜHT teenuskohtade üldine pakkumine, kuid suurema või eripärase hooldusvajadusega inimestele jäi nende vajadustele vastava teenuskoha leidmine keerulisemaks kui teistel teenusevajajatel.
13.2.2.2.3 Lähedaste hoolduskoormus
Reform võis vähendada nende lähedaste koormust, kelle pereliige jõudis ÜHT-le ja kelle maksekoormus vähenes. Uuringuandmed ei võimalda hinnata, kas lähedaste hoolduskoormus ühiskonnas tervikuna reformi tulemusel vähenes.
Intervjuud teenusesaajate ja lähedastega näitavad, et KOV-i toetus oli peredele oluline ning teenuskoha maksumuse kandmisel aitasid lisaks KOV-i toetusele kulusid katta kulude jagamine pereliikmete vahel ja vara müük. Samal ajal ei olnud paljud intervjueeritud enne reformi ÜHT-l või ei tajunud reformi mõju selgelt, mistõttu ei võimalda intervjuud teha üldistatavat järeldust lähedaste hoolduskoormuse muutuse kohta.
13.2.2.2.4 ÜHT kvaliteet
Reform täpsustas ÜHT kvaliteedi õiguslikku ja korralduslikku raamistikku. Täpsustati hooldusplaani ja hooldustoimingute nõudeid ning kehtestati hooldus- ja abihooldustöötajate arvu ja ettevalmistuse nõuded. Selgemad nõuded loovad ühtsema aluse teenuse korraldamiseks ja nõuetele vastavuse kontrollimiseks.
Töötajate arv ja töötasu kasvasid pärast reformi. H-veebi analüüsi järgi kasvas aastatel 2021–2025 hooldustöötajate ja abihooldustöötajate arv ning suurenes nende töötasu. 2025. aasta hindades kasvas hooldustöötajate keskmine brutotöötasu 1433 eurolt 2021. aastal 1572 euroni 2025. aastal ning abihooldustöötajate töötasu 1304 eurolt 1373 euroni. 2025. aasta lõpus vastas töötajate arvu nõudele 72% hooldekodudest. Töötajate arvu nõuete täieliku rakendamise tähtaeg oli 1. juuli 2026. See näitaja kirjeldab üleminekuperioodi ega võimalda hinnata nõuete täitmist pärast 1. juulit 2026.
Samas piiravad tööjõupuudus ja töötajate puudumised teenuseosutajate võimalusi nõudeid täita ja teenust arendada. Teenuseosutajate küsitluses nimetas 79% vastanutest hooldus- ja abihooldustöötajate juhtimise raskusena haigusi, puudumisi ja töökatkestusi, 56% palgatõususurvet ning 42% töötajate värbamist. Töötajate leidmist takistavad piirkonna tööturu olukord, töö raskus, palgatase ja kvalifikatsiooninõuded.
Teenusesaajate ja lähedaste intervjuudes seostati teenuse kvaliteeti sageli turvalisuse ja esmase hoolduse tagamisega. Samal ajal kirjeldati, et võimalused osaleda tegevustes, liikuda õues, säilitada kontakti hooldekodust väljaspool ning saada tervishoiuteenuseid ei vasta alati teenusesaajate vajadustele ja ootustele. Teenuse kvaliteet sõltub seega lisaks kehtestatud nõuetele töötajate olemasolust ja pädevusest ning teenuseosutaja töökorraldusest.
KOV-idel ja üldhooldusteenuse järelevalvega tegeleva asutuse esindajal puudub üksmeel selles, kas teenuse korraldamine hõlmab ka huvi või vastutust teenusesaaja heaolu eest teenusel olles.
Kokkuvõttes parandas reform kvaliteedi tagamise õiguslikke ja tööjõuga seotud eeldusi, kuid nõuete rakendamist piiravad tööjõupuudus ja töökorralduslikud raskused. ÜHT sisulise kvaliteedi üleriigilise muutuse kohta uuringus järeldusi ei tehta.
13.2.2.2.5 Kodus elamist toetavate teenuste arendamine
Reformi pikaajalisema loogika järgi pidi hooldereformiga seotud lisarahastus KOV-idele toetama kodus elamist võimaldavate teenuste arendamist ning seeläbi ennetama hooldusvajaduse süvenemist ja asutusepõhisele hooldusele jõudmist. Eeldati, et reformi rakendamisel lähtuvad KOV-id pikaajalise hoolduse terviklikust korraldamisest ja kulutõhususest. See ootus ei täitunud soovitud määral. Reformi rakendamine koondus praktikas ÜHT rahastamiskohustuse ja sellega seotud korraldusülesannete rakendamisele, kuigi strateegiliselt sooviti tugevdada ka kodus elamist toetavaid teenuseid.
KOV-ide fookusgruppides kordus hinnang, et hooldereform ei parandanud koduteenuse kättesaadavust, sest reformiga kaasnev raha kulub ÜHT kulude katmiseks ning koduteenuse arendamiseks eraldi ressurssi ei jää. KOV-ide sõnul ei jätkunud rakendusfaasis ka ajalist ressurssi koduteenuse arendamiseks ning mitmes omavalitsuses jäid kavandatud koduteenuse arendustegevused soiku. Mõned KOV-id olid koduteenust arendanud juba enne reformi või projektide toel, kuid fookusgrupi intervjuude järgi ei olnud hooldereform enamasti selle arengu ajend.
Reformi ettevalmistamise dokumendid ja poliitikakujundajate intervjuud käsitlesid kodus elamist toetavate teenuste arengut reformi laiema ootusena, mitte eraldi rahastatud ja juhitud tegevusena. KOV-id tajusid reformi eeskätt kohustusena rahastada ÜHT-d ning nende kogemuses kulusid hooldereformiga seotud lisarahastus ja tööaeg peamiselt sellele. Kodus elamist toetavate teenuste kasvuks ei loodud KOV-idele eraldi rakendusmehhanismi ega suuniseid.
13.2.2.3 Kavandamata või alahinnatud tulemused
Lisaks reformi kavandatud tulemustele ilmnes pärast reformi arenguid, mida kavandamisel ei osatud samas ulatuses ette näha. Ühe olulisema reformi tulemuslikkust mõjutanud arenguna toimus ulatuslik ÜHT hinnakasv. Teenusehindade kasvul oli mitu põhjust. Hinnatõusu mõjutasid tööjõu- ja muude sisendkulude suurenemine ning töötajate arvu ja kvalifikatsiooni nõuete rakendamine. Samas kasvas kohamaksumus kiiremini kui üldine hinnatase Eestis. Ka tervishoiu ja sotsiaalhoolekande palgaindeks jäi kohamaksumuse kasvule mõne protsendipunkti võrra alla. Teenuseosutajate majandusnäitajad näitavad, et pärast reformi paranes sektori kasumlikkus, eriti eraõiguslikes äriühingutes. Seega ei selgita hinnakasvu ainult kulude suurenemine, paranes ka teenuseosutajate kasumlikkus.
Reform suurendas lühikese aja jooksul teenuse eest tasumiseks kasutatavat rahasummat ja parandas inimeste maksevõimet. Teenuskohtade pakkumine ei saanud samas tempos suureneda, sest uute teenuskohtade loomine eeldab sobivaid ruume, investeeringuid ja töötajaid. Maksevõimelise nõudluse kasv piiratud pakkumise tingimustes suurendas hinnasurvet. Seda võimendas asjaolu, et teenuste hinnad ja sisu ei olnud hästi võrreldavad ning paljudel inimestel puudus mitme sobiva teenuskoha vahel tegelik valik. Uuring ei võimalda eri hinnakasvu tegurite panust täpselt arvuliselt eristada.
Reformiga kaasnenud halduskoormus osutus kavandatust suuremaks. KOV-ide töökoormust suurendasid rahastusotsuste vormistamine, väiksema sissetuleku hüvitise arvutamine, teenusehindade ja pensionide muutumisest tulenevad ümberarvutused ning suhtlus teenuseosutajate, teenusesaajate ja lähedastega. Teenuseosutajate küsitluses märkis 73% vastanud hooldekodudest, et reform suurendas administratiivset koormust. Teenuseosutajate koormus seostus peamiselt KOV-idega arveldamise ja inimese omaosaluse arvestamisega.
Reformi positiivne planeerimata tulemus oli ÜHT ja selle rahastamise suurem ühiskondlik nähtavus. Teenusesaajad ja lähedased teavad varasemast paremini, et ÜHT vajaduse korral tuleb pöörduda KOV-i poole ning KOV osaleb teenuse rahastamises. Suurem teadlikkus võis samal ajal suurendada pöördumiste ja teenusenõudluse hulka.
13.2.3 Sihtrühm
13.2.3.1 Kavandatud
Hooldereformi otsene sihtrühm olid ÜHT-d vajavad inimesed, eelkõige vanemaealised ja teised inimesed, kes ei tule iseseisvalt kodus toime. Reformi kavandamisel lähtuti peamiselt vanemaealiste ÜHT saajate, eriti vähemalt 65-aastaste inimeste vajadustest. Õiguslikult ei piiratud sihtrühma siiski vanusega: KOV-i rahastamiskohustus laieneb kõigile inimestele, kelle ÜHT vajaduse on KOV tuvastanud.
Teine oluline sihtrühm oli lähedased ja omastehooldajad, kelle rahalist ja hoolduskoormust reform pidi vähendama.
KOV-id ja teenuseosutajad ei olnud reformi sihtrühm samas tähenduses nagu abivajajad ja nende lähedased, kuid mõlemad olid reformi rakendamisel keskse tähtsusega osalised, kellele pandi reformiga lisakohustusi ja kellelt eeldati teatud tegevusi, et reform õnnestuks. KOV-ide kaudu pidi realiseeruma rahastuskorralduse muutus, abivajaduse hindamine, sobiva abi korraldamine ja ÜHT rahastamine. Teenuseosutajate kaudu pidi realiseeruma ÜHT sisuline osutamine, teenuskohtade juurde loomine, hoolduskomponendi eristamine hinnas ning kvaliteedinõuete täitmine.
Reformi rahastuse KOV-ide vahel jaotamisel kasutati hooldusvajaduse administratiivse lähendina vanemaealiste elanike arvu.
13.2.3.2 Tegelik
Reformi rahastusmudel hõlmas kõiki ÜHT saajaid ning mõjutas ka nende lähedasi ja omastehooldajaid. ÜHT saavate inimeste arv kasvas pärast reformi ning teenusesaajate arvu kasv oli kiirem kui reformile eelnenud aastatel. 2021. aasta lõpu seisuga oli ÜHT-l 9100 inimest ja 2025. aasta lõpus 12 037 inimest. Valdav osa teenusesaajatest on vanemaealised: 2025. aastal olid 92% ÜHT teenusesaajatest vähemalt 65-aastased.
Uuring näitab, et otsene reformi sihtrühm ei ole teenuse kättesaadavuse ja rahastusvajaduse seisukohalt ühetaoline: selle sees eristuvad suurema või eripärase hooldusvajadusega inimesed, kelle teenindamine on ressursimahukam ja kellele sobiva teenuskoha leidmine on keerulisem.
Reformi ÜHT-keskne rahastusmehhanism suunas rakendamisel tähelepanu eeskätt inimestele, kelle ÜHT vajadus oli juba tuvastatud. Reformi laiema pikaajalise hoolduse eesmärgi seisukohalt on oluline ka enne ÜHT-d paiknev sihtrühm: kasvava abivajadusega inimesed, kelle kodus toimetulekut tuleb õigel ajal toetada koduteenuse, kogukonnapõhiste teenuste, intervallhoolduse või muude meetmetega. Nende inimeste teenusevajadus kujuneb abivajaduse, terviseseisundi, elukeskkonna, lähedaste toe ja teenuste kättesaadavuse koosmõjus.
Registriandmed näitavad, et ÜHT teenusesaajate seas suurenes väga kõrge vanusega inimeste ja dementsuse diagnoosiga inimeste osakaal. Vähemalt 85-aastaste osakaal kasvas 40%-lt 2021. aastal 45%-ni 2025. aastal ning dementsuse diagnoosiga inimeste osakaal 21%-lt 28,8%-ni. Teenuseosutajad ja KOV-id kirjeldasid samuti ulatusliku või äärmusliku hooldusvajadusega teenusesaajate osakaalu suurenemist. ÜHT-d kasutavad muu hulgas dementsuse, psüühikahäire, liikumispuude, voodikesksuse ning suure hooldus- või järelevalvevajadusega inimesed.
Osa inimeste vajadus paikneb ÜHT, erihoolekande ja tervishoiuteenuste piirialal. KOV-idel on raskusi dementsusega inimeste ja erihoolekandest välja arvatud või erihoolekande teenuse ootel olevate täiskasvanute ÜHT-le suunamisel, sest neile sobivaid teenuskohti ei ole piisavalt. Teenuseosutajate hinnangul vajaks osa tavapärasele ÜHT-le jõudvatest inimestest pigem erihoolekannet, õendusabi, järelravi või muud nende põhivajadusele vastavat teenust. See näitab, et suure abivajadusega inimeste teenuse kättesaadavuse probleemi ei lahenda üldine ÜHT teenuskohtade koguarvu suurendamine.
ÜHT teenusesaajate vajaduste mitmekesisus toob esile kaks küsimust. Esiteks ei arvesta praegune rahastusloogika piisavalt suurema hooldusvajadusega inimeste teenindamise suuremat ressursikulu. Teiseks ei ole osa inimeste vajaduste korral selge, kas sobivaim teenus on tavapärane ÜHT või mõni muu sotsiaal- või tervishoiuteenus. Samal ajal viitab enne ÜHT-d paikneva sihtrühma vähene nähtavus ja kodus elamist toetavate teenuste vähesem areng riskile, et osa inimesi jõuab sobiva toe või teenuseni alles siis, kui abivajadus on juba suur ja kodus elamise toetamise võimalused piiratumad. Uuring ei võimalda hinnata, kui suure osa ÜHT-le jõudmistest oleks varasema või teistsuguse toe abil saanud edasi lükata või vältida.
ÜHT teenusesaajate majanduslik olukord on aga teistest 65-aastastest ja vanematest halvem. EUROMOD-i andmetel (vt lisa) on ÜHT teenusesaajate keskmine vanaduspension ligikaudu 40 eurot madalam võrreldes kodus elavate pensionäridega. ÜHT teenusesaajate keskmine pension oli 771 eurot, kodus elavatel 65-aastastel ja vanematel oli see 811 eurot. Samuti oli ÜHT teenusesaajate kättesaadav tulu ligikaudu 335 euro võrra madalam. Märgatavalt kõrgem on ÜHT teenusesaajate suhtelise vaesuse määr (vastavalt 48% ja 19%). Suhteline vaesus hooldekodus olevate inimeste seas on kõrgeim Kambjas, Setomaal, Valgas, aga madalam Tartus, Viimsis, Harkus.1
13.2.4 Reformi lahendus ja rakendamine
Reformi lahendus koosnes KOV-ide tulubaasi suurendamisest, ÜHT kulude katmise reeglite muutmisest, abivajaduse hindamisel põhinevast rahastusotsusest, hinnainfo avaldamisest ning teenuse- ja kvaliteedinõuete täpsustamisest.2 Reformi rakendamist toetasid juhendid, kommunikatsioonitegevused, nõustamine ja olemasolevad andme- ja infosüsteemid. Andmebaaside arendused toimusid reformi järgselt, mitte enne reformi rakendumist. Reformiga ei loodud uut teenust ega teenuseosutamise süsteemi, vaid muudeti olemasoleva ÜHT rahastamise ja korraldamise tingimusi. Järgnevalt võrreldakse reformi eri lahenduste kavandatud toimimist nende tegeliku rakendumisega.
13.2.4.1 KOV-ide rahastamine
13.2.4.1.1 Kavandatud
Reformi keskne rahaline sisend oli KOV-ide tulubaasi suurendamine. Eelnõu menetlemisel prognoositi reformiga seotud täiendavaks riigieelarve kuluks 2023. aastal 40 miljonit eurot ja 2024. aastal 57 miljonit eurot. Rahastus pidi aitama KOV-idel täita reformiga laienenud ÜHT rahastamiskohustust, katta reformi rakendamise lisakulusid ning arendada ka teisi pikaajalise hoolduse teenuseid, sealhulgas kodus elamist toetavaid teenuseid. Rahastust ei kavandatud KOV-ide tegelike ÜHT kulude sihtotstarbelise hüvitisena.
2023. aasta üleminekuperioodil eraldati KOV-idele toetusfondi kaudu 39,2 miljonit eurot. Raha jaotamisel arvestati 65–84-aastaste ja vähemalt 85-aastaste elanike arvuga KOV-is. Vähemalt 85-aastaste elanike arv võeti arvesse koefitsiendiga 4,8, et arvestada vanuse kasvuga suurenevat hooldusvajadust.3
Alates 2024. aastast kavandati püsiv rahastus KOV-i tulubaasi osana. Reformiga seotud otseseks rahastuskomponendiks arvestati tulumaksuosa 1,88% KOV-i elanike pensionitulust. Sellele lisandus tasandusfondist makstav toetus, mis pidi tagama KOV-ile vähemalt riigieelarves määratud rahastustaseme ÜHT teenusesaaja kohta. Raha laekus KOV-i üldistesse tuludesse ega olnud seotud kohustusega kasutada seda ainult ÜHT rahastamiseks.4
13.2.4.1.2 Tegelik rakendumine
Hooldereformiga seotud lisarahastus KOV-idele oli 2023. aastal 39,2 miljonit eurot, 2024. aastal 59,5 miljonit eurot ja 2025. aastal 66,1 miljonit eurot. 2023. aasta raha eraldati toetusfondist. Alates 2024. aastast moodustasid hooldereformiga seotud lisarahastuse KOV-idele pensionitulult arvestatav tulumaksuosa ja tasandusfondist makstav toetus. Raha laekus KOV-i üldistesse tuludesse ning KOV sai seda kasutada oma ülesannete täitmiseks laiemalt.
Pärast reformi jõustumist muudeti KOV-ide tulubaasi jaotust veelgi. Pensionitulult KOV-idele laekuvat tulumaksuosa suurendati järk-järgult ning muult maksustatavalt tulult laekuvat osa vähendati. Hooldereformi otsese rahastuskomponendina käsitleti jätkuvalt 1,88% pensionitulust. Ülejäänud muutus kuulus KOV-ide laiema tulubaasi ümberkorralduse juurde. Tasandusfondi toetus toimis miinimumtagatisena KOV-idele, kelle pensionitulult laekuv reformi rahastus jäi teenusesaajate arvuga võrreldes alla riigieelarves määratud taseme.
Eksperdid tõid intervjuudes reformi rahastuslahenduse tugevusena esile, et KOV-idele suunatud lisarahastus kasvab koos maksutulude ja majandusega ega sõltu igal aastal eraldi otsustatavast fikseeritud summast. Rahastuse eesmärk oli tugevdada KOV-ide võimalusi korraldada pikaajalist hooldust laiemalt, sealhulgas arendada kodus elamist toetavaid teenuseid. KOV-ide fookusgrupi intervjuudes ilmnes aga, et praktikas kulusid lisarahastus ja reformi rakendamisega kaasnenud tööaeg suuresti ÜHT rahastamiskohustuse ja sellega seotud ülesannete täitmisele ning teiste teenuste, mille osas sarnane rahastamiskohustus puudub, arendamiseks jäi ressurssi vähe. Reformi lisarahastuse piisavuse hindamiseks võrreldi tegelikke ÜHT netokulusid hinnanguga, kui suured oleksid KOV-ide ÜHT kulud olnud reformita. Võrdlusstsenaariumis lähtuti KOV-ide 2022. aasta tegelikust ÜHT netokulust ning eeldati selle suurenemist tegeliku hinnatõusu ja hooldereformi seletuskirjas prognoositud 1%-lise aastase teenusemahu kasvuga. 2025. aasta tegelik ÜHT netokulu oli 103,1 miljonit eurot, reformita arvestuslik baas 36,3 miljonit eurot ning reformiga seotud lisakulu 66,8 miljonit eurot. Riigi 66,1 miljoni euro suurune lisaraha kattis sellest ligikaudu 99%. ÜHT kulude kasvu mõjutasid nii teenusesaajate arvu kui ka ühikuhinna kasv, kusjuures aastatel 2024–2025 tulenes kulude suurenemine enamikus KOV-ides rohkem ühikuhinna kui teenusesaajate arvu kasvust. KOV-iti oli lisarahastuse ja tegeliku ÜHT kulukoormuse suhe siiski väga erinev. 2025. aastal moodustas lisaraha ÜHT netokulust koos amortisatsiooniga mediaan-KOV-is 64%, vahemikus 21–301%. Aastatel 2024–2025 kasvas ÜHT netokulu koos amortisatsiooniga ligikaudu 20%, lisarahastus 11%; kulukasvust moodustas ühikukulu suurenemine 64% ja teenusemahu kasv 36%.
13.2.4.2 ÜHT teenuskoha kulude katmine
13.2.4.2.1 Kavandatud
SHS-i muutmisega loodi õiguslik raamistik ÜHT kulude kandmiseks. Reformi keskne mõte oli jagada teenuskoha maksumus kululiikide järgi: KOV rahastab hooldus- ja abihooldustöötajatega seotud hoolduskulusid ning inimene majutus-, toitlustus- ja muid teenuse osutamise kulusid. Sellega pidi vähenema inimese ja tema lähedaste ÜHT-ga seotud rahaline koormus.
Seadus võimaldab KOV-il piirata enda tasutavat hoolduskulu kehtestatud piirmääraga. KOV-i piirmäär ei pidanud katma hoolduskulu iga teenuseosutaja juures, kuid pidi tagama inimesele tegeliku võimaluse saada vähemalt mõne sobiva teenuseosutaja pakutaval teenuskohal ÜHT-d nii, et tema kanda ei jää hooldus- ja abihooldustöötajatega seotud kulusid. Reformi rahastusmudelis ühendati seega hoolduskulude KOV-ile kandmine KOV-i õigusega piirata enda tasutavat summat.
Väiksema sissetulekuga inimese toetamiseks kehtestati väiksema sissetuleku hüvitis. Kui inimese sissetulek on väiksem eelmise aasta teise kvartali keskmisest vanaduspensionist, peab KOV tasuma täiendava summa, mis ei tohi ületada keskmise vanaduspensioni ja inimese sissetuleku vahet.
Lisaks säilis KOV-i üldine kohustus hinnata inimese majanduslikku olukorda ja aidata ÜHT eest tasuda, kui inimese ning tema lähedaste vahenditest teenuse maksumuse katmiseks ei piisa.
13.2.4.2.2 Tegelik rakendumine
SHS-i ja TuMS-i muudatused jõustusid ning lõid õigusliku aluse reformi põhitegevuste rakendamiseks. SHS-is sätestati KOV-i ja inimese osalus ÜHT rahastamisel, KOV-i hoolduskulude tasumise piirmäär, väiksema sissetuleku hüvitis ning teenuseosutaja kohustus avalikustada teenuskoha maksumus ja hoolduskomponent.
ÜHT eest maksmise toetamine rakendus reformiga kehtestatud õigusliku mudeli järgi. KOV-i rahastamiskohustus laienes kõigile inimestele, kelle ÜHT vajaduse oli KOV tuvastanud. KOV-id kehtestasid hoolduskulu piirmäärad ja hakkasid tasuma teenuseosutaja hoolduskomponenti piirmäära ulatuses, kuid piirmäära ületav hoolduskulu jäi inimese või tema lähedaste tasuda.
Madalama hoolduskomponendiga teenuskoha olemasolu ei tähenda, et teenuskoht vastab inimese abivajadusele, asub talle sobivas piirkonnas ja on vaba. Seetõttu ei ole kõigil teenusesaajatel võimalik saada sobivat ÜHT-d nii, et hooldus- ja abihooldustöötajatega seotud kulud ei jää nende kanda. 2025. aastal ületas esimesena valitud hooldekodu hoolduskomponent riigi kaalutud keskmisena 52% teenusesaajatel elukohajärgse KOV-i piirmäära. Seega ei kata KOV-i toetus tavaliselt hoolduskulusid tervikuna, vaid KOV-i määratud piiratud ulatuses. Hoolduskulude suurus, mida mõõdetakse hoolduskomponendiga, ei ole hooldekodude vahel üheselt määratud ega võrreldav. Teenuseosutajad valivad ise, kuidas täpsemalt hoolduskomponenti arvestada, arvestuse alused ei ole ühtsed ning KOV-idel ei ole võimalik nende kujunemist kontrollida.
Väiksema sissetuleku hüvitis on üks kolmest ÜHT rahastamise toetamise astmest. KOV osaleb esmalt kõigi tuvastatud ÜHT vajadusega inimeste hoolduskulude tasumises. Kui inimese sissetulek jääb alla seaduses määratud võrdlustaseme, lisandub väiksema sissetuleku hüvitis. Kui inimesel ei ole ka pärast nende toetuste arvestamist piisavalt vahendeid ülejäänud teenusekulude tasumiseks, peab KOV hindama tema majanduslikku olukorda ja vajaduse korral andma täiendavat rahalist abi.
Väiksema sissetuleku hüvitis rakendub arvestatavale osale teenusesaajatest: KOV-ide küsitluse järgi sai seda 2025. aasta lõpus ligikaudu 34% ÜHT teenusesaajatest ning keskmine hüvitis oli 109 eurot kuus. Lisaks sai ligikaudu 21% teenusesaajatest KOV-ilt maksevõime alusel täiendavat rahalist abi, keskmiselt 158 eurot kuus. See näitab, et väiksema sissetuleku hüvitis ei välista vajadust hinnata osa inimeste tegelikku maksevõimet ja anda neile täiendavat toetust.
Eraldiseisev väiksema sissetuleku hüvitis lisab üldise ÜHT toetuse ja vajaduspõhise abi vahele täiendava arvestuskihi. Hüvitise õigust ja suurust tuleb inimese pensioni ja võrdluseks kasutatava keskmise pensioni muutumisel uuesti arvutada, mis suurendab KOV-ide ja teenuseosutajate halduskoormust. Seetõttu on põhjendatud lihtsustada rahastamist nii, et kõigile ÜHT vajadusega inimestele rakenduks üldine arvestusliku hoolduskulu toetus ning juhul, kui inimese vahenditest omaosaluse tasumiseks ei piisa, määraks KOV täiendava toetuse tema tegeliku maksevõime alusel.
Hüvitiste arvutamine ja rahastusotsuste ajakohastamine suurendavad KOV-ide halduskoormust. Arvutused tuleb üle vaadata keskmise vanaduspensioni, inimese sissetuleku või teenusehinna muutumisel. Kui inimesel ei ole ka pärast hüvitise arvestamist võimalik teenuse eest tasuda, peab KOV tema majanduslikku olukorda eraldi hindama ja otsustama täiendava rahalise abi andmise.
13.2.4.3 Abivajaduse hindamine ja rahastusotsus
13.2.4.3.1 Kavandatud
Abivajaduse hindamine oli KOV-i kohustus juba enne hooldereformi ning reformiga ei loodud uut hindamissüsteemi. Reformi järel seoti KOV-i kohustus osaleda ÜHT eest tasumisel sellega, et KOV on inimese ÜHT vajaduse tuvastanud. KOV pidi hindama inimese üldist abivajadust, kodus toimetuleku võimalusi ning seda, kas inimese vajadusele vastab ÜHT või mõni muu sotsiaalteenus.
Kavandatud loogika järgi pidi hindamine tagama, et inimene saab tema vajadusele vastava abi ning ÜHT-d rahastatakse inimestele, kelle abivajadus seda eeldab. Hindamisel tuli arvestada inimese arvamusega ja lähtuda põhimõttest, et esmalt tuleb pakkuda abi, mis võimaldab tal võimalikult kaua kodus toime tulla.
Reformiga ei kehtestatud ühtset kohustuslikku hindamisvahendit ega üleriigilist hooldusvajaduse astmestikku. KOV pidi kandma taotluse, hindamise ja teenuse kasutamise andmed STAR-i ning tegema ÜHT rahastamiseks haldusakti või sõlmima halduslepingu.
Rahastusmudeli rakendamiseks pidi KOV tegema inimese kohta rahastusotsuse, arvutama enda tasutava summa ja väiksema sissetuleku hüvitise ning ajakohastama otsust teenusehinna või inimese sissetuleku muutumisel. Teenuseosutaja pidi esitama info teenuskoha maksumuse ja hoolduskomponendi kohta ning teenusesaaja või tema esindaja sõlmima teenuseosutajaga lepingu, milles arvestatakse KOV-i rahastusotsust.
13.2.4.3.2 Tegelik rakendumine
Reformiga ei muudetud abivajaduse hindamise põhiprotsessi. Menetlus algab tavaliselt pärast inimese, tema lähedase, haigla või muu osapoole pöördumist. KOV hindab inimese olukorda ning otsustab, kas sobiv abi on ÜHT või mõni muu teenus. KOV-ide küsitluse järgi kulub taotluse esitamisest hindamistulemuseni tüüpiliselt viis päeva ja keskmiselt 6,3 päeva. Andmed ei viita sellele, et hindamise kestus oleks üldine takistus ÜHT-le jõudmisel, kuigi KOV-iti on erinevusi.
KOV-ide hindamispraktikad ei ole ühtsed. Veidi üle kolmandiku KOV-idest kasutab astmeid või hooldusgruppe ja määrab koondastme, umbes viiendik kasutab astmeid ilma koondastmeta ning veidi alla poole ei kasuta astmeid ega hooldusgruppe. Erinevad hindamisviisid ei võimalda riigi tasandil saada võrreldavat ülevaadet sellest, kui palju on suure või äärmusliku abivajadusega inimesi ning kui paljudel neist on tuvastatud ÜHT vajadus.
KOV-id kirjeldavad ÜHT-d tavaliselt viimase võimalusena, mida kaalutakse siis, kui inimese kodus toimetulekut ei ole enam võimalik piisavalt toetada. Uuringu põhjal ei saa järeldada, et KOV-id suunaksid inimesi ÜHT-le liiga kergekäeliselt. Samas sõltub tegelik teenusevalik sellest, millised kodus elamist toetavad ja vahepealsed teenused on inimese elukohas olemas, kui ressursikulukas on kodus elamist toetavate teenuste osutamine KOV-ile ning millises mahus neid pakutakse.
Rahastusotsuste tegemine, infovahetus ja arveldamine kujunesid reformi rakendamisel kavandatust töömahukamaks. Teenuseosutajate küsitluses märkis 73% hooldekodudest, et reform suurendas halduskoormust. Teenuseosutajad seostasid seda KOV-idega arveldamise, inimese omaosaluse arvutamise ning KOV-ide erinevate dokumentide ja arvelduspraktikatega.
KOV-ide töökoormust suurendavad abivajaduse hindamise järel tehtavad rahastusotsused, väiksema sissetuleku hüvitise arvutamine ning otsuste muutmine inimese sissetuleku, pensioni või teenusehinna muutumisel. Muudatused nõuavad andmete kontrollimist, uute arvutuste tegemist ning sageli ka haldusakti või muu rahastusdokumendi ümbervormistamist.
Lepingute ja arveldamise praktika ei ole ühtne. Teenuseosutajate küsitluse järgi kasutab 86% vastanud hooldekodudest kahepoolset lepingut teenuseosutaja ja -saaja või tema esindaja vahel. Samal ajal märkis 44% hooldekodudest, et nad kasutavad ka kolmepoolseid lepinguid, millesse on kaasatud KOV. Teenuseosutaja ja KOV-i vahelisi raamlepinguid kasutas 4% vastanutest.
13.2.4.4 Hinnainfo ja teenuseosutaja valik
13.2.4.4.1 Kavandatud
Teenuseosutajale pandi kohustus avalikustada teenuskoha maksumus ja hoolduskomponendi suurus. SKA pidi koondama teenuseosutajate hinnainfo ühtsesse väljundisse. Tegevuse eesmärk oli muuta ÜHT hinnad ja hoolduskomponendi suurused inimestele, KOV-idele ja riigile paremini nähtavaks.
Inimene ja tema lähedased pidid saama hinnainfo abil võrrelda teenuseosutajate küsitavaid summasid. KOV pidi saama hinnata, kas KOV-i kehtestatud piirmäär võimaldab inimesel saada teenust vähemalt mõne sobiva teenuseosutaja juures. Poliitikakujundajate intervjuudes seostati hinnainfo avaldamist ka ootusega, et KOV-il tekib parem ülevaade teenuseosutajate hoolduskomponentidest ja nende kujunemisest. KOV-idelt eeldati läbirääkimisvõimekust ÜHT hindade üle.
Riigile pidi koondatud hinnainfo andma võimaluse jälgida teenusehindade, hoolduskomponentide ja KOV-ide piirmäärade muutumist.
Pärast ÜHT vajaduse tuvastamist pidi inimene või tema esindaja valima teenuseosutaja ja sõlmima temaga lepingu. KOV võis aidata sobivat teenuskohta leida, kui inimene või tema lähedased seda ise teha ei saanud. Reformiga ei loodud keskset teenuskohtade jaotamise, broneerimise ega ootejärjekorra süsteemi.
Kavandatud mudel tugines inimese valikule turul tegutsevate teenuseosutajate vahel. ÜHT eest maksmise toetamine sai teenuse kättesaadavust parandada üksnes siis, kui inimesele leidus tema vajadusele vastav ja tegelikult kasutatav teenuskoht.
13.2.4.4.2 Tegelik rakendumine
KOV-id kehtestasid ja avalikustasid hoolduskulu piirmäärad. Teenuseosutajad avaldavad teenuskoha maksumuse ja hoolduskomponendi suuruse ning SKA koondab hinnainfo. Reform suurendas seega hindade ja KOV-ide tasutavate summade nähtavust.
Avaldatud andmed ei ole siiski piisavalt võrreldavad. Teenuseosutajad kasutavad erinevaid hinnastamismudeleid ning hoolduskomponendi arvestamise alused ei ole ühtsed ega läbipaistvad. Hinnainfo näitab teenuseosutaja küsitavat summat, kuid ei näita võrreldaval viisil, milline on teenuse sisu ja millised kulud selle summa sisse kuuluvad. KOV-idel ei ole võimalik kontrollida, kuidas teenuseosutaja hoolduskomponendi kujundab.
KOV-i kehtestatud piirmäära suurust mõjutavad teenuseosutajate hinnad, KOV-i eelarvevõimekus ja poliitilised valikud. Piirmäär ei kujune ühtsetel alustel ega muutu automaatselt koos teenusehindadega. KOV-ide küsitluse järgi lähtuvad nad piirmäära kehtestamisel kõige sagedamini oma rahalistest võimalustest ning turuinfost, sealhulgas teenuseosutajate hinnakirjadest ja teiste KOV-ide piirmääradest. 2025. aasta oktoobriks ei olnud 58 KOV-i reformi alguses kehtestatud piirmäära muutnud. Piirmäära oli tõstnud 17 KOV-i ja neljas KOV-is oli kehtiv piirmäär algsest madalam. Enamik KOV-isid vaatab piirmäära üle vajaduse korral, näiteks siis, kui olemasoleva piirmääraga ei ole enam võimalik teenuskohta leida.
KOV-id ei tegutse praeguses turukorralduses ostjatena, mistõttu nad ei saa ka hindu sisuliselt kujundada. Teenuseosutaja valib ja teenuselepingu sõlmib üldjuhul inimene või tema esindaja. KOV teeb rahastusotsuse ning tasub arve KOV-i kehtestatud piirmäära ja inimesele määratud toetuste ulatuses. Teenuskoha ja -osutaja valivad tavaliselt teenusesaaja ja tema lähedased. Valikut mõjutavad vabade teenuskohtade olemasolu, kohamaksumus, hooldekodu asukoht ja inimese abivajadus. KOV aitab sagedamini kiireloomulistes olukordades ning siis, kui inimesel on suurem või eripärane abivajadus.
Enamik teenuseosutajaid peab oma ootejärjekorda. Sama inimene võib olla korraga mitme teenuseosutaja järjekorras, soovida teenusele asuda alles hiljem või olla juba teise teenuskoha leidnud. Info muutunud olukorra kohta ei jõua alati kõigi teenuseosutajateni. Vaba koha tekkimisel peavad teenuseosutajad seetõttu järjekorras olevate inimestega uuesti ühendust võtma ning kontrollima, kes teenuskohta veel vajab ning soovib.
Eraldi peetavad ja ajakohastamata ootejärjekorrad tekitavad teenuseosutajatele lisatööd ning inimestele ja lähedastele korduvaid pöördumisi. Need ei anna ajakohast ülevaadet inimestest, kelle ÜHT vajaduse on KOV hinnanud ja kes soovivad teenusele asuda. Reformiga ei loodud teenuseosutajatele ühtset ootejärjekorra lahendust.
KOV-ide ja ekspertide intervjuudes kirjeldati juhtumeid, mida võib nimetada „sotsiaalteenuste turismiks“. Inimene registreerib elukoha kõrgema piirmääraga KOV-i, kuna see KOV tasuks teenuskoha maksumusest suurema osa kui tegeliku elukoha KOV. Uuring ei võimalda hinnata sellise praktika levikut. Kirjeldatud juhtumid näitavad siiski, et KOV-ide erinevad piirmäärad võivad mõjutada elukoha registreerimise otsuseid ja seda, millise KOV-i kanda jääb ÜHT rahastamine.
13.2.4.5 Kvaliteedinõuded
13.2.4.5.1 Kavandatud
Reformiga täpsustati ÜHT sisu, hooldustoiminguid ja hooldusplaani nõudeid ning kehtestati hooldus- ja abihooldustöötajate arvu ja ettevalmistuse nõuded. Teenuseosutaja pidi korraldama inimese vajadustele vastava hoolduse, ajakohastama hooldusplaani ning tagama nõuetele vastava personali ja töökorralduse. Muudatused pidid parandama teenuse kvaliteedi tagamise eeldusi.5
Nii nagu enne reformi, põhineb ka praegu ÜHT osutamine individuaalsel hooldusplaanil. Hooldusplaanis määratletakse hooldustoimingud, abistamise ja juhendamise vajadus, toetavad tegevused ja kirjeldatakse inimese terviseseisund ja toimetulekuvõime.6 Hooldusplaani peab teenuseosutaja koostama 30 päeva jooksul alates ÜHT osutamise alustamisest (SHS § 21 lg 2) ja üle vaatama vähemalt üks kord poolaastas (SHS § 21 lg 5).
Reformiga kehtestati järgmised hooldustöötajate arvu nõuded:7 vähemalt üks hooldustöötaja kuni 36 teenusesaaja kohta ööpäevaringselt ja lisaks vähemalt üks hooldustöötaja või abihooldustöötaja kuni 12 teenusesaaja kohta päevasel ajal 12 järjestikuse tunni jooksul.
Hooldustöötajate arvu nõuete täitmise tähtaeg oli 1. juuli 2026.8 Samuti kehtestati kvalifikatsiooninõudena hooldustöötajatele vajalik ettevalmistus, milleks loetakse hooldustöötaja kutseõppe tasemeõppe läbimist, vastava täienduskoolituse läbimist või hooldustöötaja kutse olemasolu. Seega on teenuseosutajate ülesanne tagada kvalifikatsiooninõuetele vastav töötajaskond, mis tähendab töökorralduse kohandamist, vajaliku arvu hooldus- ja abihooldustöötajate värbamist, töögraafikute juhtimist ning töötajatele vajaliku ettevalmistuse tagamist.
Riiklikku järelevalvet teenuse nõuetele vastavuse üle reformiga ei muudetud. SKA kontrollib sotsiaalhoolekande seaduse nõuete, Terviseamet tervisekaitse ja toitlustamise nõuete ning Päästeamet tuleohutuse nõuete täitmist. Järelevalve toetab reformi rakendamist, sest aitab kontrollida hooldusplaani, töötajate ja teenuse sisu puudutavate kohustuste täitmist.
13.2.4.5.2 Tegelik rakendumine
ÜHT kvaliteedinõuete regulatiivne raam jõustus kavandatud kujul.
Hooldusplaani koostab ja ajakohastab teenuseosutaja. Hooldusplaan on teenuseosutaja keskne töövahend, mille alusel kavandatakse inimese abivajadusele vastavad hooldustoimingud ja muud toetavad tegevused. KOV-il ei ole hooldusplaani koostamisel ega kasutamisel üldjuhul keskset rolli.
KOV-ide küsitluses vastas umbes kolmandik KOV-idest, et hooldusplaane nendega üldjuhul ei jagata. Hooldusplaane kasutavad regulaarselt üksikud KOV-id ning KOV-id ei osale tavaliselt nende koostamises.
Teenuseosutajate küsitluse järgi tuvastatakse abivajaduse muutus tavaliselt personali igapäevatöö käigus, terviseseisundi muutuse järel või hooldusplaani regulaarsel ülevaatamisel. Info jõuab KOV-ini peamiselt teenuseosutaja, teenusesaaja või tema lähedase kaudu. KOV-i teavitatakse sagedamini siis, kui muutus mõjutab kohamaksumust, ÜHT korraldust või KOV-i otsust.
Töötajate arvu ja ettevalmistuse nõuete täitmisele vastavuse tagamise tähtaeg ei olnud hindamise seisuga saabunud. Üleminekuaeg töötajate arvu nõuete täitmiseks lõppes 2026. aasta juulis. 2025. aasta lõpus vastas 72% hooldekodudest täielikult 1. juulist 2026 rakenduvale töötajate arvu nõudele. Töötajate arvu ja tööaja nõuded tekitavad teenuseosutajatele tööjõu juhtimise väljakutseid. Teenuseosutajate küsitluse järgi on hooldus- ja abihooldustöötajate juhtimisel suurimad raskused seotud haiguste, puudumiste ja töökatkestustega, mida nimetas 79% hooldekodudest, 56% märkisid palgatõususurvet ja 42% värbamisprobleeme. Töötajate leidmisel nimetati peamiste takistustena piirkonna tööturu olukorda, töö raskust, palgataset ja kvalifikatsiooninõudeid.
Teenuseosutajate intervjuudes toodi eraldi välja kaks töötajate arvu nõuete rakendamise jäikust. Päevase lisatööjõu kohaloleku nõue 12 järjestikuse tunni jooksul piirab võimalust jaotada töötajaid hommikuse ja õhtuse hoolduskoormuse järgi. Samuti tekitavad teenusesaajate arvu jäigad piirid astmelise mõju. Piiri vähene ületamine toob kaasa kogu järgmise töötajate arvu taseme rakendumise, kuigi tegelik hoolduskoormus ei pruugi samas ulatuses suureneda.
Reform ei muutnud põhimõtteliselt riikliku järelevalve korraldust, kuid täpsustunud hooldusplaani, töötajate arvu, ettevalmistuse ja teenuse sisu nõuded muutsid kontrollimise aluse konkreetsemaks. Teenuseosutaja vastutab inimesele lepingu, hooldusplaani ja õigusaktidest tulenevate nõuete kohase teenuse osutamise eest.
Teenusesaajate ja lähedaste intervjuudes ilmnes samal ajal, et teenuse sisulist kvaliteeti piiravad vähesed individuaalsed tegevus- ja suhtlemisvõimalused ning suurema kõrvalabi vajadusega inimeste raskused tegevustes osalemisel ja õues viibimisel.
13.2.4.6 Kodus elamist toetavate teenuste arendamise ootus
13.2.4.6.1 Kavandatud
Kodus elamist toetavate teenuste areng oli reformi laiema sekkumisloogika oodatud tulemus, mitte ÜHT rahastusmudeliga samaväärselt määratletud tegevus. Eeldati, et KOV-ide tulubaasi suurenemine ja suurem roll pikaajalise hoolduse korraldamisel võimaldavad või motiveerivad KOV-isid arendama koduteenust, intervallhooldust ja muid kodus elamist toetavaid lahendusi. Poliitikakujundajate ootuse kohaselt pidi reform ühelt poolt aitama kaasa pikaajalise hoolduse terviklikumale korraldusele. Teiselt poolt toodi esile, et reformiga ei saanud kohe korrastada kogu süsteemi ning kodus elamist toetavate teenuste hinnastamine vajab ülevaatamist. Kodus elamist toetavate teenuste pakkumisele ei ole ette antud ühtseid tingimusi – nende maht, rahastus, sh teenusesaaja omaosalus, on iga KOV-i korraldada.
Reformiga ei loodud nende teenuste arendamiseks eraldi rahastusmehhanismi, rakenduskava, teenusemahu nõudeid ega tulemusnäitajaid. Soovitud muutus pidi kujunema KOV-i rahaliste võimaluste, prioriteetide ja korraldusvõimekuse kaudu.
13.2.4.6.2 Tegelik rakendumine
Aastatel 2021.–2025. aastal kasvas koduteenuse saajate arv 14%, kuid osutatud teenusetundide kogumaht vähenes ligikaudu 10%. Keskmine teenusemaht vähenes ligikaudu 123 tunnilt 97 tunnile teenusesaaja kohta aastas. Koduteenuse teenusesaajate ring laienes, kuid teenuse intensiivsus vähenes.
KOV-ide küsitluses leidis veidi üle poole vastanutest, et reform ei muutnud nende rahalisi võimalusi koduteenuste pakkumiseks ja arendamiseks. Umbes viiendik hindas võimalusi paremaks. Teenuseosutajate küsitluses pakkus intervallhooldust 20% vastanud hooldekodudest ning päevahoiuteenust kaks hooldekodu. Need küsitlusandmed ei kirjelda kogu riigi teenuse pakkumist, kuid osutavad, et ÜHT-d ajutiselt asendavate ja kodus elamist toetavate teenuste pakkumine on piiratud.
Koduteenuse kogumaht ei kasvanud ning reform ei toonud kaasa kodus elamist toetavate teenuste pakkumise märgatavat laienemist või arengut.
Reformi põhilised rahastamis- ja regulatiivsed lahendused rakendusid, kuid nende seos kavandatud tulemustega oli valdkonniti erinev. Järgnevalt hinnatakse, mil määral täitusid reformi toimemehhanismide ja rakendamise aluseks olnud eeldused.
13.2.5 Eeldused
Sekkumisloogikas on eeldused tingimused, mille täitumisest sõltub, kas reformi kavandatud lahendused ja rakendamine viivad soovitud tulemusteni. Eeldused ei ole reformi tegevused ega tulemused. Järgnevalt eristatakse toimemehhanismide eeldusi, mis on seotud konkreetse tulemusahela toimimisega, ning läbivaid rakenduseeldusi, mis mõjutavad reformi rakendamist tervikuna.
13.2.5.1 Toimemehhanismide eeldused
13.2.5.1.1 Rahastamine ja kättesaadavus
Rahastamise ja kättesaadavuse mehhanism eeldas, et KOV-i tasutav summa vähendab piisavalt inimese ja tema lähedaste maksekoormust ning inimese vajadustele vastav vaba teenuskoht on olemas. Rahastusmudeli toimimine eeldas lisaks, et KOV-id jätkavad reformile eelnenud mahus ÜHT rahastamist ning hooldereformiga seotud lisarahastus katab KOV-i reformist tuleneva täiendava kulu.
KOV-ide kehtestatud piirmäärad rakendusid, kuid 2025. aastal ületas esimesena valitud hooldekodu hoolduskomponent riigi kaalutud keskmisena 52% teenusesaajatel elukohajärgse KOV-i piirmäära. Madalama hoolduskomponendiga koha olemasolu ei tähendanud, et teenuskoht oli vaba, sobivas piirkonnas ja vastas inimese abivajadusele. Seetõttu täitusid KOV-i tasutava summa piisavuse ja sobiva vaba teenuskoha olemasolu eeldused osaliselt.
Hooldereformiga seotud lisarahastus KOV-idele ei olnud kavandatud KOV-i kogu ÜHT kulu katmiseks, sest KOV-id rahastasid ÜHT-d ka enne reformi. Reformi kavandamisel eeldati, et KOV-ide senine rahastamispanus säilib ning kasvab reformita hinnataseme ja prognoositud teenusemahu kasvu võrra, samal ajal kui riigi lisarahastus katab reformist tuleneva täiendava kulu.
Reformist tuleneva lisakulu hindamiseks võrreldi KOV-ide tegelikku ÜHT netokulu hinnanguga, milliseks oleks see kujunenud reformita. Arvestuse lähtekoht on KOV-ide 2022. aasta tegelik ÜHT netokulu 29,7 miljonit eurot. Reformita stsenaariumis eeldatakse selle kasvu tegeliku hinnatõusu ja reformi kavandamisel prognoositud 1%-lise aastase teenusemahu kasvu võrra. Selle järgi oleks KOV-ide ÜHT netokulu olnud 2025. aastal reformita 36,3 miljonit eurot. Tegelik netokulu ilma amortisatsioonita oli 103,1 miljonit eurot ning reformist tingitud arvestuslik lisakulu seega 66,8 miljonit eurot. Riigi eraldatud 66,1 miljoni euro suurune lisaraha kattis sellest ligikaudu 99%; ligikaudu 0,6 miljonit eurot jäi KOV-ide kanda lisaks arvestuslikule reformita baasile.
See on kontrafaktuaalne hinnang, mille tulemus sõltub sellest, kuidas oleks KOV-ide ÜHT kulu reformita kujunenud. Arvestus eeldab reformi puudumisel 2022. aasta tegeliku netokulu kasvu tegeliku hinnatõusu ja 1%-lise aastase teenusemahu kasvu võrra. Kui KOV-id oleksid ka reformita rahastanud teenuse kasutamise kiiremat kasvu, oleks reformita baas suurem ja reformist tingitud lisakulu hinnang väiksem.
KOV-ide ÜHT kulude kasvu mõjutasid nii teenusemahu kui ka ühikukulu suurenemine. Aastatel 2024–2025 kasvas ÜHT netokulu koos amortisatsiooniga 73 KOV-is 76-st ning 50 KOV-is oli ühikukulu mõju suurem kui teenusemahu mõju. Riigi tasandil tulenes sama perioodi netokulu kasvust 64% ühikukulu ja 36% teenusemahu suurenemisest. Seega oli ühikukulu kasv enamikus KOV-ides kulude suurenemise olulisem tegur, kuigi suurenes ka teenuse kasutamise maht.
Hooldereformiga seotud lisaraha ja KOV-i kogu ÜHT kulukoormuse suhe erines 2025. aastal omavalitsuseti märkimisväärselt. Lisaraha osakaalu mediaan KOV-i ÜHT netokulust koos amortisatsiooniga oli 64%, kuid KOV-ide lõikes jäi see 21% ja 301% vahele. Kuues KOV-is 79-st ületas lisaraha kogu ÜHT netokulu, samal ajal kattis see osas KOV-ides vähem kui veerandi netokulust.
See võrdlus ainuüksi ei näita ala- ega ülerahastamist, sest hooldereformiga seotud lisarahastus KOV-idele ei olnud kavandatud kogu ÜHT netokulu katmiseks. KOV-ide-vaheline suur erinevus näitab siiski, et hooldereformiga seotud lisarahastuse suurus ei ole tihedalt seotud KOV-i tegeliku ÜHT kulukoormusega. Rahastuse põhiosa kujuneb KOV-i elanike pensionitulult laekuva tulumaksu järgi ning tasandusfond tagab teenusesaajate arvust lähtuva miinimumtaseme. Hooldereformiga seotud lisarahastus KOV-idele ei sõltu otseselt KOV-i tegelikest teenusehindadest, piirmäärast ega ÜHT netokulust.
KOV-ide kulukoormuse erinevust ei saa seletada ühe teguriga. Seda mõjutavad teenuse kasutamise maht, KOV-i kehtestatud piirmäär, kohamaksumus ja korraldus ning KOV-i enda hooldekodu olemasolu ja kulude kajastamine. Rahastuse ja tegeliku kulukoormuse nõrk seos tähendab, et reformiga seotud oma tuludest kaetava summa suurus erineb KOV-ide vahel suurel määral.
Rahastamise ja kättesaadavuse eeldused täitusid osaliselt. KOV-i tasutav osa vähendas inimese ja tema lähedaste maksekoormust, kuid KOV-i piirmäär ei taganud kõigile, et hoolduskulu ei jää inimese enda tasuda, ning inimese vajadustele vastava vaba teenuskoha olemasolu ei olnud tagatud. Riigi tasandil kattis hooldereformiga seotud lisarahastus 2025. aastal reformist tingitud arvestusliku lisakulu peaaegu täielikult, kuid lisaraha ja tegeliku ÜHT kulukoormuse suhe erines KOV-iti suurel määral.
13.2.5.1.2 Turu ja pakkumise kohanemine
Turu ja pakkumise kohanemise mehhanism eeldas, et teenuste hinnad, hinnakomponendid ja sisu on võrreldavad, inimesel on tegelik võimalus teenuseosutajat valida ning teenuskohtade pakkumine reageerib suurenenud nõudlusele.
Reformi rahastusprognoosis arvestati teenusesaajate arvu üheprotsendilise aastakasvuga. Tegelik teenusesaajate arvu kasv oli reformile järgnenud aastatel märksa kiirem. Teenusesaajate arv kasvas 2023. aastal 9,5% ja 2025. aastal 5,1%. 2022. aasta lõpust 2025. aasta lõpuni kasvas teenusesaajate arv keskmiselt 7,8% aastas. Seega alahinnati reformi kavandamisel teenuse kasutamise kasvu ning sellega kaasnevat mõju KOV-ide kuludele ja teenuskohtade nõudlusele.
Teenuseosutajate pakutavate ÜHT teenuskohtade arv suurenes, kuid aastatel 2022–2025 kasvas teenusesaajate arv teenuskohtade arvust kiiremini ja täituvus püsis kõrge. Pakkumise kasvu piiravad uute tegevuskohtade rajamiseks vajalikud investeeringud, sobivate ruumide olemasolu ja tööjõupuudus. Samuti ei suurenenud pakkumine ühtlaselt kõigi abivajaduse profiilidega inimestele.
Majandusteoreetiliselt suurendas ÜHT eest maksmise toetamine maksevõimelist nõudlust ajal, mil teenuskohtade pakkumine ei saanud sama kiiresti suureneda. Selline olukord suurendas lühikesel perioodil survet teenuskohtadele ja hindadele.
Seletuskirjas eeldati, et suurem ostujõud, hinnainfo avaldamine ja inimese valikuvõimalus korrastavad turgu. Poliitikakujundajate intervjuudes seostati KOV-i suuremat rahastamis- ja korraldusrolli ka aktiivsema turukujundamise ootusega, kuid reformi õiguslik ja lepinguline ülesehitus ei andnud KOV-ile teenuseostja rolli ega selleks vajalikke hoobasid. KOV tegi rahastusotsuse, samal ajal valis teenuseosutaja ja sõlmis lepingu inimene või tema esindaja.
Hinnainfo muutus nähtavamaks, kuid teenuseosutajate hinnastamismudelid, hoolduskomponendi arvestamise alused ja teenusehinnas sisalduvad teenused ei muutunud võrreldavaks. Inimese valikut piirasid teenuskohtade olemasolu, asukoht, hind ja abivajadus. Hinnainfo avaldamine ja pakkumise kasv ei kujundanud hindamisperioodil hinnakasvu piiravat konkurentsi.
Turu ja pakkumise kohanemise eeldused ei täitunud kavandatud viisil. Nõudlus kasvas pakkumisest kiiremini, hinnainfo ei muutunud sisuliselt võrreldavaks ning kõigil inimestel ei olnud mitut sobivat teenuskohta, mille vahel valida.
13.2.5.1.3 Teenuse kvaliteedi paranemine
Teenuse kvaliteedi paranemise mehhanism eeldas, et kvalifitseeritud töötajaid on piisavalt ning teenuse- ja personalinõudeid saab rakendada vastavalt inimeste tegelikule hooldusvajadusele ja teenuseosutaja töökorraldusele.
Teenuseosutajad suurendasid töötajate arvu ja töötasu, kuid teenuseosutajate jaoks on endiselt keskne väljakutse tööjõupuudus. Lisaks takistavad töötajate planeerimise jäigad nõuded teenuseosutajatel optimaalselt töötajate graafikuid planeerida ja tööjõuressurssi juhtida.
Teenuse kvaliteedi paranemise eeldused täitusid osaliselt. Töötajate arv ja töötasu kasvasid, kuid tööjõupuudus ning nõuete jäigad elemendid piirasid teenuseosutajate võimalusi suurendada pakkumist ja korraldada tööd vastavalt tegelikule hoolduskoormusele.
13.2.5.1.4 Kodus elamist toetavate teenuste areng
Kodus elamist toetavate teenuste arengu mehhanism eeldas, et KOV kasutab tulubaasi suurenemist nende teenuste arendamiseks ning KOV-il on selleks piisavalt raha, tööjõudu ja korraldusvõimekust.
Reformiga ei loodud kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks eraldi kohustust, sihtotstarbelist rahastust ega muud ÜHT rahastamisega võrreldavat rakendusmehhanismi. Soovitud muutus pidi kujunema KOV-i rahaliste võimaluste, prioriteetide, tööjõu ja korraldusvõimekuse kaudu.
Koduteenuse saajate arv suurenes, kuid tundides mõõdetud teenuse kogumaht ei kasvanud ja teenusetundide arv inimese kohta vähenes. Üle poole küsitlusele vastanud KOV-idest leidis, et reform ei muutnud nende rahalisi võimalusi koduteenuse pakkumiseks ja arendamiseks. Seetõttu täitus eeldus, et KOV-il on teenuste arendamiseks piisav raha, tööjõud ja korraldusvõimekus, KOV-iti erinevalt ja tervikuna osaliselt.
13.2.5.2 Läbivad rakenduseeldused
Läbivad rakenduseeldused puudutasid reformi osaliste rolle ja nõudeid, KOV-ide ja teenuseosutajate rakendusvõimekust, andmevahetust ja arveldamist ning reformi seireks vajalike andmete võrreldavust.
13.2.5.2.1 Selged rollid ja nõuded
Reformiga sätestati selgelt KOV-i kohustus hinnata inimese abivajadust, teha rahastusotsus ja tasuda hoolduskulu enda kehtestatud piirmäära ulatuses. Samuti täpsustati teenuseosutaja teenuse-, hooldusplaani- ja personalinõudeid. Teenuseosutaja valis ning teenuselepingu sõlmis üldjuhul inimene või tema esindaja.9 Kodus elamist toetavate teenuste puhul seevastu selliseid kohustusi KOV-ile ei kaasnenud.
Poliitikakujundajate intervjuudes seostati KOV-i suuremat rahastamis- ja korraldusrolli ootusega, et KOV-id kujunevad senisest aktiivsemateks teenuseturu kujundajateks ja kollektiivseteks teenuseostjateks. Seadus võimaldas KOV-il teenust sisse osta ja teenuseosutajatega kokkuleppeid sõlmida, kuid reform ei loonud selleks uusi ega ühtseid teenuseostu-, hanke- või lepingulisi hoobasid. Praktikas valis teenuseosutaja ja sõlmis teenuselepingu üldjuhul inimene või tema esindaja ning KOV tegi rahastusotsuse ja tasus teenuse eest talle pandud kohustuse ulatuses. Ka hoolduskomponendi arvutamise alused ei olnud piisavalt ühtsed, et KOV-id saaksid teenuseosutajate hindu ja hoolduskulusid võrreldavalt hinnata ning selle alusel sisuliselt läbirääkimisi pidada. Seetõttu ei kujunenud KOV-idest reformi tulemusel kollektiivseid teenuseostjaid nii, nagu osa poliitikakujundajaid oli eeldanud.
Selgete rollide ja nõuete eeldus täitus osaliselt. KOV-i korraldus- ja rahastamiskohustus ning teenuseosutaja põhinõuded olid määratud, kuid reform ei loonud mehhanismi, mille kaudu KOV oleks suurema rahastamisrolli toel muutunud kollektiivseks teenuseostjaks ja aktiivsemaks turu kujundajaks.
13.2.5.2.2 Piisav rakendusvõimekus
KOV-id ja teenuseosutajad suutsid reformi põhitegevused ellu viia. KOV-id hindasid abivajadust, tegid rahastusotsuseid ja korraldasid arveldamist. Teenuseosutajad avaldasid hinnainfo ning alustasid täpsustatud teenuse- ja personalinõuete rakendamist.
Samas suurendasid väiksema sissetuleku hüvitise arvutamine, otsuste muutmine, erinevate andmevahetus- ja arvelduspraktikate haldamine ning kõigi, sh juba teenusel olevate teenusesaajate abivajaduse hindamine KOV-ide ja teenuseosutajate töökoormust. Teenuseosutajate võimekust piirab tööjõupuudus. Seetõttu täitus piisava rakendusvõimekuse eeldus osaliselt. KOV-idel puudus võimekus pikaajalise hoolduse korraldust terviklikult ümber kujundada ja kulude optimeerimiseks odavamaid teenuseid pakkuda.
13.2.5.2.3 Toimiv andmevahetus ja arveldamine
Reformi rakendamine eeldas, et olemasolevad infosüsteemid ja tööprotsessid toetavad abivajaduse hindamist, rahastusotsuste tegemist, andmevahetust ja arveldamist.
Reformiga ei loodud ühtset andmevahetus- ja arvelduslahendust. STAR, dokumendihaldussüsteemid, e-post, arved ja eraldi tabelid ei moodusta terviklikku ühtset töövoogu. Samu andmeid tuleb mitmes kohas sisestada, kontrollida ja parandada.
KOV-ide töökoormust suurendavad rahastusotsused, väiksema sissetuleku hüvitise arvutamine ning otsuste muutmine pensioni, inimese sissetuleku või teenusehinna muutumisel. Teenuseosutajate küsitluses märkis 73% vastanutest, et reform suurendas halduskoormust. Rahastusmudel rakendus, kuid selle halduskorraldus jäi killustatuks ning tekitab KOV-idele ja teenuseosutajatele püsivat lisatööd.
Toimiva andmevahetuse ja arveldamise eeldus ei täitunud.
13.2.5.2.4 Võrreldavad andmed reformi seireks
Reformi rakendumise jälgimine pidi tuginema mitmele olemasolevale andmeallikale. STAR pidi andma infot taotluste, hindamiste, rahastusotsuste ja teenuse kasutamise kohta. H- ja S-veebist pidi saama teenuse mahu, teenusesaajate, personali ja kulude statistikat, MTR-ist teenuseosutajate ja teenuskohtade andmeid ning SKA hinnaseirest teenusehindade, hoolduskomponentide ja KOV-ide piirmäärade infot.
Reformiga ei määratud üht andmekogu tervikliku isikupõhise seire põhiandmeallikaks. Tervikpildi koostamiseks tuleb ühendada STAR-i, H- ja S-veebi, MTR-i, hinnaseire ning KOV-ide finantsandmed, mille andmestruktuur, arvestus ja uuendamise sagedus erinevad.
STAR-i täitmise praktika erineb KOV-iti. Enamik KOV-e dokumenteerib ÜHT vajaduse hindamise tulemused STAR-is, kuid osa kannab süsteemi ainult teenusele suunamise otsuse, teenuse kasutamise info või lühikese abivajaduse kirjelduse. H-veebi esitavad teenuseosutajad andmeid kord aastas ning andmete sisestamine ja arvutamine toimub käsitsi. Eri allikates ei ole kõigil aastatel andmed teenusesaajate ja kulude kohta täielikult kooskõlas.
Ühtse isikupõhise andmeahela puudumine ja mitme andmekogu paralleelne kasutamine suurendavad andmete esitajate halduskoormust ning raskendavad reformi tulemuste järjepidevat jälgimist.
Võrreldavate seireandmete eeldus täitus osaliselt. Vajalikud andmed olid eri allikates olemas, kuid nende ühendamine nõudis eraldi analüüsi ning andmeüksused, sisestuspraktikad ja arvestus ei olnud täielikult võrreldavad.
13.3 Järeldused ja soovitused
Käesolev peatükk koondab uuringu eri osades esitatud tulemused järeldusteks ning esitab nende põhjal soovitused hooldereformiga loodud ÜHT toetamise süsteemi ja pikaajalise hoolduse korralduse edasiarendamiseks. Peatükis ei korrata üksikute analüüside detailseid tulemusi, vaid keskendutakse süsteemi omadustele, mis piiravad reformi eesmärkide saavutamist, ning muudatustele, mis aitaks neid probleeme lahendada.
Soovitused esitame kahel tasandil. Esmalt soovitused, mis puudutavad pikaajalise hoolduse süsteemi tervikuna: kodus elamist toetavate ja ÜHT-le eelnevate teenuste arengut, inimese varasemat jõudmist nõustamise, abivajaduse hindamise ja teenuste korraldamiseni ning pikaajalise hoolduse rahastuse piisavust ja korraldust. Seejärel esitame soovitused hooldereformis kesksena reguleeritud ÜHT korraldusprotsesside, andmehalduse, teenuseturu toimimise ja kvaliteedi kohta.
ÜHT korralduse soovitused lähtuvad praeguse süsteemi põhialustest. Täiesti alternatiivseid lahendusi ÜHT korraldamiseks ei kaalutud. Põhialused, millele alternatiivi ei kaaluta, on: (1) ÜHT korraldamise kohustus jääb KOV-ile ning tuvastatud ÜHT vajadusega inimese puhul säilib KOV-il kohustus osaleda teenuse rahastamises; (2) teenust pakuvad (vabal) turul tegutsevad teenuseosutajad. Soovituste eesmärk ei ole asendada KOV-i korraldusvastutust ega turupõhist teenuse pakkumist, vaid muuta reformiga kehtestatud ÜHT rahastamise põhimõtted selgemaks ja ühetaolisemaks, parandada teenuse kättesaadavust, vähendada halduskoormust ning luua paremad eeldused teenuse kvaliteedi ja kodus elamist toetavate teenuste arenguks.
13.3.1 Hinnang hooldereformile
Hooldereform vähendas inimese ja tema lähedaste maksekoormust ÜHT eest tasumisel ning parandas teenuse rahalist kättesaadavust. Pärast reformi kasvas teenusesaajate arv. Mõju ei olnud kõigile ühesugune, sest omaosalus sõltub teenuse hinnast, KOV-i piirmäärast ja inimese sissetulekust.
Reformi laiemad eesmärgid, ÜHT kättesaadavuse paranemine, saavutati osaliselt (vt ptk 13.2.2). Teenuskohti lisandus, kuid suurema või eripärase hooldusvajadusega inimestele jäi valik piiratumaks. Hinnainfo avaldamise kohustus ei muutnud teenuste hindu ja sisu võrreldavaks ning hinnakonkurentsi mõju hinnakasvu piiramisel jäi väheseks.
Teenuse- ja personalinõuded parandasid kvaliteedi tagamise eeldusi. Sisulist kvaliteedi muutust käesolev uuring süstemaatiliselt (kõiki teenusepakkujaid katvalt) hinnata ei suuda, selleks on vaja läbi viia eraldi spetsiaalselt sellele pühendatud uuring.
Pikaajalise hoolduse edasine arendamine eeldab fookuse laiendamist ÜHT-lt pikaajalisele hooldusele kui tervikule. Selleks tuleb arendada teenusstruktuuri, mis võimaldab inimesel saada tema vajadusele vastavat abi erinevatel hooldus- ja abivajaduse tasemetel võimalikult vara. Selline süsteem võib aidata pikas perspektiivis vähendada ÜHT kulusid, kuid on tervikuna praegusest lahendusest kindlasti kallim ja vajab seetõttu lisarahastust. Käesoleva töö raamidesse ei mahtunud täiendava rahastamise vajaduse suuruse hindamine, selleks tuleb täpsemalt määratleda, millist varasema märkamise ja sekkumise korraldust soovitakse rakendada ning seejärel oleks võimalik hinnata sellega seonduvaid täiendavaid kulusid. Küll on aga ilmne, et tegemist on lisanduvate teenustega, mida seni ei rahastata ja mis seetõttu tõstavad kogu süsteemi kulusid, samal ajal kui nende ÜHT kulusid kokku hoidev mõju ei ole teada.
13.3.2 Pikaajalise hoolduse teenusstruktuur ja rahastus
13.3.2.1 Kodus elamist toetavate teenuste arendamine
Hooldereformi rahastusmehhanism keskendus ÜHT kulude katmisele ega loonud kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks eraldi rahastust või rakendusmehhanismi.
KOV-ide kirjelduste järgi on ÜHT üldjuhul viimane lahendus, kui inimese toimetulekut ei ole koduteenuse, lähedaste abi või muude meetmetega võimalik piisavalt toetada. Samal ajal on tavapärase koduteenuse ja püsiva ÜHT vahele jäävate intensiivsemate teenuste valik piiratud.
Osale inimestele võib sagedasema koduse toe, päevase järelevalve, intervallhoolduse, toetatud elamise või muu vaheteenuse puudumine muuta ÜHT ainsaks realistlikuks lahenduseks. Koduteenus ja ÜHT ei ole seetõttu kõigile inimestele otsesed asendusteenused.
13.3.2.1.1 Soovitus S-01
Arendada ja rahastada kodus ja kogukonnas elamist toetavaid teenuseid ning pakkuda neid integreeritud tervikuna, toetades muu hulgas omastehooldajaid ja rakendades vajaduspõhiselt heaolutehnoloogiaid. Selleks tuleb pakkuda KOV-idele nõustamist teenuste korraldamisel ja tehnoloogiate kasutuselevõtul, toetada teenuste kulumudelite väljatöötamist ja tulemuslikkuse mõõtmist ning tagada üleriigilise hoolduskoordinatsiooni mudeli rakendumine. Samuti tuleb toetada kogukonnapõhiste teenuste, sealhulgas toetatud elamise ja teenusmajade, arendamiseks vajalike hooldusmudelite ja taristu loomist. Teenuste arendamisel tuleb arvestada tööjõuvajaduse ja piirkondlike erinevustega.
Kodus elamist toetavate teenuste arendamist tuleb käsitada eraldi poliitikaeesmärgina. Selle rahastamist ei saa rajada eeldusele, et KOV-idel leidub vabu vahendeid nende teenuste arendamiseks. Kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks on vaja eraldi rahastust.
Arendatavate lahenduste hulka võivad lisaks tavapärasele koduteenusele kuuluda teenused inimestele, kes vajavad sagedasemat ja intensiivsemat tuge, kuid kelle jaoks püsiv ööpäevaringne hooldus ei ole veel ainus võimalik lahendus, näiteks intervallhooldus, päevahoid, ajutine ööpäevaringne abi, toetatud elamine, dementsusega inimestele mõeldud teenused ning koduteenuse ja järelevalve paindlikud kombinatsioonid. Analüüsis vaadeldud välisriikides, kus kodus elamist toetavate teenuste saajate osakaal on suurem kui ÜHT oma, toetatakse kodus elamist integreeritud teenuste paketina kodus või toetatud elamisel, mille hulka kuulub ka tehnoloogiliste abivahendite kasutamine. Toetavaid teenuseid ja puhkamisvõimalusi on vaja pakkuda ka omastehooldajatele.
Teenuste arendamisel tuleb arvestada piirkondlikke erinevusi. Hajaasustuses ei pruugi teenuste pakkumine olla võimalik samas vormis kui suuremates linnades. Vajalikud võivad olla KOV-ide koostöö, piirkondlikud teenused või erinevate teenuste kombineerimine.
Seejuures tuleb arvestada, et ÜHT vajadus ei pruugi olla alati ennetatav. Suure hooldusvajadusega inimese jaoks võib ÜHT olla nii rahaliselt (avaliku sektori vaates) kui elukvaliteedi mõttes parim ja vajalik lahendus. Sobivate vaheteenuste olemasolu võib aga võimaldada osal inimestest kodus või kogukonnas edasi elada või lükata ÜHT vajaduse tekkimist edasi.
13.3.2.2 Varasem jõudmine KOV-i nõustamise ja teenuste korralduseni
KOV-ide ning teenusesaajate ja lähedaste intervjuude põhjal jõuavad inimesed KOV-i vaatevälja sageli siis, kui kodune toimetulek on juba oluliselt halvenenud, pärast haiglaravi või muu akuutse muutuse järel. Sellises olukorras ei pruugi teenuste ja elukeskkonna kohandamise ja muude abimeetmete kasutamine olla enam võimalik ning ainukeseks lahenduseks kujunebki ÜHT. Uuring ei võimalda eristada, mil määral on hilise pöördumise põhjuseks vähene teadlikkus, teenuste puudumine või muud asjaolud.
Varasem kontakt KOV-iga võib anda rohkem aega vajaduste hindamiseks ja sobivate teenuste korraldamiseks, sh heaolutehnoloogiate kasutuselevõtuks. Selle kasu sõltub siiski teenuste tegelikust olemasolust. Uuringu tulemused ei võimalda öelda, kui paljudel juhtudel oleks varasem pöördumine ÜHT vajadust edasi lükanud või ära hoidnud.
13.3.2.2.1 Soovitus S-02
Teavituse ja koostöö parandamise kaudu suurendada võimalusi, et kasvava hooldusvajadusega inimene ja tema lähedased jõuaksid KOV-i nõustamise, abivajaduse hindamise ja teenuste korraldamiseni enne koduse toimetuleku olulist halvenemist.
Inimestele ja lähedastele peab olema arusaadav, milliste muutuste korral abivajaja seisundis tasub KOV-iga ühendust võtta, kuidas abivajaduse hindamine toimub ning milliseid teenuseid ja muid abimeetmeid saab KOV pakkuda. KOV-i poole peab olema võimalik pöörduda ka siis, kui inimene ei taotle veel konkreetset teenust, kuid soovib arutada kasvavat hooldusvajadust ja võimalikke lahendusi.
Teadlikkuse suurendamist peab toetama KOV-i, haiglate, õendusabi, perearstide, koduteenuse osutajate ja teiste inimese olukorda tundvate osaliste koostöö. Kui inimese abivajaduse kasv muutub nähtavaks, peab olema selge, kuidas anda talle ja tema lähedastele teavet KOV-i kasutuses olevate võimaluste kohta ning kuidas suunata inimene tema nõusolekul abivajaduse hindamise ja teenuste korraldamiseni.
Nõustamine, abivajaduse hindamine ja teenuste korraldamine kuuluvad juba KOV-i ülesannete hulka. Soovituse keskmes on nende võimaluste parem nähtavus ja eri osaliste koostöö, et inimene jõuaks vajaliku abini võimalikult vara. Varasem kontakt võib anda rohkem aega lahenduste leidmiseks, vähendada olukordi, kus otsuseid peab langetama kriisiolukorras ning võimaldada inimesel ja tema lähedastel edasisi valikuid paremini kavandada.
13.3.2.3 Pikaajalise hoolduse rahastamise korraldus
Pikaajalise hoolduse vajadus kasvab rahvastiku vananemise tõttu sõltumata sellest, milline teenusstruktuur valitakse. Hooldereform suurendas seejuures oluliselt ÜHT-sse suunatud rahaliste vahendite mahtu ja muutis teenuse rahastamise jaotust. ÜHT ja intervallhoolduse kogukulu kasvas H-veebi järgi 97,4 miljonilt eurolt 2021. aastal 215,7 miljoni euroni 2025. aastal ning hinnakasvu arvestades suurenes teenuse kogukulu reaalhindades samal perioodil ligikaudu 57%.
Suurema avaliku sektori panuse tulemusena vähenes ÜHT teenusesaajate ja nende lähedaste rahaline koormus. Teenusesaaja osa ÜHT kuludes langes ligikaudu 78%-lt 2021. aastal 53%-ni 2025. aastal. Reformiga suurenes seega korraga nii ÜHT rahastamise kogumaht kui ka avaliku sektori osakaal selle rahastamisel.
Avaliku sektori rahastus ÜHT toetamiseks liigub KOV-ide kaudu. 2025. aastal suurenes KOV-ide ÜHT netokulu koos amortisatsiooniga ligikaudu 20%. Netokulu kasvust 64% tulenes ühikukulu ja 36% teenusemahu suurenemisest. Reformiga seotud riigi lisarahastus KOV-idele kasvas samal ajal 59,5 miljonilt eurolt 66,1 miljoni euroni ehk 11%. Riigi lisarahastuse protsent KOV-ide ÜHT netokulu suhtes langes 68%-lt 2024. aastal 63%-le 2025. aastal. KOV-ide omavahenditest kaetav vahe suurenes seetõttu 28 miljonilt eurolt 39 miljoni euroni. Seega kasvasid 2025. aastal ÜHT kulud riigi reformiga seotud lisarahastusest kiiremini ning avaliku sektori rahastuse sees kasvas KOV-ide rahastamispanus.
ÜHT kõrval oli reformi eesmärk toetada kodus elamist võimaldavate teenuste arengut, mille areng oleks võimaldanud inimestel kauem kodus elada ja võinud vähendada survet ÜHT kasutuse kasvule. Reform ei toonud kaasa kodus elamist võimaldavate teenuste oodatud arengut ja ÜHT kulude kokkuhoidu koduteenuste suuremast kasutusest ei ole võimalik uuringu põhjal järeldada.
Pikaajalise hoolduse rahastusvajadust suurendab edaspidi rahvastiku vananemine (vt raport 3). Prognoosi põhistsenaariumis kasvab ÜHT keskmine kuine teenusesaajate arv 2025.–2050. aastal ainuüksi demograafilise muutuse tõttu ligikaudu 35%. Teenusstruktuuri muutmine võib ÜHT kasutuse kasvu vähendada, kuid ei kõrvalda rahvastiku vananemisest tulenevat pikaajalise hoolduse vajaduse suurenemist.
Pikaajalise hoolduse rahastuse piisavust tuleb hinnata kogu vajaliku teenusstruktuuri, mitte ainult ÜHT praeguste kulude vaatest. Rahastuse kogumahu seisukohalt on kaks põhimõttelist valikut. Üks võimalus on suurendada pikaajalise hoolduse rahastust, et säilitada ÜHT toetuse korraldus ja tase ning samal ajal kasvatada kodus elamist toetavate ning teiste pikaajalise hoolduse teenuste mahtu. Teine võimalus on hoida rahastuse kogumaht muutmata ja kujundada teenuste ning rahastamiskohustuste struktuur ümber olemasoleva rahastuse piires. Sellisel juhul saab teiste teenuste mahtu suurendada vaid juhul, kui ÜHT kasutuse või toetamise vähenemisel vabaneb rahastus, mis jaotatakse teenuste vahel ümber. Viimased lahendused võivad omakorda mõjutada ÜHT teenusesaajate tasuda jäävat osa.
Rahastuse kogumahust eraldi tuleb otsustada, kuidas jaguneb rahastamispanus ja otsustusvastutus riigi ning KOV-ide vahel. Üleriigiliselt täpsemalt määratud toetused ja õigused muudavad inimesele rahastuse prognoositavamaks ja võrreldavamaks, kuid seovad suurema osa avaliku sektori rahastusest ette määratud kohustustega. Suurem KOV-i otsustusruum võimaldab paindlikumalt kujundada kohaliku vajaduse järgi ÜHT, kodus elamist toetavate ja teiste teenuste kombinatsiooni. Rahastamispanuse ja otsustusruumi jaotus peab olema omavahel kooskõlas.
13.3.2.3.1 Soovitus S-03
Suurendada pikaajalise hoolduse rahastuse kogumahtu, et tagada ÜHT toetuse rahastamine ning võimaldada samal ajal arendada piisavas mahus kodus elamist toetavaid ja muid pikaajalise hoolduse teenuseid vastavalt inimeste abivajadusele.
Rahastuse kogumaht peab ajas kohanduma hooldusvajaduse ja teenuste osutamise kulutaseme muutumisega, kui eesmärk on säilitada reformiga saavutatud rahalise kättesaadavuse tase. Täiendava rahastuse allikas, riigi ja KOV-ide rahastamispanuse jaotus, KOV-ide-vaheline jaotus ning rahastuse seotus või mitteseotus konkreetsete teenuste või kohustustega tuleb lahendada rahastusmudeli kujundamisel poliitilise otsusena.
Suurem rahastus aitab säilitada ÜHT rahalist kättesaadavust ning loob võimaluse kasvatada kodus elamist toetavate ja teiste pikaajalise hoolduse teenuste mahtu. Kuna rahastuse suurendamine ei muuda automaatselt teenusstruktuuri, siis tuleb koos rahastusega arendada teenusmudeleid ja nende kättesaadavust (vt S-01). Rahastuse suurendamine kasvatab riigi ja/või KOV-ide kulusid pikaajalisele hooldusele. Rahastuse ebapiisava kasvu korral suureneb surve inimeste rahalisele koormusele või teenuste kättesaadavusele ning KOV-ide tasandil võib see tähendada, et neil puudub ressurss kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks.
Sõltumata rahastuse kogumahu valikust tuleb kujundada riigi ja KOV-ide rahastamispanuse ning KOV-ide-vahelise jaotuse põhimõtted. KOV-idele suunatav rahastus võib olla teenusliikidest vähem sõltuv, seotud osaliselt konkreetsete teenuste või hooldusvajadusega või kombineerida neid põhimõtteid. Teenusliikidest vähem sõltuv rahastus annab KOV-ile suurema otsustusruumi teenuste kombinatsiooni kujundamisel, teenustega seotud rahastus võimaldab tugevamalt tagada konkreetsete teenuste rahastamise, kuid võib mõjutada KOV-i valikuid eri teenusliikide vahel. Uuringus tehtud rahastuse KOV-ide-vahelise jaotuse simulatsioonid näitavad, et erinevad jaotusvõtmed toovad kaasa märkimisväärse ümberjaotuse KOV-ide vahel. KOV-ide-vahelise jaotusmudeli valikul tuleb arvestada korraga mõju inimeste rahalisele koormusele ja teenuste kättesaadavusele ning KOV-ide võimele rahastada ÜHT toetust ja kujundada pikaajalise hoolduse teenuste terviklikku kombinatsiooni.
13.3.3 ÜHT toetamise korraldus
Pikaajalise hoolduse teenusstruktuuri arendamine ei vähenda vajadust ÜHT järele inimestel, kelle hooldusvajadust ei ole võimalik kodus või väiksema intensiivsusega teenustega piisavalt katta. Seetõttu tuleb paralleelselt korrastada ÜHT rahastus- ja korraldusmudelit. Järgnevad soovitused käsitlevad ÜHT toetussüsteemi, hindamise ja andmehalduse tööprotsesse, teenuseturu läbipaistvust, teenuskoha leidmist ning teenuse kvaliteeti.
13.3.3.1 Ühtne üleriigiline ÜHT toetusmäär
Hooldereformiga loodi süsteem, millega KOV osaleb ÜHT teenusesaaja hoolduskulude katmises. KOV-i makstava toetuse suurus kujuneb praegu teenuseosutaja määratud hoolduskomponendi ja KOV-i kehtestatud hoolduskulude tasumise piirmäära koosmõjus. Piirmäära suuruse määramisel eeldatakse seaduse seletuskirja järgi, et inimesel on tegelikult võimalik saada vajadustele vastavat teenust vähemalt mõnes sobivas ja kättesaadavas hooldekodus nii, et piirmäär katab hoolduskulu ja inimene ise ei pea hoolduskulu katma.10
Uuringu tulemused näitavad, et hoolduskomponent ei ole teenuseosutajate vahel võrreldaval viisil kujunev hoolduskulude näitaja. Teenuseosutajate praktikad hoolduskomponendi arvutamisel erinevad ning hoolduspersonali tööjõukulu selgitab vaid osa hoolduskomponentide erinevusest teenuseosutajati. Seetõttu sõltub KOV-i makstava toetuse suurus osaliselt sellest, kuidas konkreetne teenuseosutaja kohamaksumuse eri kululiikide vahel jaotab. Hoolduskomponendi muutmine ühtselt kontrollitavaks kulupõhiseks näitajaks eeldaks senisest oluliselt detailsemaid kulude arvestamise ja kontrollimise reegleid.
KOV-i piirmäär ei taga alati reformiga kavandatud hoolduskulude katmist. 2025. aasta lõpus ei katnud 19 KOV-i piirmäär ühegi kohaliku ega naaber-KOV-i hinnaseires olnud hooldekodu minimaalset hoolduskomponenti. Mahulist kättesaadavust arvestavas simulatsioonis kujunes 30 KOV-is piirmäära sisse jääva vaba teenuskoha leidmise tõenäosus kasutatud eeldustel nulliks. Samal ajal ei olnud 58 KOV-i 2025. aasta oktoobriks reformi alguses kehtestatud piirmäära muutnud, kuigi teenuseosutajate hoolduskomponendi väärtused kasvasid. Ligikaudu 52% uutest teenusesaajatest valis hooldekodu, mille hoolduskomponent ületas nende elukohajärgse KOV-i piirmäära.
Kokkuvõttes sõltub praegu võrreldava hooldusvajadusega inimeste toetuse suurus elukohajärgsest KOV-ist ja sellest, kuidas teenuseosutaja kohamaksumuse eri komponentideks jagab. Toetuse kujunemise alus peaks olema selge ja läbipaistev, mida praegune lahendus ei ole.
Olukord, kus toetuse suurus määratakse kohalikul tasandil, kuid ÜHT teenuseturg toimib üle KOV-i piiride, tekitab ka hooldekodus teenusesaajate tasandil ebavõrdust. Sama hooldekodu võrreldava hooldusvajadusega teenusesaajad saavad erineva suurusega toetust ning nende tasuda jääv summa erineb üksnes ÜHT-le asumisele eelnenud elukohajärgse KOV-i tõttu. KOV-ide piirmäärade erinevus ulatus 2025. aasta lõpus üle 400 euro kuus, mistõttu inimese maksekoormus sõltub oluliselt tema rahvastikuregistrijärgsest elukohast, kuigi teenus ja selle osutamise koht hooldekodus on sama. Kuna toetuse suurus määratakse KOV-i tasandil ja teenuseturg, millel seda toetust kasutatakse, toimib üle KOV-i piiride, tekib olukord, kus teenuse korraldamise ja rahastamise tasand ei ole täielikult vastavuses teenuse tegeliku toimimispiirkonnaga. Halduspiiridest tulenevad erinevused mõjutavad teenuse kasutamise tingimusi ja kulude jaotust viisil, mis ei tulene teenuse omadustest ega inimese abivajadusest.
Lisaks võib KOV-ide piirmäärade erinevus mõjutada inimeste elukoha registreerimise valikuid. Kui ÜHT toetuse suurus erineb KOV-iti, tekib majanduslik stiimul registreerida enne ÜHT-le asumist elukoht KOV-i, kus toetuse tingimused on soodsamad. Intervjuudes kirjeldati selliseid juhtumeid, kuid uuring ei võimalda hinnata sellise praktika levikut. Seega võib KOV-i rahastamiskohustust mõjutada rahvastikuregistrijärgse elukoha muutmine, mitte üksnes kohaliku elanikkonna tegeliku hooldusvajaduse muutus.
13.3.3.1.1 Soovitus S-04
Kehtestada ühtne üleriigiline arvestuslik ÜHT toetuse baasmäär, mis arvutatakse arvestuslike hoolduskulude metoodikaga, ning loobuda toetuse suuruse määramisel teenuseosutaja hoolduskomponendist ja KOV-ide eraldi hoolduskulude tasumise piirmääradest.
Toetusmäär määraks baastaseme, millega KOV osaleb iga tuvastatud ÜHT vajadusega inimese ÜHT kohamaksumuse tasumisel Eestis tervikuna. See tuleks arvutada väheste, objektiivselt mõõdetavate ja regulaarselt ajakohastatavate näitajate põhjal, näiteks arvestusliku (regulatsiooniga kehtestatud norm) hoolduspersonali vajaduse, hooldus- ja abihooldustöötajate töötasu ning muude seaduses hoolduskuludena määratletud kulude alusel. Sel juhul oleks tegu normatiivselt arvutatud toetuse, mitte konkreetse teenuseosutaja tegelike kulude hüvitamisega.
Toetus rakenduks ÜHT kohamaksumuse katmiseks ega sõltuks sellest, kui suure osa kohamaksumusest nimetab teenuseosutaja hoolduskomponendiks. Teenuseosutaja kujundaks jätkuvalt oma kohamaksumuse vastavalt teenuse sisule ja kuludele. Ühtne toetusmäär ei tähenda seega ÜHT hinna kehtestamist ega korraldusvastutuse üleviimist riigile ega KOV-ile. Toetusmäär tähendaks minimaalset osa kohamaksumusest, mille katab KOV ja mis oleks üle Eesti kehtestatud ühtsetel alustel.
Suurema hooldusvajadusega inimese suuremat ressursikulu tuleks arvestada S-05 kohaselt kõrgema toetusmääraga. Selle rakendamine eeldab ühtseid hindamiskriteeriume ja võrreldavaid otsuseandmeid, mida käsitlevad S-07 ja S-09. Kui inimese enda vahenditest ei piisa pärast üldise toetuse arvestamist tasuda jääva summa katmiseks, säilib KOV-i kohustus hinnata täiendava abi vajadust.
Üleriigiline toetusmäär oleks üldise toetuse baas, see ei välistaks KOV-i võimalust maksta oma vahenditest täiendavat toetust, näiteks piirkonna kõrgema hinnataseme leevendamiseks või muudel alustel, mida KOV vajalikuks peab. Lisatoetus peaks olema üleriigilisest toetusmäärast selgelt eristatav ja selle tingimused läbipaistvad.
EUROMOD-i analüüsis modelleeritud 2025. aasta tingimuste näitel 689-eurose toetusmäära korral väheneks teenusesaaja keskmine tasuda jääv summa 607 eurolt 544 eurole kuus ning KOV-ide kogukulu suureneks ligikaudu 7,9 miljoni euro võrra aastas. Mõju ei oleks kõigis KOV-ides sama: madalama senise piirmääraga KOV-ides väheneks inimese tasuda jääv summa rohkem, kuid praegu 689 eurost kõrgemat toetust maksvates KOV-ides võib see täiendava meetmeta suureneda. Seetõttu tuleb rakendamisel hinnata üleminekukorra vajadust olemasolevatele teenusesaajatele ning säilitada KOV-i võimalus suurema toetuse maksmist jätkata.
S-04 rakendamine eeldab ühtlasi S-03 kohast ÜHT rahastuse kasvu. Üleriigilise toetusmäära kehtestamine toob kaasa ÜHT toetuse kogusumma kasvu, mille avalik sektor peab kandma ja otsustama, kuidas see jagatakse riigi ja KOV-ide vahel.
Soovituse alternatiivina kaalusime lahendust, kus suurendatakse hoolduskomponendi arvestusmetoodika läbipaistvust ja arvestusmeetodid reguleeritakse senisest täpsemalt. Kuna see lahendab vaid osaliselt tuvastatud probleeme, siis seda alternatiivi me ei soovita. Hoolduskomponendi arvutusmetoodika ühtlustamine eeldab detailseid kulujaotuse ja kontrollireegleid ning loob KOV-idele või riigile uue mahuka järelevalveülesande. Üleriigilise arvestusliku hoolduskomponendi kõrval KOV-i piirmäärade säilitamine jätaks inimese tegeliku toetuse endiselt sõltuma KOV-i otsusest. Seetõttu on soovitatud lahendus toetuse arvutusaluse lahutamine teenuseosutaja hinnakomponendist ja KOV-i eraldi piirmäärast.
13.3.3.2 Suurema hooldusvajaduse arvestamine
ÜHT teenusesaajate seas on suurenenud nii väga vanade inimeste kui ka dementsusega inimeste osakaal. Teenuseosutajad ja KOV-id kirjeldavad ka üldisemalt suurema ja keerukama abivajadusega teenusesaajate arvu kasvu.
Voodikeskse, dementsusega, psüühilise erivajadusega või suure õendus- ja järelevalvevajadusega inimese teenindamine võib nõuda tavapärasest rohkem töötajate aega ja tähelepanu, erinevaid pädevusi, kohandatud keskkonda ja teistsugust töökorraldust. Teenuseosutajad rakendavad suurema hooldusvajadusega inimestele sagedamini kõrgemat teenusehinda ning neile on sobiva teenuskoha leidmine keerulisem.
Kui toetuse suurus hooldusvajadust ei arvesta, ei kajastu suurema hooldusvajadusega kaasnev täiendav ressursivajadus toetuses. Hooldusvajadusest sõltuva hinnastamise korral võib suurem osa lisakulust jääda inimese kanda. Ühetaolise hinnastamise korral kannab suurema ressursikulu teenuseosutaja või jaotatakse see teiste teenusesaajate vahel, mis võib vähendada teenuseosutaja valmisolekut suurema hooldusvajadusega inimest vastu võtta.
Samas peab toetuse diferentseerimine jääma võimalikult lihtsaks. Paljude hooldusastmete kasutamine muudaks abivajaduse hindamise ja ümberhindamise keerukaks ja suurendaks halduskoormust.
13.3.3.2.1 Soovitus S-05
Arvestada ÜHT toetuse suuruses teenusesaaja suurema hooldusvajadusega, rakendades selleks üht või vajadusel kahte kõrgemat toetustaset, mille aluseks on võrreldavalt dokumenteeritud hooldusvajadus ja sellega kaasnev arvestuslik lisakulu.
Kõrgem toetus peaks arvestama teenindamise suuremat ressursikulu nende inimeste puhul, kelle hooldusvajadus erineb selgelt tavapärasest ÜHT teenusesaajast. Selle eesmärk on vähendada suuremast hooldusvajadusest tulenevat suuremat inimese kanda jäävat osa teenuse maksumusest ning vähendada rahalist takistust sobiva teenuse osutamisel.
Soovitus täiendab soovitust S-04, lisades ühtsele arvestuslikule baastoetusele suurema hooldusvajaduse korral ühe või paar kõrgemat toetustaset. Kõrgema toetuse kujundamiseks tuleb määratleda võrreldav hooldusvajaduse hindamise alus ja arvestuslik lisakulu.
Kõrgem toetus parandab suurema hooldusvajadusega inimeste jaoks ÜHT rahalist kättesaadavust ja võib toetada teenuseosutajate valmisolekut pakkuda suurema hooldusvajadusega inimestele teenuskohti ja teha selleks vajalikke kohandusi. Kuigi kättesaadavust mõjutavad ka töötajate olemasolu ja pädevused, sobiv keskkond ning teenuseosutaja töökorraldus, mida selline toetus otseselt ei mõjuta, mõjutab maksevõimelisem nõudlus ka pakkumise kohandamist.
Lisatoetuse rakendamise alus peab olema hinnatud suurem toetusvajadus, üleriigiliselt võrreldav ja halduslikult lihtne. Eelistada tuleks üht kõrgemat määra või väheseid selgelt eristatavaid toetustasemeid, mitte detailset paljude astmetega hooldustasemete süsteemi. Kõrgema toetustaseme rahastamise kujundamisel tuleb vältida rahastamisstiimuleid, mis võiksid soodustada inimese põhjendamatut suunamist kõrgemale toetustasemele. Seda aitab muu hulgas vähendada toetuse sidumine üleriigiliselt võrreldavalt hinnatud hooldusvajadusega.
13.3.3.3 Väiksema sissetuleku hüvitise kaotamine ja toetussüsteemi lihtsustamine
Praeguses teenusesaaja ÜHT kulude katmise korralduses on üldise hoolduskulude maksmise toetamise ja KOV-i täiendava rahalise abi vahel eraldi väiksema sissetuleku hüvitis. Hüvitise õigus tekib seaduses sätestatud tingimustel inimesele, kelle sissetulek jääb alla keskmise pensioni ja kelle kohamaksumusest inimese makstav osa ületab tema sissetulekut.
Väiksema sissetuleku hüvitis ei välista olukorda, kus inimesel ei ole ka pärast selle saamist piisavalt vahendeid teenuse eest tasumiseks. Sellisel juhul peab KOV ikkagi hindama inimese ja tema seadusjärgsete ülalpidajate maksevõimet ning otsustama KOV-i täiendava rahalise abi vajaduse üle. Seega ei asenda eraldiseisev hüvitis vajaduspõhist toetust, vaid lisab üldise toetuse ja vajaduspõhise abi vahele veel ühe arvestuskihi.
Hüvitise suurus sõltub inimese sissetulekust ja võrdluseks kasutatavast keskmisest pensionist. Pensionide, sissetuleku, kohamaksumuse ja võrdlustaseme muutumisel tuleb hüvitise saamise õigus ja suurus uuesti arvutada. Andmete hilinemine või muutumine põhjustab parandusarveid ja lisatööd nii KOV-idele kui ka teenuseosutajatele.
13.3.3.3.1 Soovitus S-06
Kaotada eraldiseisev väiksema sissetuleku hüvitis. Jätta ÜHT toetamine kaheastmeliseks: üldine arvestusliku hoolduskulu toetus ja vajadusel täiendavalt KOV-i toetus teenusesaaja maksevõime alusel.
Kõik tuvastatud ÜHT vajadusega inimesed saavad üldist ÜHT toetust. Kui inimesel ei ole pärast üldise toetuse arvestamist talle tasuda jääva osa katmiseks raha, hinnatakse täiendava abi vajadust teenusesaaja ning vajaduse korral tema seadusjärgsete ülalpidajate majandusliku olukorra põhjal. Pakutav lahendus muudaks rahastusmudeli kaheastmeliseks: üldine ÜHT toetus ning maksevõime ebapiisavuse korral KOV-i täiendav abi. Kaheastmeline lahendus muudab rahastamise loogika lihtsamaks ja selgemaks. Üldine toetus vähendab teenuse eest tasumise koormust sõltumata inimese sissetulekust ning täiendav rahaline abi tagab teenuse kättesaadavuse neile, kelle maksevõime ei ole teenusesaaja tasuda jääva osa katmiseks piisav.
KOV-ide küsitluse järgi sai 2025. aasta lõpus väiksema sissetuleku hüvitist ligikaudu 34% ÜHT teenusesaajatest ning hüvitise keskmine suurus oli 109 eurot kuus. Lisaks sai ligikaudu 21% teenusesaajatest KOV-ilt täiendavat rahalist abi. ÜHT rahastamise analüüsi järgi oli väiksema sissetuleku hüvitise arvestuslik kogumaht 2025. aastal ligikaudu 4,6 miljonit eurot. Need tulemused näitavad, et praeguses süsteemis kasutatakse eraldiseisva väiksema sissetuleku hüvitise kõrval arvestatavas mahus ka KOV-i täiendavat abi.
EUROMOD-i analüüs võimaldab hinnata, kuidas muutuks täiendava abi vajadus juhul, kui rakendada soovituse S-04 mõjuanalüüsis kasutatud 689-eurost näitlikku ÜHT toetusmäära (vt ka lisa). Kui väiksema sissetuleku hüvitis säiliks, ei piisaks 1426 teenusesaaja netosissetulekust inimese tasuda jääva osa täielikuks katmiseks. Kui sama näidismäära korral väiksema sissetuleku hüvitis kaotada, oleks selliseid teenusesaajaid 2027 ehk 601 võrra rohkem. Nende inimeste arv, kelle rahaline puudujääk tuleb lahendada KOV-i täiendava abi või muude vahenditega, kasvab. See ei tähenda, et kõik 2027 inimest vajaksid või saaksid KOV-i täiendavat rahalist abi; EUROMOD ei võimalda hinnata, kui paljud neist abi tegelikult taotleksid või saaksid. EUROMOD-i alusel hinnatud väiksema sissetuleku hüvitise saajate osakaal erineb märkimisväärselt KOV-ide küsitluse ning STAR-i ja SKAIS-i arvestusel põhinevast hinnangust.
Kui eeldada, et KOV katab kõigi EUROMOD-i põhjal hinnatud 2027 inimese sissetulekust tekkiva puudujäägi täiendava toetusega, oleks toetuse keskmine suurus ligikaudu 152 eurot kuus ja arvestuslik aastakulu ligikaudu 3,7 miljonit eurot. Võrdluseks oli praeguse väiksema sissetuleku hüvitise arvestuslik maht 2025. aastal ligikaudu 4,6 miljonit eurot. Need summad ei ole otseselt käsitatavad KOV-ide kulude muutuse või säästuna, sest 689-eurose näitliku toetusmäära rakendamine muudab samal ajal ka üldise ÜHT toetuse suurust. Võrdlus näitab siiski, et madalama maksevõimega inimeste täiendava toetuse rahaline kogumaht jääks kaheastmelise süsteemi korral praeguse süsteemiga samasse suurusjärku.
Eraldiseisva väiksema sissetuleku hüvitise kaotamine vähendaks KOV-ide ja teenuseosutajate halduskoormust. Praegu tuleb hüvitise saamise õigust ja suurust arvestada kõigi sellele kvalifitseeruvate inimeste puhul ning inimese sissetuleku, võrdluseks kasutatava keskmise pensioni ja teenusehinna muutumisel summad ümber arvutada. Hüvitise kaotamisel kaoks ka see eraldiseisev ja korduv menetluskiht ning maksevõimet hinnataks juhtumipõhiselt nendel inimestel, kelle vahenditest pärast üldise ÜHT toetuse arvestamist teenuse eest tasumiseks tegelikult ei piisa.
EUROMOD-i modelleeritud tulemuste järgi on teenusesaajatest, kellel on madalam sissetulek võrreldes keskmise pensioniga, aga kellel pole vaja toetust kohamaksumuse tasumiseks, 2025. aasta toetusmäärade järgi 62% (3123 inimest) ja soovituses S-04 pakutud toetusmäära korral 73% (3667 inimest). Samal ajal suureneks nende inimeste arv, kelle puhul on vaja hinnata täiendava abi vajadust. Kokkuvõttes vähendab halduskoormuse kokkuhoidu see, et tuleb rohkematel inimestel hinnata terviklikku abivajadust (kaob u 3000 inimese väiksema sissetuleku hüvitise õiguse menetlemise vajadus, aga lisandub võrreldes praegusega u 600 inimese majanduslikust olukorrast tuleneva hüvitise menetlemise vajadus).
13.3.4 ÜHT korraldusprotsessid ja andmehaldus
13.3.4.1 KOV-i ÜHT vajaduse ja rahastusotsuse standardsed väljad
KOV-id kasutavad täiskasvanute abivajaduse hindamiseks erinevaid hindamisvahendeid, astmeid ja skaalasid. Mõni KOV määrab hindamise tulemusena koondastme, teised kirjeldavad inimese vajadusi ühe konkreetse koondhinnanguta. STAR-i täisealise inimese abivajaduse hindamise vahendit kasutatakse KOV-ides vähe ning KOV-ide hinnangul ei anna see alati piisavalt selget tuge konkreetse teenuse, sh ÜHT vajaduse üle otsustamiseks.
Uuring ei anna alust järeldada, et kõik KOV-id peaksid kasutama üht kohustuslikku hindamisinstrumenti. Inimese abivajaduse hindamine peab olema terviklik ning KOV-il peab säilima võimalus kasutada inimese olukorraga sobivaid hindamisviise ja -vahendeid.
Samas on ÜHT vajaduse ja suurema hooldusvajaduse hindamise tulemuse võrreldav dokumenteerimine vajalik rahastuse määramiseks, suurema hooldusvajaduse toetuse rakendamiseks, seireks ja teenusevajaduse arengu jälgimiseks. Praegu ei ole sellised hindamistulemused KOV-iti võrreldavad.
13.3.4.1.1 Soovitus S-07
Kehtestada KOV-idele ÜHT vajaduse ja suurema hooldusvajaduse hindamise tulemuse dokumenteerimiseks ühtne minimaalne struktureeritud andmestandard.
Ühtlustada tuleb hindamise tulemusena dokumenteeritav põhiväljund, mitte kogu hindamisprotsess. Struktureeritud andmetest peab üheselt selguma vähemalt see, kas inimesel on tuvastatud ÜHT vajadus ning milline on suurema hooldusvajaduse hindamise tulemus.
Standardne hindamise põhiväljund võimaldaks kasutada andmeid rahastuse määramisel ja teenuse korraldamisel ning looks võrreldava ülevaate ÜHT vajadusega inimeste arvust ja vajaduste iseloomust. Samuti toetaks see suurema hooldusvajaduse kõrgema toetusmäära ühetaolist rakendamist ja teenusevajaduse seiret.
KOV-ile peab jääma võimalus hinnata inimese olukorda terviklikult ning kasutada erinevaid tõendeid ja hindamisvahendeid. Standardiseerida tuleks hindamise põhiväljund, mitte asendada professionaalset juhtumipõhist hindamist jäiga hindamismetoodika valikuga. Andmestandardi tehniline rakendus tuleb lahendada kooskõlas S-09-ga. STAR-2 arendamisel saab hinnata, kuidas vajalikud struktureeritud andmed isikupõhisesse andmestikku integreerida. Kui kodus elamist toetavate teenuste rahastamine seotakse ühtsetel alustel inimese hinnatud teenusevajadusega, tuleb andmestandardit laiendada nii, et struktureeritult oleks dokumenteeritav ka nende teenuste vajadus.
13.3.4.2 Rahastusotsuse, arveldamise ja andmevahetuse miinimumstandard
KOV-ide rahastusotsused erinevad vormi ja detailsuse poolest. Teenuseosutaja jaoks ei pruugi otsusest alati üheselt selguda, millise perioodi eest ja millises ulatuses KOV teenuse eest tasub, kuidas on arvestatud erinevaid toetusi või millal rahastuse suurus muutub. Puuduvat või ebaselget teavet tuleb korduvalt täpsustada.
Erinevused esinevad ka teenuseosutajate arvete sisus ning KOV-ide arvelduspraktikas. Kui muutub kohamaksumus, KOV-i makstav summa, inimese pension või muu arvestuses kasutatav näitaja, ei ole ümberarvestuse ja osapoolte teavitamise kord kõikjal ühesugune. Samuti vajavad ühtseid põhimõtteid teenusele asumise ja teenuse lõppemise, ajutise teenuselt eemaloleku ning tagasiulatuvate muudatuste arvestamine.
Pensioni ja toetuste andmed ei jõua alati teenuseosutajani enne arve koostamist või jõuavad KOV-iti erineval ajal ja viisil. Selle tulemusena tuleb arveid parandada ning KOV-il ja teenuseosutajal andmeid korduvalt kontrollida. Inimese jaoks võib jääda ebaselgeks, kuidas tema tasutav summa on kujunenud.
13.3.4.2.1 Soovitus S-08
Kehtestada ÜHT rahastusotsuse, arveldamise ja andmevahetuse miinimumstandard.
Miinimumstandard peab looma KOV-idele ja teenuseosutajatele ühise arusaama rahastusotsuse ja arve kohustuslikust sisust. Otsusest peab üheselt selguma rahastuse periood, KOV-i makstav summa või selle arvutamise alus ning inimese tasuda jääva osa kujunemine. Miinimumstandardis tuleb kokku leppida ka sagedamini korduvate muutuste käsitlemine, sealhulgas teenusele asumine ja teenuse lõppemine, ajutine teenuselt eemalolek, kohamaksumuse ja rahastuse muutumine ning vajadus teha tagasiulatuvaid ümberarvestusi.
Samuti tuleb ühtlustada põhimõtted, kuidas toimida teenuse hinna, inimese sissetuleku või toetuse muutumisel. Selge peab olema, millisest kuupäevast muudatus rakendub, kes peab sellest teisi osalisi teavitama ning kuidas tehakse vajalik ümberarvestus.
Ühtlustatud tööprotsess vähendaks parandusarveid, korduvat infoküsimist ja käsitsi tehtavaid arvestusi. Inimesel ja tema lähedastel oleks lihtsam mõista, millise osa teenuse maksumusest tasub KOV ning milline summa jääb nende kanda. Miinimumstandard ei tähenda KOV-ide ja teenuseosutajate kogu raamatupidamis- või töökorralduse ühtlustamist. Selle väljatöötamisel tuleb koos KOV-ide ja teenuseosutajatega määrata, milline minimaalne info ja millised protsessietapid on võimalik üleriigiliselt standardida eri raamatupidamistarkvarade korral. Andmevahetuse automatiseerimine tuleb lahendada kooskõlas S-09 ja STAR-i arendustega.
13.3.4.3 STAR kui ÜHT isikupõhine põhiandmestik
ÜHT korraldamise ja reformi seire andmed paiknevad mitmes andmekogus, mille eesmärgid, andmeüksused ja uuendamise sagedus erinevad. Ühtse isikupõhise vaate saamiseks tuleb andmeid eraldi ühendada.
STAR-i täitmise praktikad ei ole ühetaolised ning sama või sisult sarnast teavet sisestatakse mitmesse süsteemi ja aruandesse. Seetõttu ei teki inimese ÜHT vajaduse, rahastusotsuse, teenuse kasutamise ja omaosaluse kohta automaatselt terviklikku ülevaadet ning suureneb topeltaruandlus.
13.3.4.3.1 Soovitus S-09
Muuta STAR ÜHT isikupõhiseks põhiandmestikuks, mille põhjal oleks võimalik võtta välja agregeeritud andmed klientide ja teenuseosutajate kaupa ning vähendada seeläbi topeltaruandlust.
STAR-is peaks ühe tervikuna kajastuma inimese ÜHT vajaduse otsus, suurema hooldusvajaduse tunnus, teenuse kasutamise algus ja lõpp, teenuseosutaja, KOV-i rahastusotsus, rakendatud toetus ning inimese tasuda jääv summa.
Selline andmestik toetaks KOV-i igapäevast tööd, sest rahastusotsuse ja teenuse kasutamise andmed ei paikneks enam eraldi dokumentides ja tabelites. Samuti võimaldaks see koostada võrreldavaid koondandmeid teenusesaajate, teenuseosutajate, KOV-ide ja rahastuse lõikes.
STAR-i kujundamine põhiandmestikuks ei tähenda tingimata kõigi teiste andmekogude kaotamist. MTR-is peab jätkuvalt kajastuma tegevuslubade ja teenuskohtade info ning eraldi võib olla vaja koguda andmeid, mida isikupõhisest registrist ei saa. Eesmärk on vähendada sama teabe korduvat sisestamist ning kasutada STAR-is juba olemasolevaid andmeid koondaruannete koostamisel.
13.3.5 ÜHT hinnainfo, teenuse valik ja teenuskoha leidmine
13.3.5.1 Hinna- ja teenuseinfo ühtne standard
Teenuseosutajad kasutavad erinevaid hinnamudeleid. Kohamaksumus võib olla kõigile ühetaoline või sõltuda majutustingimustest, inimese hooldusvajadusest, diagnoosist või mitme teguri kombinatsioonist. Lisaks erineb teenuseosutajate lõikes see, millised teenused ja tooted sisalduvad kohamaksumuses ning mille eest tuleb eraldi tasuda.
Seetõttu ei näita avaldatud kuuhind alati inimese tegelikku kogukulu. Näiteks võivad hinnale lisanduda ravimite, hooldusvahendite, transpordi või muude teenuste kulud. Samuti ei pruugi olla selge, millistel tingimustel rakendub hinnakirjas esitatud madalam või kõrgem hind.
Teenuseosutaja valib üldjuhul inimene või tema lähedane. KOV ei ole praeguses korralduses kollektiivne teenuseostja, kes kujundaks kohamaksumust hangete või hinnaläbirääkimiste abil. Seetõttu saab hinnakonkurents kujuneda eelkõige inimeste valikute kaudu ning ainult juhul, kui erinevate teenuseosutajate hindu ja teenuse sisu on võimalik võrrelda.
Võrreldava info puudumine muudab inimese ja tema lähedaste jaoks keeruliseks hinnata, millise summa eest ja millise sisuga teenust neile pakutakse. Kuna tegemist on teenusega, mida kasutatakse mõnel korral elus ja kus teenusepakkuja vahetamine on keeruline, piirab teenuse hindade läbipaistmatus võimalust teha teadlik valik ja nõrgendab seeläbi hinnakonkurentsi.
13.3.5.1.1 Soovitus S-10
Kehtestada ÜHT teenuskoha hinna avaldamise ühtne standard, mis määratleb võrreldava baasteenuse hinnainfo ning nõuab eraldi kõigi sellele lisanduvate teenuste, tasude ja muude hinnavariantide avaldamist. Teenuseosutaja peab pakkuma teenust avaldatud hinnatingimustel.
Ühtse standardi põhjal peab eri teenuseosutajate hinnainfo olema esitatud samadel alustel, nii et inimene saab võrrelda teenuse põhihinda, selles sisalduvaid teenuseid ja tooteid, võimalikke lisatasusid ning lõpliku hinna kujunemise aluseid.
Hindade sisuliseks võrreldavuseks tuleb standardis määratleda ühtsetel alustel kirjeldatav baasteenus, mille hinna peab iga teenuseosutaja eraldi avaldama. Baasteenus peab võimaldama võrrelda samasisulise ÜHT osutamise hinda eri teenuseosutajate vahel. Baasteenuse täpne sisu tuleb standardi väljatöötamisel määratleda, lähtudes ÜHT sisust ja tavapärasest teenusekorraldusest. Baasteenusest erinevad majutustingimused, täiendavad teenused ja tooted ning muud valitavad lisad tuleb esitada eraldi koos nende hinnaga.
Kui hind sõltub hooldusvajadusest, majutustingimustest või muust asjaolust, peab hinnainfo selgitama, millistel alustel konkreetne hind määratakse. Standard ei eelda, et kõigile teenusesaajatele kehtiks sama lõplik hind. Kui inimese vajaduste või valikute tõttu rakendub baashinnast erinev hind, peab avaldatud info võimaldama üheselt tuvastada, millest hinnavahe tekib. Avaldatud peab olema ka hinna kehtivuse aeg ning hinnamuudatuse jõustumise ja sellest teavitamise põhimõtted.
Hinnainfo standard ei tähenda teenuseosutaja sisemise kulustruktuuri või hinnakalkulatsiooni avaldamist. Ühtlustada tuleb inimesele avaldatav info teenuse hinna, hinnakomponentide, lisatasude ja hinna rakendumise tingimuste kohta. Avaldatud hinnainfo peab olema ajakohane ning vastama hinnatingimustele, mille alusel teenuseosutaja inimesele pakkumise teeb.
Ühtne hinna- ja teenuseinfo ei lahenda teenuskohtade nappust ega taga iseenesest teenuse hinna kasvu pidurdumist. See loob aga turupõhises süsteemis vajaliku eelduse teadliku valiku tegemiseks, teenuseosutajate pakkumiste võrdlemiseks ja hinnakonkurentsi toimimiseks ning toetab seeläbi turu paremat toimimist.
13.3.5.2 ÜHT ootejärjekordade keskne lahendus
Enamik teenuseosutajaid peab oma ootejärjekorda ning sama inimene võib olla korraga mitme hooldekodu järjekorras. Järjekorras on ka inimesi, kes soovivad teenusele asuda alles hiljem või on juba koha leidnud.
Info koha saamise, sellest loobumise või teenusele asumise soovi muutumise kohta ei jõua alati kõigi teenuseosutajateni. Seetõttu peavad teenuseosutajad koha vabanemisel järjekorras olevate inimeste olukorda korduvalt kontrollima, mis kulutab aega ning võib häirida inimesi ja lähedasi, kelle jaoks on küsimus juba lahenenud. KOV-idel puudub samal ajal ühtne ajakohane ülevaade sellest, milliste teenuseosutajate juures on vabu teenuskohti, mistõttu võib sobiva koha leidmine olla töömahukas.
13.3.5.2.1 Soovitus S-11
Luua üleriigiline digitaalne lahendus ÜHT teenuseosutajate ootejärjekordade ühtseks haldamiseks ja ajakohasena hoidmiseks.
Keskne lahendus peab võimaldama kajastada inimesi, kelle ÜHT vajaduse on KOV tuvastanud ja kes soovivad teenusele asuda. Lisaks peaks olema võimalik märkida inimese eelistatud teenuseosutajad, teenuskoha olulised tingimused ja aeg, millal ta soovib teenusele asuda.
Kui inimene saab koha, loobub järjekorrast või tema soov muutub, peab teave kajastuma kõigi nende teenuseosutajate järjekordades, kuhu inimene on kantud. Nii ei pea iga teenuseosutaja eraldi kontrollima, kas järjekorras olev inimene ootab endiselt teenuskohta.
Keskne järjekord ei tähenda, et inimene peaks valima ainult ühe hooldekodu või et teenuskoht määratakse talle automaatselt. Inimesele peab valikuvõimalus säilima. Lahenduse eesmärk on muuta teenuseosutajate järjekorrad ajakohasemaks ning lihtsustada vaba teenuskoha ja seda sooviva inimese kokkuviimist.
Keskne ootejärjekorra haldamine vähendab teenuseosutajate, teenust soovivate inimeste, nende lähedaste ja KOV-ide tarbetut infovahetust, kuid ei mõõda rahuldamata nõudlust. Lahendada tuleb andmete uuendamise vastutuse ja isikuandmete kaitse küsimused.
13.3.6 ÜHT kvaliteet ja teenuse sisu
13.3.6.1 Hooldus- ja abihooldustöötajate arvu nõuete paindlikum rakendamine
ÜHT töötajate arvu nõuded on kehtestatud teenusesaajatele vajaliku hoolduse ja turvalisuse tagamiseks. Teenuseosutajate hinnangul piiravad jäigad nõuded siiski tööjõu paigutamist tegeliku hoolduskoormuse järgi.
Päevase lisatööjõu 12 järjestikuse tunni nõue ei võimalda alati katta eraldi hommikust ja õhtust koormustippu. Teenusesaajate arvu astmelised piirid võivad ühe inimese lisandumisel tuua kaasa tegeliku koormuse muutusega võrreldes ebaproportsionaalse nõude.
13.3.6.1.1 Soovitus S-12
Muuta koostöös teenuseosutajatega ÜHT hooldus- ja abihooldustöötajate arvu nõuete rakendamist paindlikumaks: võimaldada päevase lisatööjõu nõutud tundide jaotamist vastavalt tegelikele koormustippudele ning võimaldada mingis osas paindlikkust töötajate ja teenusesaajate suhtarvu piirmäärade rakendamisel.
Teenuseosutajal peab olema võimalik paigutada nõutav päevane tööjõumaht aegadele, mil teenusesaajate abivajadus on kõige suurem, nt hommiku- ja õhtutualeti aegadel. See võimaldaks katta paremini nii hommikust kui ka õhtust hooldustoimingute koormust, säilitades nõutava töötajate tööaja kogumahu.
Teenusesaajate arvu piiride rakendamisel on vaja paindlikkust, et ühe inimese lisandumine ei tooks automaatselt kaasa tegeliku hoolduskoormuse muutusega võrreldes ebaproportsionaalselt suurt nõuet. Paindlikkus peab olema selgelt piiritletud ega tohi võimaldada suure teenusesaajate arvu püsivat teenindamist ebapiisava töötajate hulgaga.
Muudatuse eesmärk on võimaldada kasutada nõutavat tööjõuressurssi viisil, mis vastab paremini teenuseosutaja tegelikule töökorraldusele ja teenusesaajate abivajadusele, säilitades töötajate arvu nõuded.
13.3.6.2 Inimesekeskse ja elukvaliteeti toetava ÜHT pakkumine
Mitmed intervjueeritud teenusesaajad ja lähedased tõid esile, et hooldekodus võiks olla rohkem organiseeritud ajaveetmisvõimalusi ja huvitegevusi ning et suurema kõrvalabi vajadusega inimesi kaasatakse tegevustesse vähem. Intervjuudes seostati tegevusvõimalusi, omavahelist suhtlust ja kontakti välismaailmaga teenusesaaja aktiivsuse ja elukvaliteedi säilitamisega.
Intervjuudes kirjeldati õues viibimise piiranguid. Liikumisraskustega või ratastoolis teenusesaajad sõltuvad õue pääsemisel sageli personali või lähedaste abist ning personali vähesus ja töökoormus võivad nende võimalusi piirata. Teenusesaajad ja lähedased tõid esile vajaduse sotsiaalse suhtluse, füüsilise aktiivsuse ja välismaailmaga kontakti hoidmise võimaluste järele. Intervjueeritud eksperdi hinnangul tuleb teenusesaaja heaolu all mõista lisaks eelnimetatud tegevustele ka inimväärset kohtlemist ning lugupidavat suhtumist elukaare lõpus.
13.3.6.2.1 Soovitus S-13
Tugevdada inimesekeskset lähenemist, mis tagaks parema elukvaliteedi ÜHT-l viibimise ajal. Pöörata suuremat tähelepanu teenusesaajate elukvaliteeti puudutavatele aspektidele, lähtudes individuaalsest võimekusest, sh tegevustele, keskkonnale ja muule, mis võimaldab sotsiaalset suhtlust, füüsilist liikumist (sh õues) ning kontakti hoidmist kogukonnaga. Tagada vajaduspõhine ja võimalustest lähtuv tegevusjuhendamine kõigile teenusesaajatele.
LISAD
EUROMOD analüüs ja metoodika
Hoolduskulude tasumise piirmäärade stsenaariumid ja nende mõju
Hooldereformi mõju hindamiseks modelleerisime maksude ja toetuste mikrosimulatsioonimudelis EUROMOD nelja hoolduskulude tasumise piirmäära muutmise stsenaariumi ning võrdlesime neid baasstsenaariumiga. Baasstsenaariumis võeti aluseks KOV-ide 2025. aastal kehtinud piirmäärad. Stsenaariumis 1 (STS1) modelleeritakse kogu Eestis 610 euro suurune üleriigiline toetusmäär, mis vastab ligikaudu praeguste KOV-i piirmäärade keskmisele suurusele. Stsenaariumis 2 (STS2) modelleeritakse üleriigiline 850 euro suurune toetusmäär, mis vastab ligikaudu praegu kehtivale kõrgeimale KOV-i piirmäärale (Tallinna linn). Stsenaariumis 3 (STS3) modelleeritakse 1000 euro suurune üleriigiline toetusmäär. Stsenaariumite 1–3 korral eeldati, et muud tingimused jäävad samaks ehk üleriigilist toetusmäära on võimalik kasutada üksnes hoolduskomponendi katmiseks ja väiksema sissetuleku hüvitis säilib. Stsenaarium 4 (STS4) korral modelleeritakse üleriigiline arvestuslikel hoolduskuludel põhinev toetusmäär (üleriigiline arvestuslik ÜHT toetusmäär), mida on ÜHT teenusesaajal võimalik kasutada nii hoolduskulude kui ka muude kulude katmiseks. Sellisel juhul on üleriigiline toetusmäär 689 eurot. ÜHT teenusesaajad on andmestikus käsitletud üksikleibkondadena ja nende elukohaks on märgitud teenuse osutamise KOV. Andmestikus on olemas ka inimeste sissetulekuid, sealhulgas pensione puudutav informatsioon. Samas ei sisalda lähteandmed infot hooldekodu kohamaksumuse, inimese omaosaluse ega hoolduskomponendi kohta. Samuti ei ole teada, millisest KOV-ist inimene teenuskohta liigub. Seetõttu lisatakse hooldekodus viibimise kulud mudelisse analüüsi käigus, lähtudes KOV-ide keskmistest omaosalustest ja hoolduskuludest (tuginedes STAR/SKAIS registriandmete põhjal arvutatud keskmistele).111213
EUROMOD-i andmete kohaselt oli 65-aastaste ja vanemate ÜHT teenusesaajate keskmine omaosalus 2025. aastal baasstsenaariumis 607 eurot kuus. STS1 korral suureneks keskmine omaosalus 632 euroni kuus, samas kui STS2 korral väheneks see 555 euroni. STS3 ei avaldaks praeguste eelduste kohaselt täiendavat mõju inimese omaosalusele, kuna 1000-eurone üleriigiline toetusmäär ületaks eeldatavat hoolduskomponenti (praeguste reeglite kohaselt ei ole kogu toetusmäär alati kasutatav). STS4 korral oleks üleriigiline arvestuslik ÜHT toetusmäär küll osades KOV-ides madalam kui baasstsenaariumis, kuid KOV-ülene keskmine omaosalus siiski langeks (544 euroni kuus).
Üleriigilise arvestusliku ÜHT toetusmäära kehtestamise mõju sõltub seega märkimisväärselt KOV-i praegusest piirmäärast ja hooldekodu hoolduskomponendist. Kui praegune piirmäär on juba kõrgem kui keskmine hoolduskomponent, ei too üleriigilise toetusmäära kehtestamine inimese jaoks muutust. Kui praegune piirmäär on aga madalam ning hoolduskomponent ületaks uue üleriigilise toetusmäära, väheneks inimese omaosalus. Samuti on positiivne mõju olukorras, kus üleriigilist arvestuslikku ÜHT toetusmäära oleks võimalik kasutada ka muude kulude katmiseks (STS4 korral üleriigiline arvestuslik ÜHT toetusmäär), kui hoolduskomponent oleks hooldekodus madalam.
Erinevate stsenaariumide korral muutuksid ka inimesele pärast omaosaluse tasumist ja väiksema sissetuleku hüvitise arvestamist kätte jäävad vahendid. Baasstsenaariumis oli keskmine kätte jääv sissetulek 290 eurot kuus. STS1 korral väheneks see 265 euroni. Mõnes KOV-is muutuks keskmine kätte jääv sissetulek negatiivseks, mis viitab sellele, et omaosaluse täielikuks tasumiseks ei piisaks inimese enda sissetulekust ning täiendav koormus kanduks lähedastele või KOV-ile. See puudutab eelkõige Tallinna ja Tartut, kus praegune KOV-i piirmäär oleks üleriigilise 610-eurose toetusmääraga võrreldes oluliselt kõrgem. STS2 (üleriigiline toetusmäär 850 eurot), STS3 (üleriigiline toetusmäär 1000 eurot) ja STS4 (üleriigiline arvestuslik ÜHT toetusmäär 689 eurot) korral kätte jääv sissetulek mõnevõrra suureneks (maksimaalselt 60 eurot), kuid Tallinnas ja Tartus oleks see keskmiselt siiski negatiivne.
Sissetulekutasemete lõikes on omaosaluse koormus kõige suurem madalama sissetulekuga inimestel. Ilma väiksema sissetuleku hüvitiseta moodustaks omaosalus esimeses sissetulekudetsiili grupis keskmiselt 117% inimese sissetulekust ning 3.–7. detsiili grupis ligikaudu 50%. STS1 suurendaks omaosaluse ja sissetuleku suhet kõigis detsiili gruppides ligikaudu 1–4 protsendipunkti võrra. STS2 vähendaks omaosaluse suhtelist koormust, kusjuures esimeses detsiili grupis ulatuks vähenemine 11 protsendipunktini. STS4 korral oleks keskmise omaosaluse suhe keskmisesse netosissetulekusse esimeses sissetulekudetsiili grupis 102%.1415
Baasstsenaariumis ulatusid 2025. aasta KOV-ide kogukulud ligikaudu 86,0 miljoni euroni aastas. Kui eeldada, et toetusmäära kasutatakse vaid hoolduskomponendi ulatuses, väheneksid STS1 korral KOV-ide kogukulud 3 miljoni euro võrra aastas, STS2 ja STS3 korral suureneksid kulud ligikaudu 6,3 miljoni euro võrra ning STS4 korral suureneksid kulud 7,9 miljoni euro võrra. STS2 ja STS3 sarnane kulude tõus näitab, et toetusmäära tõstmine 850 eurolt 1000 eurole ei muuda oluliselt olukorda, kuna hoolduskomponent jääb sageli alla 850 euro. STS4 puhul on kulud teistest stsenaariumitest suuremad, kuna toetusmäära on võimalik kasutada lisaks hoolduskuludele ka muude kulude katmiseks. Absoluutarvudes oleks STS1 korral suurim kulude vähenemine Tallinnas ja Tartu linnas, samas kui STS2 ja STS3 korral suureneksid kulud enim Põltsamaa, Tõrva ja Viljandi vallas ning Kohtla-Järve linnas. STS4 korral oleks kulude kasv suurim Viljandi ja Tõrva vallas. Üleriigilise toetusmäära kehtestamise koormus KOV-idele sõltuks seejuures oluliselt KOV-i põhitegevuse tulude suurusest. KOV-i põhitegevuse tulude suhtes oleks suhteline kulude muutus suurim Tõrva vallas ning jääb stsenaariumide võrdluses 1,3% ja 5,4% vahele. Suhtelise eelarvekoormuse poolest järgnesid Lääneranna, Märjamaa, Põltsamaa ja Otepää vald. Neid KOV-e iseloomustavad keskmisest mõnevõrra väiksemad põhitegevuse tulud ning veidi suurem 65-aastaste ja vanemate elanike osakaal. Seega võib üleriigilise toetusmäära kehtestamine suurendada väiksema tulubaasiga KOV-ide eelarvekoormust suhteliselt enam, kuigi absoluutarvudes on kulude muutus suurem pigem suurema eelarvega KOV-ides.16
Analüüs ei sisalda võimalikke kaudseid mõjusid, kuid on mitmeid riske, millele tuleks siiski tähelepanu pöörata. Esiteks, toetusmäärade tõstmise korral võivad teenusepakkujad oma kohamaksumust samuti tõsta. Sellisel juhul võib suur osa hooldereformiga seotud lisarahastusest KOV-idele kuluda turu hinnatõusu katmiseks, mitte inimeste toimetuleku või teenuse kättesaadavuse parandamiseks. Teiseks, kui teenus muutub kättesaadavamaks (üleriigiline toetusmäär oleks kõrgem kui praegune KOV-i piirmäär ja omaosalus langeks), võib ÜHT teenusesaajate arv kasvada ja KOV-i kulud toetusmäära ja väiksema sissetuleku hüvitise katmiseks suureneda praegusest hinnangust enam.
Väiksema sissetuleku hüvitise kaotamise mõju
Detailsed andmed väiksema sissetuleku hüvitise maksmise kohta puuduvad ja need kajastuvad STAR/SKAIS registriandmetes koos teiste toetustega KOV-i muude kulude all. Lähtudes muude kulude hinnangust ja inimese pensioni võrdlusest keskmise pensioniga, sai registriandmete kohaselt 2025. aastal väiksema sissetuleku hüvitist ligikaudu 2798 inimest (17,8% 2025. aasta jooksul ÜHT-l olnud teenusesaajatest). Keskmine hüvitise suurus oli 103 eurot. Kokku maksid kohalikud omavalitsused väiksema sissetuleku hüvitist 2025. aastal ligikaudu 2,35 miljonit eurot. Ka koos väiksema sissetuleku hüvitisega jääb teatud osal ÜHT teenusesaajatel 2025. aastal pensionist puudu omaosaluse tasumiseks. Lisaks väiksema sissetuleku hüvitisele maksid kohalikud omavalitsused inimese või tema lähedaste maksejõuetuse korral muud toetust veel 330 inimesele. Seega suureneks väiksema sissetuleku hüvitise kaotamise korral hooldekodus olevate inimeste lähedaste koormus veelgi. Lähedaste puudumisel jääks puuduolev osa kohaliku omavalitsuse kanda. See tähendab, et hüvitise kaotamine ei pruugi tähendada kokkuhoidu, vaid rohkemate inimeste isikupõhist abivajaduse hindamist. Kui väiksema sissetuleku hüvitis kaotada ja muud reeglid jätta samaks (sh 2025. aastal kehtinud piirmäärad), siis 2025. aastal ei oleks 2798 inimest saanud oma pensioni eest hooldekodu kohamaksumust tasuda.17
EUROMOD-i arvutuste kohaselt oli väiksema sissetuleku hüvitise saajate arv märkimisväärselt suurem (5032 inimest, 48,2% hooldekodus olevatest inimestest), kuid hinnang selle kohta, kes ei suudaks oma sissetuleku eest hooldekodukohta endale lubada, on sarnane. Erinevus hüvitise saajate arvus tuleb sellest, et EUROMOD-is ei ole informatsiooni KOV-i teenuse tegelike kulude kohta, võimalik on võrrelda üksnes ÜHT teenusesaaja aasta keskmist pensioni keskmise vanaduspensioniga. Samas on EUROMOD-is olemas muud sissetuleku allikad (sh nt puuetega inimeste toetused jne). 1909 inimese (18,3% teenusesaajatest) netosissetulek ei võimaldaks hooldekodukohta katta ilma väiksema sissetuleku hüvitiseta (praeguste reeglite ja piirmäära korral). Kui kehtestada üleriigiline arvestuslik ÜHT toetusmäär (689 eurot) ja samal ajal kaotada väiksema sissetuleku hüvitis, siis jääks teenusesaajate keskmine kättesaadav sissetulek samaks, mis baasstsenaariumis ehk praegu kehtivate piirmäärade ja reeglite korral (290 eurot). Samas jaotuks muudatuse mõju KOV-iti ja sissetulekugruppide lõikes erinevalt. Tallinnas, Tartus ja Kambjas jääks keskmiselt ÜHT teenusesaajatel puudu, et hooldekodu kohamaksumuse eest tasuda (keskmine kättesaadav sissetulek negatiivne sarnaselt STS1-le). Kokku netosissetulek ei võimaldaks hooldekodu kohamaksumust katta 2027 inimesel. KOV kulud aga oluliselt ei muutuks. Kui KOV maksab automaatselt kõigile inimestele, kelle netosissetulek hooldekodu kohamaksumust tasuda ei võimalda (2027 inimesele) maksejõuetuse toetust, siis oleks keskmine toetuse summa 152 eurot ja KOV-ide kulu kokku kasvaks 3,7 miljonit eurot.
Seega on olemasolevate andmete ja mudelis rakendatud eelduste kohaselt väiksema sissetuleku hüvitisel madala sissetulekuga ÜHT teenusesaajate toimetulekus oluline roll. Kui rakendada üleriigilist arvestuslikku ÜHT toetusmäära 689 euro suuruses ja samal ajal kaotada väiksema sissetuleku hüvitis, siis oleks mõju KOV-i kuludele ja keskmisele kättesaadavale tulule minimaalne. Samas madalama sissetulekuga või praegu kõrgema KOV-i piirmääraga teenusesaajad kaotaksid poliitikamuudatusest. Seega osades KOV-ides suureneks teenusesaajate arv, kes teenust endale lubada ei saa ja sellest tulenevalt lähedaste koormus kasvaks või nende võimekuse puudumisel jääks kulud KOV-i kanda. See tähendab, et väiksema sissetuleku hüvitise kaotamisel on oluline rakendada teisi meetmeid – nt hooldusvajadusest lähtuvad erisused toetusmääras – mis tagaksid ka madalama sissetulekuga teenusesaajatele teenuse kättesaadavuse. Mõjude analüüsil ei ole arvestatud seda, et praeguste piirmäärade ja toetuste tingimuste juures võivad inimesed optimeerida ja valida hooldekodu, mis neile ei ole jõukohane. Üleriigilise toetusmäära korral on teenuse kulude kompenseerimine selgem ja õiglasem ning kui omaosalus jääb rohkem inimese kanda, siis saab ta lähtuvalt enda võimekusest valida sobiva hinnaga hooldekodu.
ÜHT teenusesaajate suurem vaesusrisk on tingitud muu hulgas sellest, et teenusesaajaid käsitletakse EUROMOD-is üksikleibkondadena, samal ajal kui kodus elavad inimesed võivad kuuluda erinevatesse leibkonnatüüpidesse. Suhtelist vaesust hinnatakse leibkonna ekvivalentnetosissetuleku põhjal, mistõttu sõltub näitaja lisaks inimese enda sissetulekule ka leibkonna koosseisust ja teiste leibkonnaliikmete sissetulekutest.↩︎
Sotsiaalhoolekande seadus (SHS). https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015005; sotsiaalkaitseministri 19.06.2023 määrus nr 36 „Nõuded väljaspool kodu osutatavale ööpäevaringsele üldhooldusteenusele“ (RT I, 22.06.2023, 11).↩︎
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (2026). Tasandusfond ja toetusfond 2026. Materjal seisuga veebruar 2026.↩︎
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (2026). Tasandusfond ja toetusfond 2026.↩︎
SHS; sotsiaalkaitseministri määrus nr 36.↩︎
Sotsiaalkindlustusamet (2024). Väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus. Juhend kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöö ametnikule ja üldhooldusteenuse osutajale.↩︎
Sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (704 SE) teise lugemise seletuskiri, 23.11.2022.↩︎
Sotsiaalkaitseministri määrus nr 36 (RT I, 22.06.2023, 11).↩︎
SHS.↩︎
„Kehtestatud kulude tasumise piirmäär ei pea katma kvalifitseeritud hooldustöötajate kulusid iga teenuseosutaja juures, vaid see peab kindlustama inimesele teenuse tegeliku kättesaadavuse selliselt, et tal on võimalus valida vähemalt mõne teenuseosutaja vahel, kelle puhul katab KOV piirmäär hooldustöötajate kulud täies ulatuses (inimene ei pea täiendavalt kvalifitseeritud hooldustöötajate kulude katmiseks juurde maksma). Samuti tuleb piirmäära kehtestamisel arvestada, et teenust vajav inimene ei saa jääda abita ega ebamõistlikult kaua sobiva hinnaga teenuskoha ootele.“ Sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 704 SE seletuskiri, lk 6.↩︎
Aluseks on 2024. aasta kogu rahvastikku hõlmavad EUROMOD-i sisendandmed, mis on hinnakasvu ja poliitikamuudatusi arvestades ajakohastatud 2025. aasta seisule.↩︎
Ühtse toetusmäära arvutuse aluseks on hooldustöötajate tööjõukulu, töötajate muu kulu, tööandja maksud ja töötajate arvu norm hooldatavate kohta. Detailne arvutuskäik on 1586 × 1,338 × 0,263 × 1,235 = 689,26.↩︎
Tulemused ei kajasta individuaalsete hooldekodu kulude tegelikku varieeruvust. Keskmistele tuginev lähenemine võib mõjutada omaosaluse koormuse hinnangut, sealhulgas lähedaste koormuse hinnangut.↩︎
Andmed ei sisalda infot selle kohta, kes väiksema sissetuleku hüvitist tegelikkuses sai; kvalifitseeruvate inimeste arv on leitud inimese pensioni ja eelneva aasta II kvartali keskmise vanaduspensioni võrdluses.↩︎
EUROMOD-i andmed ei sisalda detailset infot teenusesaaja hooldekodu kohamaksumuse kohta; lähtutud on KOV-i keskmistest (vt ka lisa).↩︎
KOV põhitegevuse tulude andmed pärinevad Statistikaameti tabelist RR300: „Kohalike eelarvete põhitegevuse tulud, kulud ja tulem“.↩︎
Detailsed andmed väiksema sissetuleku hüvitise maksmise kohta puuduvad. Andmetes on olemas vaid muu KOV-i kulu, mis sisaldab nii väiksema sissetuleku hüvitist kui ka muud KOV-i toetust. Väiksema sissetuleku hüvitise saajate arvu leidmiseks vaadati, kui paljudel oli muu KOV-i kulu suurem kui 0 ja inimese pension madalam võrreldes keskmise vanaduspensioniga.↩︎