12  Teenusesaajate ja lähedaste intervjuud

12.1 Teenusesaajate ja lähedaste taust

Tegime 21 intervjuud, nendest 11 teenusesaajatega ning 10 teenusesaajate lähedastega. Intervjueeritud teenusesaajatest viibis 5 eraomandis hooldekodus ning 6 kohalikule omavalitsusele kuuluvas hooldekodus. Teenusesaajate lähedased jagunesid pooleks – intervjueeritud lähedastest viiel oli lähedane eraomandis hooldekodus ning viiel kohalikule omavalitsusele kuuluvas hooldekodus.

Teenusesaajate hulgas oli nii suure kui ka väikese hooldusvajadusega eakaid. Osa neist olid hooldekodus olnud mõne kuu, teised juba mitu aastat. Intervjueerisime eakaid, kellele on väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust (ÜHT) osutatud 2024. ja 2025. aastal. Ühel juhul oli intervjueeritav ÜHT-d saanud üksnes 2026. aastal. Uuringust välistasime dementsusega eakad mitmel põhjusel, mis on seotud nii eetiliste kaalutluste kui ka metoodilise põhjendatusega.

Teenusesaajate lähedaste hulgas oli enamik ülalpidamiskohustusega. Kuigi kaks intervjueeritavat ei olnud ülalpidamiskohustusega, oli neil hea ülevaade teenuskoha eest maksmise ja hooldekodu korraldusega seotud teemadest.

Tabel 12.1. Intervjueeritud teenusesaajate ja teenusesaajate lähedaste jaotus piirkondade lõikes

Piirkond	Teenusesaajad	Teenusesaajate lähedased
Lõuna-Eesti	2	3
Põhja-Eesti	4	2
Ida-Eesti	3	2
Lääne-Eesti	2	3
Kokku	11	10

Allikas: Teenusesaajate ja teenusesaajate lähedaste intervjuud, 2026

Sealjuures on intervjuudes esindatud 13 asutust (vt Tabel 12.1). Nelja asutuse puhul (kaks Põhja- ja kaks Ida-Eestist) olid nii intervjueeritud teenusesaajad kui ka lähedased seotud sama asutusega.

12.2 Hooldekodusse jõudmine

Intervjuudest ilmnes, et enne hooldekodusse jõudmist oli eakate elukorraldus ja abivajadus olnud väga erinev. Osa teenusesaajatest elas täiesti üksinda ning tuli veel mõni aeg enne hooldekodusse jõudmist igapäevaeluga üsna hästi toime. Teised elasid koos elukaaslase või täiskasvanud lastega ning nende toimetulek sõltus juba märkimisväärselt lähedaste toest.

Mitmed lähedased kirjeldasid, et enne tervise järsku halvenemist olid eakad inimesed aktiivsed ning suutsid suure osaga igapäevastest tegevustest iseseisvalt hakkama saada. Sageli oli vanemaealistele paika pandud kindel tugivõrgustik, kes aitas toitu tuua, ravimeid anda, transportida või raskemaid kodutöid teha. Mitmel juhul mainisid lähedased, et hooldekodusse minekule eelnenud perioodil oldi arvamusel, et inimene tuleb toime ning abivajadus ei ole nii suur, et õigustaks hooldekodusse minekut. Sama kinnitasid ka teenusesaajad ise, kes kirjeldasid, et olid enne tervise halvenemist harjunud iseseisvalt toime tulema ning ei pidanud hooldekodusse minekut esialgu vajalikuks.

„Enne ta sai oma eluga täiesti vabalt hakkama. Noh, toidupoes enam ei käinud, nii et meie põhimõtteliselt tõime ainult süüa. Söögid ta valmistas ise ja koristas ja seda tegi kõik ise.“ (Lähedane, Ida-Eesti, KOV-i asutus)

„Ma panin ennast järjekorda 2023. aastal, kui ma olin raskes seisundis haiglas. Peale seda panin. Mulle pakuti vahepeal kohta, aga ma ei võtnud lihtsalt vastu. Arvasin, et saan ise hakkama.“ (Teenusesaaja, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

Mõnel juhul elas eakas enne hooldekodusse minekut koos lähedastega. See tähendas, et hoolduskoormus oli juba enne hooldekodusse jõudmist otseselt seotud lähedaste igapäevaeluga. Intervjueeritavad kirjeldasid, kuidas töö- ja pereelu tuli järjest enam kohandada vastavalt eaka vajadustele. Teenusesaajate kirjeldustest ilmnes samuti, et sageli tunnetati ise, kuidas lähedaste võimalused hooldust pakkuda olid piiratud ning pereliikmed elasid või töötasid mujal.

Koos elamine võimaldas lähedastel eaka seisundi muutusi vahetult märgata. Intervjuudest ilmnes, et sageli muutus just pidev järelevalvevajadus peamiseks põhjuseks, miks kodune hooldus enam võimalik ei olnud. Lähedased kirjeldasid, et inimene ei saanud enam üksi kodus turvaliselt olla isegi lühikest aega. Sama tunnetasid ka teenusesaajad ise, kes tõid esile hirmu kukkumiste, liikumisraskuste ning üksinda hakkamasaamise pärast.

„Kui veel pool aastat tagasi sai teda jätta mitmeks päevaks koju ja ta sai hakkama, siis sügisel ja sügise lõpus ma panin tähele, et enam rohkem kui neljaks tunniks ei saa ja vahel ei saa ka neljaks tunniks.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Mitmes intervjuus kirjeldati hooldusvajaduse järkjärgulist suurenemist. Eriti sageli mainiti dementsuse süvenemist, segasusseisundeid ning vaimse tervise halvenemist. Lähedased kirjeldasid, kuidas inimene muutus ajapikku desorienteerituks, ärevaks või ei suutnud enam aru saada oma asukohast ja olukorrast. Mõnikord märgati muutusi ka alles siis, kui toimus mõni ootamatu juhtum või konflikt.

Lisaks vaimse seisundi muutustele suurenes sageli ka füüsiline abivajadus. Intervjuudes kirjeldati probleeme ravimite võtmise, liikumise, kukkumiste ning vajadusega ööpäevaringse järelevalve järele. Teenusesaajad ise tõid sageli välja liikumisvõime halvenemise ning selle, et enam ei suudetud koduses keskkonnas iseseisvalt toime tulla.

„Aga ta kukkus ikkagi maha siin tihtilugu ja noh. Kogu aeg olin hirmul, et kui jälle tulin majja sisse siis, et kas, kus ta on jälle, kas maas või voodis?“ (Lähedane, Ida-Eesti, KOV-i asutus)

Sageli jõudis inimene hooldekodusse pärast mõnda järsku tervisesündmust, mis muutis inimese senise elukorralduse kiiresti võimatuks. Sellisteks sündmusteks olid kõige sagedamini rasked kukkumised, insult või muu terviserike, mille järel inimene vajas juba pidevat hooldust. Nii lähedaste kui ka teenusesaajate kirjeldustes kordus muster, kus haiglaravile või õendusabile järgnes otsus hooldekodusse minna, sest iseseisev toimetulek ei olnud enam võimalik.

Mõnes intervjuus kirjeldati, et enne hooldekodu kaaluti ka muid lahendusi, näiteks kodus elamist toetavaid teenuseid või hooldaja palkamist. Siiski leiti sageli, et inimese seisund nõudis juba ööpäevaringset hooldust ning lähedastel puudusid ressursid või võimalused seda ise pakkuda. Ka teenusesaajad ise kirjeldasid, et hooldekodusse tulekut nähti lõpuks praktilise ja turvalise lahendusena, eriti olukorras, kus lähedased ei saanud igapäevaselt kohal olla või kodu oleks vajanud ulatuslikke kohandusi.

„Kodus oleks olnud üksi, sellepärast, et lastel ja lastelastel omad kodud juba ja ma poleks seal lihtsalt hakkama saanud.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

„Mõte oli jah, et peaks nagu mingi abilise leidma, kes nagu käiks kogu aeg, aga ei jõudnud selleni.“ (Lähedane, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

12.3 Hooldekodu valik

Intervjuudest ilmnes, et hooldekodu valikut mõjutasid eelkõige hooldekodu asukoht, koha olemasolu, lähedaste võimalus regulaarselt külastada ning teenuse sobivus eaka vajadustega. Sageli ei olnud see pikk ja põhjalik valikuprotsess, vaid otsus tuli teha kiiresti olukorras, kus inimese tervislik seisund oli järsult halvenenud või haiglaravi lõppemas. Teenusesaajate intervjuud kinnitasid samuti, et hooldekodu valikul lähtuti eelkõige praktilistest vajadustest ja turvatundest, mitte niivõrd isiklikest eelistustest. KOV-i toetuse suurust ja rahalist poolt intervjuudes hooldekodu valiku juures ei mainitud.

Kõige sagedamini peeti oluliseks hooldekodu lähedust lähedaste elukohale või töökohale. Lähedased rõhutasid, et sooviti säilitada võimalus eakat sageli külastada. Mitmed intervjueeritavad tõid välja, et kaugemal asuvat hooldekodu ei peetud realistlikuks lahenduseks isegi siis, kui kaugem asutus oleks olnud eelistatum. Sama tõid esile ka teenusesaajad ise, kelle jaoks oli oluline, et pereliikmed saaksid hõlpsasti külas käia ning vajadusel kiiresti kohale tulla.

„Me ikka lootsime, et saame siia kodu lähedale, et ikka kõige parem on lähedal ja iga kell saab minna.“ (Lähedane, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

„Ma valisin kohe selle hooldekodu, meie oma [asukoht] sellepärast, et omaksed on lähedal, saavad vaatamas käia ja ise saan külla minna.“ (Teenusesaaja, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

Mitmed lähedased kirjeldasid, et hooldekodu valikut mõjutas otseselt vabade kohtade olemasolu. Sageli oldi korraga järjekorras mitmes hooldekodus ning lõpuks osutus valituks asutus, kus koht esimesena vabanes. Intervjuudest ilmnes, et hooldekodukoha leidmist tajuti ebakindla ja ajasurvega protsessina, sest kohta ei olnud võimalik alati saada hooldekodusse, mis oli inimeste esimene eelistus, ning koha saamine võttis aega. Teenusesaajate kogemustest tuli samuti esile, et mõnikord sõltus hooldekodusse saamine juhusest, olemasolevatest kontaktidest või sellest, kas sobiv koht õigel ajal vabanes.

„Olime järjekorras kuute erinevasse hooldekodusse, sest ma nägin, et hooldusvajadus kasvab, tema nägemine, nägemisteravus langes. Nägin esimesi dementsuse märke ja et ta oli muutunud füüsiliselt hapraks. […] See konkreetne kodu oli see, kus järjekord kõigepealt vabanes. Minu eelistus oleks olnud üks teine, aga seal nad ütlesid, et seal läheb veel paar kuud aega. Seal, kus koht vabanes nende kuue seast, sinna ta ka läks.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Mõnes olukorras tuli otsus teha väga kiiresti, sest haiglaravi või õendusabi lõppes ning inimesele oli vaja kiiresti uus koht leida. Sellisel juhul jäi hooldekodu valikul vähem võimalusi erinevaid variante põhjalikult kaaluda. Samas ilmnes intervjuudest ka olukordi, kus hooldekodusse minekut oli ette planeeritud ning inimene oli juba varasemalt erinevaid võimalusi kaalunud.

Lisaks asukohale ja koha olemasolule arvestati ka hooldekodu füüsilise keskkonna ning elamistingimustega. Lähedased hindasid puhtust, uuemaid ruume, privaatsemat elukorraldust ning võimalust kujundada tuba kodusemaks. Mõnel juhul peeti oluliseks, et eakal oleks võimalik saada omaette tuba või rahulikum keskkond. Ka teenusesaajad ise väärtustasid võimalust säilitada isiklik ruum ja harjumuspärane elukorraldus.

„Lapsed tahtsid mulle ikka omaette tuba. Mul on siin televiisor, mul on arvuti, kust kuulan muusikat. Ma olen oma elu peremees.“ (Teenusesaaja, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Teenusesaajate intervjuudest ilmnes veel, et osa inimesi hindas hooldekodu valikul ka teenuse kvaliteeti, tulevikukindlust ning ligipääsu vajalikele teenustele. Näiteks peeti oluliseks, et hooldekodu suudaks pakkuda abi ka siis, kui tervislik seisund tulevikus halveneb, või et haigla asuks lähedal.

Mõnes intervjuus ilmnes, et võimalusel kaasati hooldekodu valikusse ka eakas ise. Samas ei langenud eaka soovid alati kokku lähedaste praktiliste kaalutlustega. Näiteks eelistasid mõned lähedased valida hooldekodu, mis oli neile endile lihtsamini ligipääsetav. Teenusesaajate intervjuudest jäi siiski mulje, et enamasti püüti otsuseid teha koostöös ning arvestada nii eaka kui ka lähedaste vajadustega.

„Mul ema oleks soovinud hoopis ühte teise minna […], aga see oleks mulle jäänud kaugeks ja ma pigem valisin selle, mis mulle endale on mugavam.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

12.4 Elu hooldekodus ja hinnang sellele

12.4.1 Igapäevane päevakava ja rutiin

Intervjuudest ilmnes, et eakate igapäevaelu hooldekodus on enamasti struktureeritud kindlate tegevuste ja söögiaegadega. Päevarütm koosneb peamiselt hommikustest hooldustoimingutest, söögikordadest, puhkeajast ning võimalusel erinevatest tegevustest või liikumisest. Samas sõltus eakate aktiivsus ja kaasatus suurel määral nende tervislikust seisundist, iseloomust ning hooldekodu võimalustest tegevusi pakkuda. Teenusesaajate kirjeldused kinnitasid samuti, et päevad kulgevad suuresti kindla rutiini järgi ning hoolduspersonali abi on paljude igapäevatoimingute juures oluline osa päevast.

Mitu lähedast kirjeldas, et hooldekodu päevakava on üsna rutiinne ja korduv. Päev algab tavaliselt hommikuste hooldustoimingute ning söögiga, millele järgneb kas oma toas viibimine, televiisori vaatamine, raadio kuulamine või ühistes ruumides aja veetmine. Mainiti ka ajalehtede lugemist, ristsõnade lahendamist ning õues käimist. Teenusesaajad ise kirjeldasid oma päevi sarnaselt – olulisel kohal olid regulaarsed söögiajad, hoolduspersonali abi ning erinevad rahulikud tegevused, nagu lugemine, televiisori vaatamine või väljas viibimine.

„Tema päevarütm on nüüd regulaarsem, käib söögiaegade järgi väga täpselt. Aga see regulaarsus on hea, ma arvan. See, et ta saab magada, tal stressi vähem.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

„Hommikul ma võimlen […] söömas käin […] siis vaatan televiisorist kindlasti uudiseid […] loen Postimehe läbi ja Õhtulehe läbi. Ma teen ristsõnu.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

Mõned lähedased kirjeldasid, et hooldekodu kindel päevakava ja regulaarsus mõjub eakatele pigem hästi. Eriti toodi välja, et regulaarne söömine, väiksem stress ning turvalisem keskkond parandasid mõnel juhul inimese üldist enesetunnet. Ka osa teenusesaajaid hindas seda, et hooldekodus on olemas kindel päevakava ning vajalik abi igapäevatoimingutes.

Samuti kirjeldati, et mõnel juhul suurenes hooldekodus eaka sotsiaalne aktiivsus võrreldes varasema olukorraga kodus. Kui enne hooldekodusse jõudmist veetsid mõned inimesed suure osa ajast üksinda või apaatselt, siis hooldekodus osaleti vähemalt mingil määral ühistegevustes või suheldi teiste elanikega.

„Enne ta ei teinud üldse mitte midagi […] täiesti apaatsus. Et nüüd ta ikkagi […] peab sotsialiseeruma ja suhtlema. No tegelikult ta päris rõõmsa meelega teeb neid asju kaasa, millesse teda kaasatakse.“ (Lähedane, Ida-Eesti, KOV-i asutus)

Intervjuudest ilmnes selgelt, et hooldekodueelne elu oli paljude eakate jaoks märksa aktiivsem ja iseseisvam. Mitmed lähedased kirjeldasid, kuidas eakad tegelesid enne hooldekodusse jõudmist kodutööde, aiatööde, lugemise, televiisori vaatamise või muude igapäevaste tegevustega ning otsustasid oma elu üle iseseisvalt. Teenusesaajad ise võrdlesid samuti oma varasemat elu hooldekodueluga ning tõid esile, et enne tervise halvenemist tegutseti pidevalt ja oli harjutud iseseisvalt toime tulema.

„Ta oli sada protsenti iseseisev, niitis ise muru, lõikas hekki, tegi oma ravimtaimeasju.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Intervjuudest ilmnes ka, et hooldekodus elamine tähendas paljude jaoks olulist muutust privaatsuses ja iseseisvuses. Eriti raske oli kohaneda neil, kes olid harjunud elama üksinda ning ise oma elu korraldama. Mitmed eakad ei osalenud seetõttu hooldekodus ka ühistegevustes ja hoidsid pigem omaette.

12.4.2 Tegevused ja ajaveetmisvõimalused

Intervjuudest ilmnes, et hooldekodudes pakutakse erinevaid ühistegevusi ja ajaveetmisvõimalusi, kuid tegevustes osalemine sõltus suuresti inimese tervislikust seisundist, huvidest ja isiklikust aktiivsusest. Mitmes hooldekodus korraldatakse regulaarselt võimlemist, laulmist, kinoõhtuid, bingomänge, ajalehtede ettelugemist, kontserte, vestlusringe ning erinevaid tähtpäevaüritusi. Samuti külastavad hooldekodusid hingehoidjad, kogukonna esindajad ja külalisesinejad. Tegevuste ja ajaveetmise võimalused sõltuvad ka hooldekodu suurusest ning personali võimekusest ja initsiatiivist. Näiteks 20 koha ja aktiivse tegevusjuhendajaga hooldekodus toimus märkimisväärselt rohkem tegevusi kui suuremas hooldekodus.

„Täna oli kino. Vaatasime kino, lugesime ajalehte.“ (Teenusesaaja, Lõuna-Eesti, eraasutus)

„Täna tuleb näiteks meile jälle õpetaja [nimi]. Tuleb meile rääkima ajaloolisi asju ja luuletusi lugema, raamatuid tutvustama.“ (Teenusesaaja, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

Mõned teenusesaajad kirjeldasid, et tegevusi pakutakse isegi rohkem, kui nad ise kasutada soovivad. Mitmed teenusesaajad eelistasid veeta aega omaette, lugedes, televiisorit vaadates või arvutit kasutades.

„Võimalusi on rohkem kui mina kasutan […], siin on laulutunnid, loovteraapia, käsitöö […], aga mul lihtsalt ei ole nende vastu huvi.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

Lähedaste intervjuud kinnitasid samuti, et paljudes hooldekodudes toimusid regulaarsed ühistegevused, nagu käsitöö, võimlemine, lauamängud, meisterdamine, vestlusringid, kontserdid ning laste ja kogukonnagruppide esinemised. Mõnes hooldekodus olid olemas ka aiapaviljonid ja võimalused õues viibimiseks. Lähedased tõid välja, et aktiivsematele elanikele leidus tegevusi ning mõne teenusesaaja jaoks oli juba televiisori vaatamine, ühises söögisaalis viibimine ja teiste inimestega suhtlemine oluline muutus võrreldes varasema koduse üksindusega.

„Maja taga on peenrakastid, kus nendel on oma maitsetaimed ja tomatid. Tegelikult ikkagi need, kes on aktiivsemad, siis nendele on tegemist palju.“ (Lähedane, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

Mitmed lähedased tõid siiski välja, et tegevuste kättesaadavus sõltus suuresti inimese füüsilisest ja vaimsest võimekusest. Eriti keeruliseks peeti olukordi, kus eakal oli nägemispuue, dementsus või muu erivajadus, mille tõttu ei suudetud teda tegevustesse piisavalt kaasata. Ka teenusesaajate intervjuudest ilmnes, et terviseprobleemid võisid oluliselt piirata võimalusi varasemate tegevustega jätkata. Näiteks kirjeldati nägemise halvenemist, mis muutis lugemise või telefoni kasutamise keeruliseks.

„Teate, ta tahaks igasuguseid asju teha, aga ega ta midagi ei tee. Sellepärast, et ta on peaaegu pime ja nad ei oska seal pimedat klienti juhendada. […] Kuigi […] seal on palju tegevusi ja kui vaadata ka nende kuukava ja nädalakava, seal tõepoolest tegevusi on, aga minu ema sinna ei viida ja ei kaasata sellepärast, et see on liiga töömahukas. […] Tegevusjuhendaja tegeleb nende klientidega, kes tulevad hommikul ise oma toast välja ja küsivad, mis me täna teeme, ja kes ka näevad. Pimedaga nad ei oska tegeleda seal.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Lähedased kirjeldasid, et sageli osalesid tegevustes peamiselt need teenusesaajad, kes olid liikuvamad, suutsid ise tegevusruumidesse minna ja kellel ei olnud suuremaid kognitiivseid või sensoorseid piiranguid. Nägemislangusega või suuremat kõrvalabi vajavate inimeste kaasamine sõltus rohkem töötajate individuaalsest valmisolekust ja oskustest, mida neil sageli ei olnud. Samuti leiti, et tegevused ei olnud alati piisavalt individuaalselt kohandatud, vaid kõigile pakuti sarnaseid tegevusi, sõltumata nende võimekusest või huvidest.

Mitmed lähedased seostasid vähest tegevusvõimaluste pakkumist ka personali vähesuse ja hooldajate suure töökoormusega. Toodi välja, et kui tegevusjuhendajat hooldekodus ei tööta, siis ei toimu hooldekodus ka tegevusi, sest hoolduspersonali aeg kulub peamiselt esmavajaduste tagamisele. Paljud lähedased kirjeldasid, et hooldekodus on seetõttu eakate päev väga tegevusvaene, mistõttu on igavustunne kerge tekkima.

Leiti, et hooldekodus võiks olla rohkem ühiseid tegevusi ning regulaarseid liikumisvõimalusi, et pakkuda eakatele vaheldust, võimalust suhelda ja meel erksana hoida, eriti kuna paljud eakad on igati pädevad, varem aktiivsed olnud ja harjunud pidevalt midagi tegema. Samuti peeti oluliseks võimalust hoida välise kogukonnaga kontakti ning olla kursis maailmas toimuvaga. Üks lähedane tõi murekohana välja, et eakatel puudub hooldekodus võimalus kogukonnasündmustel osaleda ning hooldekodu elanikele lugemiseks varutud perioodika on aegunud.

„Neil ei toimu seal absoluutselt mitte midagi. Neil on seal oma puhketuba, mis on mingil määral siis kirjanduse ja vanade ajakirjadega varustatud. Ma ei ole isegi kindel, et seal käib nagu mingisuguseid ajakirju või ajalehti, mis nagu tänasele päevale vastavad. […] Kõik ajakirjandus, mis nad seal endale kokku võtavad ja toas loevad, on mingid, ma ei tea, kuus aastat vana, neli aastat vana. Ma olen kuulnud, et käib kirikuõpetaja ja see on kogu nende selline elu rikastamine.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

„[Tegevusi] Ei pakuta midagi. Niipalju kui see üks tegevusjuht seal käis, et see oli küll hästi tore nendega, siis loeti neile vist ajalehte ette või mingit raamatut ja siis nad tegid seal mänge. […] Aga ta läks teise hooldekodusse. […] Seda ta [hooldekodus olev lähedane] ikka igatseb taga. See, kes nendega tõesti tegeles. […] Seal on ju palju ka voodis olijaid, kellel on mõistus selge ja kes oleks võib-olla võimelised ka suhtlema, et nendega ikka ka keegi tegeleks… räägiks.“ (Lähedane, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

12.4.3 Värskes õhus ja väljaspool maja viibimine

Oluliseks igapäevaelu osaks peeti õues viibimise võimalust. Intervjuudest selgus, et mõnes hooldekodus olid õuealad hästi ligipääsetavad ning teenusesaajaid julgustati regulaarselt õues käima. Positiivselt kirjeldati hooldekodusid, kus olid istepingid, sisehoovid ja ratastooliga ligipääsetavad alad. Mitmed lähedased märkisid, et nende pereliikmed ise ei läheks õue, kuid töötajate suunamisel või lähedaste toel nad siiski käivad ning see mõjub neile hästi.

„See on nii hea hooldekodu, et põhimõtteliselt ta oma toast võib välja astuda ja ongi kohe õues. Seal ei ole uksepakke ega mitte midagi, isegi ratastooliga saab sealt kohe välja.“ (Lähedane, Ida-Eesti, KOV-i asutus)

Samas kirjeldati sagedamalt olukordi, kus õues käimine sõltus suuresti abistava personali ja lähedaste olemasolust või teenusesaaja füüsilisest võimekusest. Ratastoolis või liikumisraskustega inimeste puhul jäi õues viibimine sageli väheseks või selline võimalus puudus üldse, kuna see nõudis töötajate abi ning personali nappuse tõttu ei olnud võimalik individuaalset tuge piisavalt pakkuda.

„Ei käi õues. Ta elab teisel korrusel, ta õue jaksab minna siis, kui keegi abistab teda ja ta rulaatoriga sõidab. Suudab käia umbes sada meetrit. Teda ei ole välja viidud, sest nad kardavad, et ta kukub kokku, sureb ära, minestab ära. Me ise pereliikmetena oleme teda välja viinud. Me oleme näinud küll, et ta jõudlus on madal. Kui ta oleks koos teiste klientidega, ta võib maha jääda. Aga ta naudib väljas käimist.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

„Ratastoolis inimesed saavad õue ainult siis, kui keegi viib. Praegu ei ole hooldajal seda aega. […] Neil ei ole seda aega, et lükkaks need õue. […] Sest kell kukub kogu aeg. See ongi, mis tapab.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

Lisaks hooldekodu territooriumil viibimisele käisid mõned teenusesaajad aeg-ajalt ka väljaspool hooldekodu, näiteks lähedaste juures külas, restoranis või koduaias jalutamas. Sellised väljasõidud olid siiski pigem harvad ning võimalikud eelkõige nende jaoks, kes olid liikuvamad ja paremas füüsilises seisundis. Reeglina toimusid need koos lähedastega, kes korraldasid transpordi ja pakkusid liikumisel vajalikku tuge. Lähedased kirjeldasid, et regulaarseks kujunenud ühised lõunasöögid, tähtpäevade tähistamine või koduaias viibimine pakkusid teenusesaajatele rõõmu ja aitasid säilitada sidet varasema elukorraldusega.

Samas toodi esile, et vanuse ja terviseseisundi halvenedes muutusid hooldekodust väljaspool käimised järjest keerulisemaks. Takistuseks said nii liikumisvõime vähenemine kui ka keskkonna ligipääsetavus – näiteks kõrged lävepakud, ratastooliga raskesti ligipääsetavad kohad või sobiva transpordi puudumine. Mõned lähedased märkisid ka, et kuigi nad püüdsid pereliiget tähtpäevadel või perekondlikel sündmustel kaasa võtta, võis keskkonnavahetus tekitada eakal ärevust ning soovi kiiresti tagasi hooldekodusse pöörduda. Seetõttu jäi hooldekodust väljaspool käimine enamasti üksikuteks ja erandlikeks sündmusteks, mitte igapäevase elu osaks.

„Kui mingi perekondlik sündmus on, siis me võtame ta enda juurde. Siis tekib kohe selline ärevus. […] Kui ta meie juures on, siis ta vaatab kogu aeg kella ja tahab tagasi minna. […] Me ikkagi võtame, kui imelik on mitte võtta, aga ma näen jah, et see tekitab temast sellist ärevust.“ (Lähedane, Ida-Eesti, KOV-i asutus)

12.5 Hooldusplaan, ravimid ja abivahendid

Hooldusplaani olemasolu peeti üldiselt enesestmõistetavaks osaks hooldekodu korraldusest, kuid nii teenusesaajate kui ka lähedaste teadlikkus selle sisust ja koostamisest oli pigem vähene. Valdav osa intervjueeritutest ei osanud hooldusplaani kohta midagi täpsemat öelda või ei olnud nad sellega kunagi tutvunud. Mitmed teenusesaajad vastasid lihtsalt, et nad ei tea hooldusplaanist midagi või ei ole neile sellest räägitud. Ka lähedased ütlesid sageli, et nad eeldavad hooldusplaani olemasolu, kuid ei ole seda ise näinud ega tundnud vajadust selle vastu huvi tunda. Mõned lähedased põhjendasid seda usaldusega hooldekodu vastu – kui inimese eest hoolitsetakse hästi ning vajalik ravi ja abi on tagatud, ei peetud hooldusplaani sisuga kursis olemist oluliseks.

„Ei tea, üldse mitte, ma ei tea [hooldusplaanist] mitte midagi.“ (Teenusesaaja, Ida-Eesti, KOV-i asutus)

„Tal on kindlasti hooldusplaan, kuna tal on nii tugevad ravimid, aga mina ei ole tema hooldusplaaniga tuttav. Ma ei ole seda kordagi küsinud ka, sest kuna ma käin seal tihedalt, ma ju näen, et ta on hooldatud. Kuna tema haigused on sellised, mis vajavad pidevat ravi, ja kui seda ravi ei oleks, siis see oleks kohe näha.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Osa teenusesaajaid ja lähedasi siiski teadis hooldusplaani regulaarsetest uuendamistest ning oli selle koostamisse mingil määral kaasatud. Kirjeldati, et hooldusplaane vaadatakse üle kord või kaks aastas ning vajadusel tehakse muudatusi ka sagedamini, näiteks inimese terviseseisundi halvenemisel või hooldusvajaduse muutumisel. Mõned teenusesaajad nägid hooldusplaani pigem töövahendina hooldajatele ja juhtkonnale, mis aitab jälgida inimese seisundit, igapäevaseid vajadusi ja muutusi toimetulekus. Samuti peeti oluliseks, et lähedastel oleks soovi korral võimalik hooldusplaaniga tutvuda.

Intervjuudest ilmnes ka praktilisi probleeme hooldusplaanide kättesaadavuse ja kasutamisega. Mitmed lähedased kirjeldasid, et hooldusplaan saadeti neile digitaalselt krüpteeritud kujul, mille avamine osutus keeruliseks isegi digioskustega inimestele. Seetõttu jäi dokument sageli põhjalikumalt lugemata.

„Esimene kord ma andsin füüsilise allkirja. Ja teine kord tuli siis krüpteeritult. […] Ma olen selline noh, üle keskmise nutikas, mis kujutab sellist digimaailma, aga ma nägin ikka vaeva. […] Ma arvan, et enamusel on see keeruline.“ (Lähedane, Põhja-Eesti, eraasutus)

Intervjuudest ilmnes, et ravimite ja tervishoiuteenuste korraldus hooldekodudes üldiselt toimib, kuid praktika on eri asutustes märkimisväärselt erinev. Nagu hooldusplaani puhul, oli ka ravimite ja abivahendite korralduse detailidest teadlikkus teenusesaajate ja lähedaste seas ebaühtlane: osa kirjeldas süsteemi väga täpselt, teised jäid ebakindlaks või eeldasid, et hooldekodu tegeleb kõige vajalikuga.

Ravimite ostmise ja retseptide pikendamise korraldus varieerus hooldekoduti. Mõnes asutuses vastutasid ravimite tellimise ja ostmise eest täielikult hooldekodu õed, kes jälgisid ravimivaru, suhtlesid perearstiga ning korraldasid retseptide pikendamise. Sellisel juhul lisati ravimite maksumus hoolekande arvele ning lähedased ei pidanud ravimitega eraldi tegelema. Teistes hooldekodudes jäi ravimite ostmine pereliikmete ülesandeks, kes pidid retseptid välja ostma ja ravimid hooldekodusse toimetama. Harvem esines ka olukordi, kus teenusesaaja tellis ravimid ise ning hooldekodu roll piirdus nende jagamisega.

„Seal on mingi meditsiinifirma, kes seda korraldab, nii et mulle tuleb ainult arve. Täpselt tema need vajalikud rohud pakendatakse apteegis ära ja siis päevaannused antakse neile täpselt kätte. See on sealtpoolt korraldatud, meil on lihtsalt tasumise vaev. Ja isiklikud vahendid, no need ratastoolid ja rulaatorid, need me oleme rentinud, need on, rendi arved on ka, aga need nagu ikka käivad asja juurde.“ (Lähedane, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

Ravimite manustamine on valdavalt hooldekodu õdede või hooldajate ülesanne. Teenusesaajad kirjeldasid seda rutiinse ja selgelt organiseeritud protsessina, kus ravimid jagati kindlatel kellaaegadel ning asetati topsides või pakendites söögilaudadele. Õed tegid ka igapäevaseid protseduure, nagu insuliinisüstid.

„Siin on tublid õed. Hommikul on ravimid laua peal või kilepakendis. Lõuna ja õhtusöögi ajal ka, kui peab võtma. Hooldustöötaja muudkui paneb suure laua peale, piima peale ja ongi korras.“ (Teenusesaaja, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Pere- ja eriarstide teenustele ligipääs sõltus suuresti hooldekodu asukohast ja sisemisest korraldusest. Mõnes hooldekodus oli perearst kõrvalmajas või oli hooldekodu aidanud teenusesaajad ümber registreerida kohaliku perearsti nimistusse, mis muutis asjaajamise sujuvamaks. Teistes kohtades sõltus arsti juurde pääsemine lähedaste transpordist või hooldekodu tasulisest sõidust, mis võis olla kulukas. Eriarsti juurde pääsemisega võis kaasneda ka viivitusi, mis mõjutasid ravi järjepidevust.

„Ma jäin väga haigeks ja siis öeldakse „rohtu kirjutab ainult perearst“ siis jah, mina ütlesin: „jah mina ronin neljakäpukil perearsti juurde?“. [Naerab] Kuidas ma sinna saan? Pojatütar töö tõttu mõnikord on Tallinnas ja mõnikord on siin. [Siis on selline olukord] [pereliikme nimi] ei ole, mina kutsuda ei saa. Rohtu ka ei saa. Ja siin ma olin väga haige vahepeal. […] No siis ütles, et saadame perearsti. Perearst sealt ütles: mina tulla ei saa, aga õde tuleb. No see õde siis ütles, aga täna ma küll ei saa, et homme.“ (Teenusesaaja, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

„Perearst on mul [asukoht], aga tema on mul alati olnud nii koormatud. Mina ei tea, palju tuhandeid tal on patsiente. Kui mul on midagi perearsti käest vaja, siis ma palun oma vanemat poega, et vanem poeg korraldaks. Ma ei hakka oma närve rikkuma. Poeg korraldab, kui mul on vaja mingit saatekirja näiteks ja korraldab kohe mulle siis.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

Abivahendite kättesaadavus oli hooldekodudes üldiselt hea, kuid ka siin varieerus, kas vahendid olid hooldekodu poolt või tuli need ise soetada. Mitmed teenusesaajad ja lähedased kirjeldasid, et ratastoolid, rulaatorid ja potitoolid olid hooldekodu poolt tagatud ning neid sai vajadusel valida. Teised tõid välja, et abivahendid olid isiklikud või renditud, sageli Invarust, mis pakkus ka hooldust ja remonti. Mõned teenusesaajad kasutasid ka abivahendeid, mille nad olid kodust kaasa võtnud.

12.6 Teenuskoha maksumus ja hinnang jõukohasusele

Hooldekodu kohamaksumust kirjeldati intervjuudes valdavalt väga kõrgena ning nii teenusesaajad kui ka lähedased tõid esile, et hooldekodukoha eest tasumine on paljude perede jaoks märkimisväärne rahaline koormus. Kohamaksumused varieerusid sõltuvalt hooldekodust, hooldusvajaduse tasemest ja toa tüübist, kuid sageli ulatus kogukulu 1500–3000 euroni kuus. Eriti kalliks peeti ühekohalisi tube ning suurema hooldusvajadusega osakondi, näiteks dementsusega inimeste osakondi. Kohamaksumusele lisandusid sageli ravimite, hooldusvahendite, mähkmete, transpordi, juuksuri-, maniküüri- ja pediküüriteenuste kulud. Mitmed lähedased kirjeldasid, et kuigi osa teenuseid oli hooldekodus mõistliku hinnaga või sisaldus kohamaksumuses, kujunes kogukulu koos lisateenustega siiski väga suureks.

„Baashind on 1800. Üldhooldusteenuse neljas tase tuleb juurde 350 eurot. Privaatne tuba tuleb juurde 450 eurot. Aa ja omavalitsuse poolt on seda nüüd tõstetud, nüüd on 800 eurot [KOV-i toetus]. Ja siin tuleb veel juurde üht kui teist, nii et mina maksan 2820 eurot. Ema pension on 900. Nii et üle 900 euro jääb mul maksta. Ja kahjuks ma ei saa sealt midagi maha võtta. […] Ütleme ausalt, kui ta kaua elab, siis ma ei tule toime. Kui ta elab kaks aastat umbes, mis on prognoositav, ma rohkem ei prognoosi, siis ma tulen toime.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Intervjuudest ilmnes, et paljud teenusesaajad ise ei olnud hooldekodu tegeliku kohamaksumusega kursis, kuna tasumise ja asjaajamisega tegelesid enamasti lapsed või teised lähedased. Mõned teenusesaajad teadsid vaid seda, et pension kantakse hooldekodule või et lähedased maksavad midagi juurde. Samas väljendati ka muret hinnatõusude pärast ja ebakindlust selle üle, kui kaua olemasolevatest rahalistest võimalustest jätkub. Osa teenusesaajaid tõi välja, et hooldekodusse tulekuks tuli müüa korter, auto või muu vara, et tagada endale vajalik hooldus.

„Pojatütar korraldab need asjad ära. Sain siiani hakkama. Nüüd ütlevad, et läheb jälle kallimaks. Nüüd näeb, kas tuleb välja. Ma pojale juba ütlesin, et siis arvestage, tuleb võib-olla juurde maksta. Kes seda teab. Oleneb kui kaua neid päevi on. Aga seda ei tea keegi.“ (Teenusesaaja, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

„Varem [10 aastat tagasi] oli odav, kuumaks oli üle 800 euro, aga nüüd on ülalpidamine üle 2000 euro. Vaadake, mis kümne aasta jooksul on toimunud. Mul on need arved isegi alles, sest ma lasen välja printida tuttavale. Ja teate, ma ei saaks siin eladagi, kuna meil lapsi ole, aga oma korteri müüs mu see notarist sugulane tol ajal hea hinnaga maha.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

Lähedased kirjeldasid sageli olukorda, kus hooldekodu oli küll väga kallis, kuid alternatiivi ei olnud. Mitmed tõid esile, et eakat ei olnud võimalik enam kodus hooldada, kuna lähedased käisid tööl, elasid eemal või ei suutnud tagada vajalikku ööpäevaringset abi ja turvalisust. Hooldekodu võimaldas seevastu lähedastele teatavat kindlustunnet ja hingerahu, et inimene saab regulaarselt süüa, ravimeid ja vajalikku abi ka siis, kui pereliikmed ise kohal ei ole. Samas tunnistasid mõned lähedased, et kui hooldekodu kohamaksumus veelgi tõuseb või inimene elab seal väga pikalt, ei pruugi nad enam kuludega toime tulla. Eriti keeruliseks peeti olukordi, kus perel tuli lisaks pensionile maksta sadu eurosid kuus juurde.

„Sa pead hakkama saama, eks ole. Sul ei ole teist võimalust. […] Õnneks ma käin 2023. aastast tööl, muuseumis giidina, et see on nagu ekstra, aitab hakkama saada. Aga nii on, pead hakkama saama.“ (Lähedane, Põhja-Eesti, eraasutus)

KOV-i toetust peeti väga oluliseks ning paljud rõhutasid, et ilma selle abita ei oleks hooldekodukoht olnud võimalik või oleks olnud oluliselt raskemini kättesaadav. Samas leidsid mitmed intervjueeritavad, et toetuse ja pensioni kasvuga kaasneb sageli ka hooldekodude hinnatõus ning seetõttu ei vähene inimeste tasuda jääv osa tegelikult märkimisväärselt.

Mõnes lähedaste ja teenusesaajate intervjuus tunnetati ebaõiglust ning teatavat usaldamatust hooldekodu kõrge kohamaksumuse suhtes. Intervjueeritavad ei teadnud ega mõistnud, mis täpselt kohamaksumuses sisaldub ning miks hinnad tõusevad. Kirjeldati olukordi, kus iga lisateenus maksab eraldi, kuid puudub tegelik võimalus teenusest loobuda. Samuti tõid mõned teenusesaajad ja lähedased esile, et kuigi hinnad on tõusnud kiiresti, siis teenusesaajate jaoks teenuste kvaliteet paranenud ei ole – endiselt on probleeme näiteks vabaajategevuste vähesuse või privaatsuse puudumisega.

„No ma ei tea, minu arust võiks eelarvesse mahtuda, et keegi seal vahepeal midagi korraldab ja midagi teeb, sest tõesti: kahene tuba on 1700 eurot. No ma ei tea, kas tõesti see summa katab ainult hädavajaliku? Noh, minu arust peaks ikkagi nagu… Neil on ju endal ka tegelikult mingi seaduse järgi, et nad peavad kuidagi seda elu ju rikastama inimestel, et nad isolatsioonis seal ei oleks.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

„Privaatse toa hind 2024. aastal oli 350 eurot, 2025. aastal 375 eurot ehk 7% tõus. Ja nüüd 2026. aastal oli 450 eurot ehk tõus 20%. Vot sellele ma protestin absoluutselt vastu, sest selle ühe aasta jooksul minu privaatsuse tagamiseks ei ole mitte lillegi tehtud. Aga 20% on selle toa maksumust tõstetud. No vabandage! [Intervjueerija: Aga kuidas te saate protesteerida?] Ma ei saagi. […] Edasi hooldekodu ostis sellel aastal ära apteegiketi, et osutada ravimite teenust hooldekodudele ja pani juurde ravimite pakkimise eest 12 eurot kuus. Jälle ilus äri ja meie nüüd maksame.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

„Aga mis selle ülejäägiga tehakse, mis hooldajate palkadest ja hooldusvahenditest üle jääb, see raha, mis üle jääb. Kuhu see läheb? Kas makstakse nendele, kes ikkagi teevad tööd, sest see, et on kaks inimest siin korruse peal, 30 või 36, mis meid on. See on praegu lihtsalt tappev. See kõik ülesanded… kõik, mida nemad kõik tegema peavad alates nüüd esimesest aprillist, on tappev. Ja varsti on laiali jooksud. Kõik tegijad on läinud.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

Samas oli ka lähedasi, kes pidasid olemasolevat süsteemi toimivaks ning leidsid, et hooldereform ja KOV-i toetus on nende pere jaoks olnud suureks abiks. Mõned kirjeldasid, et tänu toetusele on võimalik katta hooldekodukoht pensioni arvelt ilma olulise lisanduva kuluta või tulla toime väiksema peresisese toetusega.

„Esimesed aastad oligi ilma selle hooldusreformita. Siis me pidime peale maksma, aga siis oli ema alles kodus. Temal ei olnud seda kohatasu, tema sai juurde maksta. Saime hakkama. Ja siis muidugi oli neil auto, said selle maha müüa. See läks sinna rahaks. […] See hooldusreform oli meie perele küll väga hea, tasus ära, mitte tasus ära, aga on väga abiks. Me ei pea juurde maksma hoolduse eest, et saavad oma pensionidega hakkama.“ (Lähedane¹, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

12.7 Isikliku käiberaha kasutamine

Intervjuudest ilmnes, et eakate võimalused isiklikku raha kasutada varieeruvad hooldekoduti märkimisväärselt ning sõltuvad nii inimese tervislikust seisundist, kognitiivsest võimekusest kui ka hooldekodu sisemisest korraldusest. Üldpilt on mitmekesine: osa teenusesaajaid kasutab oma raha igapäevaselt ja iseseisvalt, teised aga ei puutu rahaga kokku üldse, sest nende eest toimetavad lähedased või hooldekodu personal.

Mõnes hooldekodus on kohapeal puhvet või lähedal kauplus, mis võimaldab teenusesaajatel teha väiksemaid oste. Sellisel juhul saavad iseseisvamad elanikud kasutada oma pangakaarti või sularaha ning käia ostmas suupisteid, jooke või muid väiksemaid esemeid. Samas on ka neid, kes ei vaja hooldekodusiseseid ostuvõimalusi, sest lähedased käivad sageli külas ja toovad kõik vajaliku. On ka inimesi, kellel puudub igasugune ligipääs oma rahale, kas tervislikel põhjustel või seetõttu, et nende rahaasju haldab eestkostja või pereliige.

„Ei saa ta raha kasutada, sest ta ei näe raha. Ja viipekaardiga ta ei leia lihtsalt seda õhukest viipekaarti üles. Muidu ma oleks jätnud talle selle viipemakse võimaluse, aga kuna ta ka alla kohvikusse ei pääse hästi, siis ei ole vaja. Me viime talle kõike, mida ta vajab, ja kui ta peab paar päeva ootama, ei ole probleemi.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

„Tal on oma pangakaart. Seal hooldekodus on ka kohvik, tegelikult selline väike, kus saab mingeid pirukaid ja koogikesi ja mida iganes, jäätist osta. […] Kui nädalavahetusel käime külas, siis käime temaga poes ka. Saab osta, mida ta tahab. […] Ta on päris osav viipemaksete tegija.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Lähedaste kirjeldused kinnitavad, et isikliku raha kasutamise võimalused sõltuvad suuresti inimese toimetulekuvõimest. Kui teenusesaaja ei näe hästi, ei tunne raha või ei saa aru pangakaardi kasutamisest, siis korraldavad ostud lähedased või hooldekodu töötajad. Mõnes hooldekodus hoitakse elanike sularaha personali juures ning seda kasutatakse vajadusel iluteenuste, juuksuri või väiksemate ostude eest tasumiseks. Samas on ka juhtumeid, kus lähedased on loonud ligipääsu inimese pangakontole, et hallata tema rahaasju läbipaistvalt ja turvaliselt.

„Pannakse nii nagu vanasti Eesti aegu olid, nimekiri. See komm, see pirukas, need loetakse kokku ja pannakse arvele juurde. Niimoodi käib.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

12.8 Suhtlus KOV-i sotsiaaltöötajaga

Intervjuudest ilmnes, et suhtlus KOV-i sotsiaaltöötajaga on olnud enamasti seotud konkreetsete vajaduste ja olukordadega, eelkõige hooldekodusse paigutamise, abivajaduse hindamise või toetuste taotlemisega. Teenusesaajate endi kogemused olid üldiselt episoodilised: sotsiaaltöötajaga suheldi peamiselt hooldekodusse elama asumise eel või vahetult pärast seda, kui oli vaja täita hindamisankeete või selgitada välja inimese toimetuleku tase. Mõned teenusesaajad meenutasid ka juhtumeid, kus KOV-i esindaja käis hooldekodus kohapeal küsitlust tegemas või kontrollimas, kuid edasine suhtlus piirdus üksikute kontaktidega.

„Ei, minuga otse [suheldud] ei ole. Selleks polegi vajadust olnud. Aga päris algul oli jaa, see küsitlus oli jah, mu seisukorra kohta, eks ole.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

Lähedaste kirjeldustes kordus sama muster: suhtlus KOV-i sotsiaaltöötajaga oli enamasti seotud hooldekodukoha taotlemise, puude raskusastme määramise või abivajaduse hindamisega. Pärast hooldekodusse paigutamist suhtlus tavaliselt katkes, kui just ei olnud vaja täiendavaid dokumente, toetusi või korralduslikke küsimusi lahendada. Mitmed lähedased rõhutasid, et vajaduse tekkimisel oli sotsiaaltöötaja reageerinud kiiresti ja professionaalselt, eriti olukordades, kus hooldekodusse paigutamine tuli korraldada lühikese ajaga. Samas oli ka neid, kellel puudus igasugune kokkupuude, kas seetõttu, et hooldekodu ise suhtles KOV-iga või polnud täiendavat abi vaja.

„Ei ole. Tean, et elukaaslane siis, kui oli vaja ruttu liigutada, et ta haiglast saaks hooldekodusse, siis oli sotsiaaltöötajaga küll natukene kokkupuudet, et kuidas neid asju ajada ja kuidas pensionile ligi pääseda. Aga siis kui ta juba sinna kohale peale jõudis, siis rohkem ei ole üldse mingit suhtlust olnud, aga pole nagu vajadust ka olnud otseselt.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

„Kui ta käis mul hindamas novembris, oli väga meeldiv suhtlus. Ta tuli kiiresti. Suhtles väga asjatundlikult eaka inimesega. Võttis arvesse, et tal võib olla dementsus, võib mitte olla. Vaatamata sellele suhtus lugupidavalt, asjalikult jagas kiiresti ära, mis suhtluse tase on, hindas ära, küsitles nii sotsiaalküsimusi kui muud. Puude taotluse tegi ära ja hooldekodukoha taotluse. Ta ütles, et teeme kohe puude ka ära, sest tal oli varem keskmine puue, aga ta ütles, et no nüüd kuule, kui ta nii pime on, saame raske puude teha. Tegime raske puude ja mul oli sellest suur abi, sest sotsiaaltöötaja tegi ära enamuse tööst, nii et ma andsin ainult vähesel määral sisendit.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

12.9 Üldine rahulolu ja murekohad

Üldiselt olid nii teenusesaajad kui ka nende lähedased hooldekodudega pigem rahul. Positiivselt hinnati eelkõige seda, et teenusesaaja eest hoolitsetakse, tema esmased vajadused on kaetud ning lähedastel on võimalik tunda kindlust, et inimene ei ole üksi. Rahulolu mõjutasid tugevalt ka hooldekodu füüsiline keskkond, personali suhtumine, asukoht ja võimalus säilitada teenusesaaja jaoks harjumuspärast elukorraldust.

Mitmed teenusesaajad kirjeldasid hooldekodu kui turvalist ja toetavat keskkonda, kus nende igapäevased vajadused on kaetud ning kus nad tunnevad end hoituna. Eriti hinnati abi kättesaadavust, turvatunnet ja seda, et keeruliste terviseprobleemidega ei pea enam üksi toime tulema. Teenusesaajad tõid sageli välja tänulikkust hoolduspersonali töö suhtes ning rõhutasid, et hooldekoduta ei oleks neil võimalik iseseisvalt toime tulla.

„Mina elan nagu kuninganna – kõik tehakse ära.“ (Teenusesaaja, Ida-Eesti, KOV-i asutus)

„Olen rahul. Olen rahul. Isegi väga. Mulle väga meeldib. Ma ei taha tahaks siin olla, kui oleks veel jalad all, aga sellises olukorras ma olen. Toetatakse, mind aidatakse.“ (Teenusesaaja, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Mitmed teenusesaajad kirjeldasid, et hooldekodus on ära võetud suur osa igapäevastest muredest, näiteks ravimite võtmise jälgimine, söögi tegemine või abi kutsumine tervisemure korral. Positiivsena toodi esile ka häirenuppude olemasolu, regulaarset hooldust, puhtust ning töötajate kiiret probleemidele reageerimist.

Oluliseks peeti ka hooldekodu füüsilist keskkonda ning kodusust. Positiivselt kirjeldati hooldekodusid, mis olid puhtad, ligipääsetavad ja kaasaegselt sisustatud ning kus teenusesaajatel oli võimalik olla omaette ja tunda end turvaliselt. Lähedased tõid olulise positiivse aspektina välja hooldekodu läheduse kodukohale, mis võimaldas sagedasi külastusi ja aitas säilitada sidet perega.

„See, et ta on meil hästi lähedal, elukoha lähedal, on hästi oluline, sest siis ongi võimalik ju vaatamas käia tihti. Ja muidugi see, et see ei ole kohandatud maja hooldekoduks, ta on spetsiaalselt ju ehitatud hooldekoduks. Seoses sellega on seal ikkagi täiesti arvestatud igasuguste liikumispuuete ja asjadega. […] Hästi lihtne on liikuda, väljapääs on hästi kergeks tehtud. Kõik, kes vähegi saavad, saavad juba oma toast välja minna.“ (Lähedane, Ida-Eesti, KOV-i asutus)

„Kõige rohkem meeldib kodusus. […] Seal ei haise ja ei ole sihukest läpatist või ebameeldivaid lõhnasid.“ (Lähedane, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

Positiivselt kirjeldati ka personali suhtumist ja omavahelist koostööd. Teenusesaajad märkisid, et töötajad tegutsevad ühtse meeskonnana ning püüavad võimaluste piires kõigi eest hoolitseda. Lähedased tõid samuti esile hooldajate kannatlikkust, pingetaluvust ja hoolivust.

Samas ilmnes intervjuudest ka mitmeid murekohti. Mitmed teenusesaajad ja nende lähedased tõid olulise murekohana välja tegevus- ja ajaveetmisvõimaluste puuduse hooldekodudes. Kuigi paljudes hooldekodudes korraldati erinevaid ühistegevusi, nagu võimlemine, laulmine, kontserdid või vestlusringid, leiti sageli, et tegevusi võiks olla rohkem ning need võiksid olla pigem suunatud eakate aktiivsele kaasamisele. Intervjuudest jäi kõlama, et päevad kujunevad paljude jaoks üksluiseks ning suur osa ajast möödub oma toas raadiot kuulates või televiisorit vaadates. Eriti toodi välja vajadust rohkemate liikumisvõimaluste, juhendatud tegevuste ja suhtlemise järele. Samuti leiti, et suuremat kõrvalabi vajavad inimesed, näiteks nägemislanguse, dementsuse või liikumisraskustega teenusesaajad, jäävad tegevustest sageli kõrvale, kuna nende kaasamine nõuab rohkem töötajate aega ja individuaalset tähelepanu.

„Võiks olla rohkem tegevusi, kus neid oma tubadest välja sikutatakse ja pannakse neid ise tegema. Mitte seda kontserti kuulama tingimata, vaid midagi muud, kus nad ise osaleksid. Ega ma ei arvagi, et nad hakkavad mingit hullu trenni või värki tegema, aga natukene sellist liigutamist või asjade tegemist, seda võiks rohkem olla.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

„Kokkuvõttes ei meeldi kõige rohkem, et ei väärtustata teatud eripäradega klientidega suhtlemist. Neid võib olla palju. Kas ta on pime? Kas ta on kurt? Kui sul on dementsus pluss lisaks miski, siis see klient, tundub, et lihtsalt elimineeritakse sellisest üldisest suhtlusest, sest temaga ei osata suhelda, teda ei väärtustata.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

Tegevuste vähesust seostati sageli personali nappuse ning hooldus- ja abihooldustöötajate suure töökoormusega. Nii lähedased kui ka teenusesaajad kirjeldasid, et hoolduspersonali aeg kulub peamiselt esmavajaduste tagamisele ning tegevuste läbiviimiseks või individuaalseks suhtlemiseks jääb vähe võimalusi. Samas rõhutati, et tegevused ja suhtlus ei ole olulised ainult aja sisustamiseks, vaid aitavad vähendada üksildustunnet, toetada vaimset heaolu ning säilitada eakate aktiivsust ja väärikust. Mitmed intervjueeritud leidsid, et hooldekodu ei peaks olema pelgalt koht esmase hoolduse pakkumiseks, vaid keskkond, kus inimestel oleks võimalik vastavalt oma võimetele jätkata võimalikult täisväärtuslikku ja tähenduslikku elu.

„Hooldajate töö on nüüd niimoodi viidud, et alles hiljaaegu kokk köögist tõi ja jagas. Nüüd on toidu jagamine pandud ka hooldajate peale. Nii, et hooldajad nüüd jagavad toitu, pesevad nõusid, pesevad sind, vahetavad mähkmeid ja teevad A ja B ja lõpuni. […] Hooldajatele müts maha, ma ei tea, kuidas nad nii-öelda toime tulevad.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

„Täna on Kanal2-s, seal reklaamis oli ju, et millesse vanad inimesed kõige rohkem surevad? Üksindusse! Et neil ei ole kellegagi suhelda. […] Need inimesed eelmisest sajandist vajavad suhtlust ja hooldajal peab olema see aeg, et ta saab inimesega suhelda. […] See võtab pool tundi, aga seda aega ei ole.“ (Teenusesaaja, Põhja-Eesti, eraasutus)

Teenusesaajate ja lähedaste jaoks on oluline hooldekodus pakutav toit ja selle kvaliteet. Toitlustus oli intervjuudes üks sagedamini esile kerkinud teemasid. Kuigi osa teenusesaajaid hindas toitu positiivselt ning leidis, et süüa pakutakse piisavalt ja regulaarselt, väljendati sageli rahulolematust menüü vähese vahelduse, maitsetuse ja valikuvõimaluste puudumise üle. Intervjuud näitavad, et toit on eakate jaoks oluline igapäevase elukvaliteedi osa ning just toitlustusega seostus palju konkreetseid ootusi ja ettepanekuid hooldekodu elu parandamiseks.

Murekohana tõid mõned teenusesaajad välja ka süsteemseid probleeme tervishoiuteenuste korralduses. Näiteks peeti keeruliseks perearstiteenuste ja uuringute kättesaadavust ning leiti, et lihtsamad protseduurid võiks olla võimalik teha kohapeal hooldekodus. Eriti keeruline on olukord nende jaoks, kel perearst asus teises maakonnas ning puudusid lähedased, kes saaksid transpordi või suhtlusega aidata.

„Süsteemi võiks veidi siin muuta. No vot siis oleks asi niimoodi, et kui on vaja kiiresti perearsti juures vereproovi, et seda vereproovi ei peaks kuhugi mujale tegema minema. Selle saaks siin ära teha. Vaata, see on üks tülikas asi jah. Võta perearsti saatekiri ja kui lähed saatekirja saama, siis ei saa. See [lähedase nimi] peab helistama ja mina ei saa seda [lähedase nimi] kätte. No ei saa. Hea on need, kellel on lapsed ja omaksed siin alati aitamas, aga kellel on kaugemal, neil on probleeme. Aga oleks hea jah, kui need lihtsamad asjad tehakse siin kohapeal ära, et ma ei pea nüüd perearsti juurde minema.“ (Teenusesaaja, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

Lisaks tõi üks lähedane välja, et tema hinnangul piiravad hooldekodu külastusreeglid lähedaste võimalusi spontaanselt pereliikmeid külastada. Nimelt toimusid selles hooldekodus külastused eelregistreerimise alusel ning see raskendas olukordi, kus lähedasel tekkis ootamatu võimalus hooldekodusse minna või kus pereliikmed soovisid külastusi paindlikumalt korraldada. Kuigi intervjueeritav mõistis piirangute eesmärki nakkushaiguste leviku ennetamisel ning hooldekodu vastutust elanike tervise kaitsmisel, tajus ta neid siiski lähedaste jaoks koormavate ja suhtlemist piiravatena.

„Meil käivad külastused registreerimisega. See tähendab, et ma pean helistama õdedele. […] Näiteks, kui mul tekib tööl hetk, et mul on nüüd võimalik minna, või peale tööd, et ma lähen nüüd käin ära enne, kui ma sõidan koju, mis on teises [valla] otsas, või kui mul laps, kes elab [asukoht], tuleb Tallinnast, ütleb, et kuule, mul on aega, ma läheks mamma juurde, kas ma saan, siis ei saa, sest selleks peab ette registreerima. […] See on jäänud koroona ajast. […] Lähedasena ma tunnen, et need piirangud lähedast ahistavad. Nad on küll vanainimese kaitseks ja mõnes mõttes ka töötajate kaitseks, et nad haldavad selle ära, aga ma ei saa minna siis, kui ma tahan.“ (Lähedane, Lääne-Eesti, KOV-i asutus)

Valdavalt rääkisid intervjueeritud teenusesaajad ja lähedased, et saavad tänu mobiiltelefonile piisavalt suhelda ning võimalusel käiakse ka hooldekodus külastamas. Oli paar teenusesaajat, kes tõdesid, et kuna lähedased elavad hooldekodust niivõrd kaugel ning on hõivatud enda igapäevategevustega, käivad nad külas harva. Eriti harva käisid külas lähedased, kellel puudus auto ja otsene ühistranspordiühendus kodust hooldekodusse.

Hooldekodule tagasiside andmise võimalusi hinnati üldiselt olemasolevaks, kuid aktiivset tagasisidestamist esines pigem harva. Mõned hooldekodud olid loonud ametlikud võimalused ettepanekute ja kaebuste esitamiseks, näiteks tagasisidevormid kodulehel või võimaluse pöörduda otse juhtkonna poole, samas kui teistes hooldekodudes selliseid selgeid kanaleid välja ei toodud ning tagasiside andmine toimus pigem vahetu suhtluse kaudu. Mitmed lähedased kirjeldasid, et nad ei soovinud probleemidele aktiivselt tähelepanu juhtida, kuna kartsid, et see võib tekitada teenusesaajas ebamugavust või mõjutada tema heaolu. Mõnel juhul oli teenusesaaja ise palunud lähedastel murekohti mitte esile tõsta. Samuti väljendati kahtlust selle suhtes, kas tagasiside tegelikult muutusi kaasa toob. Teenusesaajate intervjuud näitasid, et paljud eakad suhtusid puudustesse leplikult ning eelistasid pigem kohaneda olemasolevate oludega kui kaebusi esitada. Sageli väljendati tänulikkust saadava abi eest ning oldi valmis väiksemaid probleeme taluma. Samas toodi välja ka positiivseid kogemusi, kus töötajatega sai avatult suhelda ning probleemidele püüti võimaluste piires lahendusi leida.

„[Tagasisidet] ei ole andnud kui päris aus olla. Sellepärast, et vanaema ei tunneks ennast hästi, kui me liiga aktiivselt hakkaksime midagi seal toimetama ja seetõttu me ei ole ka seal väga läinud nõu küsima.“ (Lähedane, Lõuna-Eesti, eraasutus)

„Aga mul pole kellelegi öelda peale õe, kes ühesõnaga siin käib ühe korra päevas. Temaga… no ega meil pikka jutuajamist ei ole olnud.“ (Teenusesaaja, Ida-Eesti, KOV-i asutus)

12.10 Kokkuvõte

Nii teenusesaajate kui ka lähedaste intervjuudes suhtuti hooldekodudesse pragmaatiliselt – neid nähti vajaliku lahendusena olukorras, kus inimene ei saanud enam kodus iseseisvalt hakkama. Hooldekoduga rahuloluks piisas sageli teadmisest, et inimene on turvalises keskkonnas, tema esmased vajadused on kaetud ning ta ei ole üksi. Intervjueeritud teenusesaajad ja nende lähedased olid pigem leplikud ning ei väljendanud kõrgeid ootusi hooldekodude kvaliteedile. Siiski rõhutati korduvalt, et hooldekodudes võiks olla rohkem personali, individuaalset lähenemist ja aega inimliku suhtlemise jaoks, et toetada eakate vaimset heaolu, aktiivsust ja väärikust. Samuti toodi arenguvajadustena välja parema kvaliteediga toitlustus ja rohkem ajaveetmisvõimalusi. Olulisena nähakse ka kontakti hoidmist kogukonnaga väljaspool hooldekodu.

Teenuskoha saamisel oli esmatähtis endisele elukohale või lähedase elukohale lähedane asukoht. Hooldekodu kasuks otsustati olukordades, kus inimene enam iseseisvalt või lähedaste toetusel kodus toime ei tule ning vajab ööpäevaringset tuge. Hooldekodu valik tuli sageli teha kiiresti olukorras, kus muid variante hooldamiseks enam polnud. Samuti mõjutasid valikut vabade kohtade olemasolu ning lähedaste võimalus teenusesaajat regulaarselt külastada.

Intervjueeritud teenusesaajad, kes hooldekodu kohamaksumusest teadlikud olid, ja teenusesaajate lähedased hindasid seda pigem kõrgeks ning sageli polnud neil täpset arusaama kohamaksumuse kujunemisest ehk sellest, mille eest täpselt tasutakse. Kõrge hinnaga aitasid toime tulla KOV-i toetus, kulude jagamine pereliikmete vahel ja vara müümine. KOV-i toetust peeti üldiselt oluliseks abiks hooldekodukoha rahastamisel, kuid osa intervjueeritavaid leidis, et toetuse suurenemisega on kaasnenud ka hooldekodu kohamaksumuste hinnatõus ning seetõttu ei ole inimeste omaosalus alati vähenenud oodatud määral.

Teenusesaajad ja lähedased üldjuhul hooldereformi kui sellist ei eristanud: mitmed intervjueeritavad ei olnud enne reformi jõustumist (1. juulil 2023) ÜHT-d saanud ning neil puudus võrdlus varasema olukorraga. KOV-i toetust, mis on reformi osa, peeti siiski oluliseks abiks, mis on vähendanud perede rahalist koormust.

Hooldusplaani peeti hooldekodu tavapärase töö osaks, kuid intervjueeritud teenusesaajad ja lähedased ei olnud üldjuhul selle sisuga kursis ega osalenud aktiivselt selle aruteludes. Samas ei nähtud selles enamasti probleemi, kui teenusesaaja eest hoolitseti nende hinnangul hästi ning vajalik abi oli tagatud.

Mitmed teenusesaajad ja lähedased tõid välja, et hooldekodudes võiks olla rohkem erinevaid ajaveetmisvõimalusi ja tegevusi, sh väljas käimist, külalisesinejate kutsumist, kogukonnaüritustel osalemist, päevakajaliste teemade ja uudistega kursis hoidmist. Takistusteks peeti hoolduspersonali puudust ja ressursside nappust. Teenusesaajate ja lähedaste jaoks on oluline hooldekodus aktiivsuse ja välismaailmaga kontakti hoidmine. Võimalusi mõjutavad nii hooldekodu personal ja nende initsiatiivikus kui ka teenusesaaja võimekus ja soovid. Samuti peeti oluliseks regulaarset õues viibimise võimalust, kuid liikumisraskustega teenusesaajate puhul sõltub see sageli hoolduspersonali või lähedaste abist.

Teenusesaajatele võib olla murekohaks tervishoiuteenuste kättesaadavus hooldekodus. Keeruline on neil, kellel pole lähedasi, kes arsti aegade broneerimise ja transpordiga aitaksid või kelle perearst asub teises piirkonnas. Perearsti vastuvõtt ja lihtsamad protseduurid, nagu vereproovi võtmine, võiksid intervjueeritavate hinnangul olla hooldekodus kohapeal paremini kättesaadavad.

Isiklike ravimite, hooldusvahendite ja abivahendite korraldus erineb hooldekoduti märkimisväärselt. Mõnes hooldekodus korraldab ravimite tellimise, retseptide pikendamise ja arveldamise hooldekodu, teises jääb see suuresti lähedaste ülesandeks. Abivahendid võivad olla hooldekodu poolt tagatud, renditud või teenusesaaja enda omad. Üldjuhul peeti ravimite manustamist ja igapäevast tervishoiukorraldust hooldekodudes toimivaks.

Isikliku käiberaha kasutamise võimalused varieeruvad sõltuvalt teenusesaaja võimekusest, hooldekodu korraldusest ja olemasolevatest ostuvõimalustest. Osa teenusesaajatest kasutab raha iseseisvalt, teistel korraldavad ostud lähedased või hooldekodu töötajad. Isikliku raha kasutamise võimalust peeti oluliseks teenusesaaja autonoomia ja väärikuse säilitamisel.

---

1. Mõlemad vanemad hooldekodus