Teenuseosutaja hooldekodude arv | Teenuseosutajate ehk registrikoodide arv | Hooldekodude arv (välja saadetud ankeetide arv) |
|---|---|---|
1 | 127 | 127 |
2 | 17 | 34 |
3 | 2 | 6 |
4 | 1 | 4 |
5 | 1 | 5 |
6 | 2 | 12 |
KOKKU | 150 | 188 |
10 Teenuseosutajate küsitlus ja intervjuud
10.1 Sissejuhatus
10.1.1 Eesmärk ja taust
Peatükk käsitleb 2023. aasta 1. juulist jõustunud hooldereformi mõju väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse (ÜHT) korraldusele teenuseosutajate vaates. Peatükis analüüsime 2026. aasta veebruaris ja märtsis läbi viidud teenuseosutajate küsitluse tulemusi, millele vastas 118 hooldekodu, ning 8 hooldekodu juhatajaga tehtud intervjuu tulemusi.
Peatüki eesmärk on anda ülevaade sellest, kuidas hooldereform on mõjutanud ÜHT kättesaadavust, nõudlust, teenusesaajate profiili, teenuse hinda, töökorraldust, tööjõudu ning teenuseosutajate koostööd kohalike omavalitsustega (KOV). Lisaks vaatleme, millistele sihtrühmadele hooldekodud teenust osutavad, kuivõrd on levinud sihtrühmapõhine spetsialiseerumine, kuidas tuvastatakse ja käsitletakse teenusesaajate abivajaduse muutust ning millised on hooldekodude võimalused pakkuda teenusesaajatele igapäevaelu toetavaid teenuseid ja tegevusi.
10.1.2 Küsitluse metoodika
Teenuseosutajate küsitluse viisime läbi veebis LimeSurvey küsitluskeskkonnas. Kõikidele valimisse valitud hooldekodudele saatsime nende e-posti aadressile kutse küsitlusele vastamiseks. E-kirjas oli uuringu tutvustus ning individuaalne link küsitlusankeedile. Küsitluskutse tekst oli eesti keeles. Küsitluse viisime läbi 25.02–31.03.2026. Küsitlusele vastajate kontaktide loetelu koostasime H-veebi, majandustegevuse registri (MTR) ja hooldekodude veebilehtede alusel nii, et vastajaks oleks võimalusel hooldekodu juhataja. Küsitluse ankeedi koostasime vastavalt lähteülesandele ja kavandasime küsimused kõikidele teenuseosutajate küsitluse uurimisküsimustele vastamiseks.
Küsitluse üldkogumi moodustasid teenuseosutajate hooldekodud, mis olid MTR-i järgi registreeritud 15.01.2026 seisuga. MTR-is oli 150 teenuseosutajal (registrikood = teenuseosutaja) kokku 161 tegevusluba 234 tegevuskoha jaoks. Tegevuskohana registreeritakse tegevusloa taotlusel kõik eraldiseisvad hooned, milles pakutakse ÜHT-d, seda ka juhul, kui neid opereeritakse ühtselt. Hooldekoduna käsitleme teenuseosutaja ühes asukohas, lähestikku olevaid tegevuskohti. Reeglina on sellise jaotusega esitanud teenuseosutajad andmed H-veebi. 2024. aasta kohta esitasid 144 teenuseosutajat 190 H-veebi aruannet. Küsitluse üldkogumi koostamiseks ühendasime H-veebi 2024. aasta ja MTR-i 15.01.2026 andmed. Juhul kui üks teenuseosutaja esitab ühe H-veebi aruande MTR-i järgi kahes erinevas kohalikus omavalitsuses (KOV) või Tallinnas kahes erinevas linnaosas tegutseva hooldekodu kohta, siis jagasime selle kaheks hooldekoduks, et iga hooldekodu saaks eraldi küsitluse kutse. Selliselt jagasime kolm H-veebi aruande esitajat kaheks eraldi hooldekoduks. Kui üks teenuseosutaja on esitanud samas KOV-is tegutsevate hooldekodude kohta eraldi H-veebi aruanded, käsitleme neid eraldi hooldekodudena. Kui aga üks teenuseosutaja on esitanud samas KOV-is tegutsevate hooldekodude kohta ühe H-veebi aruande, käsitlesime neid tegevuskohti ühe hooldekoduna. Lisaks oli võrreldes 2024. aasta H-veebi aruannetes kajastuvate hooldekodudega lisandunud viis hooldekodu. Küsitluse saatsime kõikidele 2026. aastal MTR-is registreeritud hooldekodudele ehk 188 hooldekodule, mida opereerib 150 teenuseosutajat (vt Tabel 10.1). 127-le teenuseosutajale saatsime ühe ankeedi.
Allikad: MTR, 2026 ja H-veeb, 2024
10.1.2.1 Vastamismäär
Küsitluse käigus saime neljalt teenuseosutajalt tagasisidet, et nende hooldekodusid opereeritakse ühtselt ning hooldekodude vahel erisusi ei ole, samad töötajad on tööl kõikides teenuseosutaja hooldekodudes. Kolmel teenuseosutajal tähendas see, et nad vastasid kahe ankeedi asemel ühele ankeedile ja üks teenuseosutaja vastas kolme ankeedi asemel ühele ankeedile. Seega vähenes algvalim 188-lt 183-le. Küsitlusele vastas 118 hooldekodu ehk vastamismäär oli 118/183 = 64,5%. Unikaalseid teenuseosutajaid vastas 101. 15.01.2026 MTR-i väljavõtte järgi oli Eestis 150 teenuseosutajat ehk teenuseosutajate vastamismäär küsitlusele oli 67,3%.
Vastamismäär erines oluliselt õigusliku ja omandivormi järgi: avalikule sektorile kuuluvad teenuseosutajad vastasid suurema vastamismääraga kui eraomanduses olevad teenuseosutajad (Tabel 10.2). Samas erasektorile kuuluvad kasumit mittetaotlevad (MTÜ-d ja SA-d) teenuseosutajad vastasid ka suure vastamismääraga (vt Tabel 10.3). Kõige rohkem jätsid küsitlusele vastamata erasektori äriühingud, kellest vastasid küsitlusele veidi alla pooled. Seega tuleb küsitluse vastuseid tõlgendades meeles pidada, et esindatud on rohkem KOV-ile või riigile kuuluvate kui eraomanduses olevate teenuseosutajate seisukoht.
| Omandivorm | Üldkogumi suurus | Küsitlusele vastanuid | Vastamismäär |
|---|---|---|---|---|
Teenuseosutajate arv | Erasektor | 78 | 45 | 57,7% |
KOV või riik | 72 | 56 | 77,8% | |
KOKKU | 150 | 101 | 67,3% | |
Hooldekodude arv | Erasektor | 101 | 56 | 55,4% |
KOV või riik | 82 | 62 | 75,6% | |
KOKKU | 183 | 118 | 64,5% |
Allikad: Teenuseosutajate küsitlus, 2026; MTR, 2026 ja H-veeb, 2024
| Õiguslik vorm | Omandivorm | Üldkogumi suurus | Küsitlusele vastanuid | Vastamismäär |
|---|---|---|---|---|---|
Teenuseosutajate arv | KOV asutus | KOV | 35 | 25 | 71,4% |
MTÜ | Erasektor | 11 | 10 | 90,9% | |
MTÜ | KOV | 2 | 1 | 50,0% | |
SA | Erasektor | 8 | 6 | 75,0% | |
SA | KOV | 22 | 18 | 81,8% | |
SA | Riik | 4 | 4 | 100,0% | |
Äriühing | Erasektor | 59 | 29 | 49,2% | |
Äriühing | KOV | 8 | 7 | 87,5% | |
Äriühing | Riik | 1 | 1 | 100,0% | |
KOKKU | 150 | 101 | 67,3% | ||
Hooldekodude arv | KOV asutus | KOV | 42 | 30 | 71,4% |
MTÜ | Erasektor | 12 | 10 | 83,3% | |
MTÜ | KOV | 2 | 1 | 50,0% | |
SA | Erasektor | 9 | 6 | 66,7% | |
SA | KOV | 24 | 19 | 79,2% | |
SA | Riik | 4 | 4 | 100,0% | |
Äriühing | Erasektor | 80 | 40 | 50,0% | |
Äriühing | KOV | 9 | 7 | 77,8% | |
Äriühing | Riik | 1 | 1 | 100,0% | |
KOKKU | 183 | 118 | 64,5% |
Allikad: Teenuseosutajate küsitlus, 2026; MTR, 2026 ja H-veeb, 2024
Hooldekodu suuruse järgi oli vastamismäär suurim kuni 30 teenuskohaga ja üle 100 teenuskohaga hooldekodude hulgas (vt Tabel 10.4). Eestis on aga enim 31–60 teenuskohaga hooldekodusid ja nende vastamismäär oli kõige madalam – 60,3%.
Teenuskohtade arv | Hooldekodude arv | Küsitlusele vastanuid | Vastamismäär |
|---|---|---|---|
Kuni 30 | 36 | 25 | 69,4% |
31–60 | 73 | 44 | 60,3% |
61–100 | 38 | 25 | 65,8% |
Üle 100 | 36 | 24 | 66,7% |
KOKKU | 183 | 118 | 64,5% |
Allikad: Teenuseosutajate küsitlus, 2026 ja MTR, 2026
Enamik hooldekodusid asub väljaspool maakonnakeskusi. Hooldekodusid on 12 maakonnakeskuses 15-st. Hooldekodu ei ole Kärdlas, Võrus ja Viljandis. Maakonnakeskustes asuvad hooldekodud vastasid küsitlusele väiksema vastamismääraga kui keskustest väljaspool asuvad hooldekodud (vt Tabel 10.5).
Asukoht | Hooldekodude arv | Küsitlusele vastanuid | Vastamismäär |
|---|---|---|---|
Maakonnakeskus | 35 | 20 | 57,1% |
Väljaspool maakonnakeskuseid | 148 | 98 | 66,2% |
KOKKU | 183 | 118 | 64,5% |
Allikad: Teenuseosutajate küsitlus, 2026 ja MTR, 2026
10.1.3 Intervjuude metoodika
Intervjueerisime kaheksat ÜHT-d pakkuva asutuse esindajat. Igast piirkonnast – Põhja-, Lõuna-, Ida- ja Lääne-Eestist – oli esindatud kaks ÜHT-d pakkuva asutuse esindajat. Esindatud olid erineva omandivormiga asutused, nii äriühingud kui KOV-i asutused. Intervjueeritud hooldekodude hulgas oli nii neid, kes olid spetsialiseerunud konkreetsele sihtrühmale, nt dementsusega teenusesaajatele, kui ka neid, kes spetsialiseerunud ei olnud. Intervjuud viisime läbi mais ja juunis 2026, asutustes kohapeal või veebi teel Teamsis.
10.1.4 Peatüki struktuur ja joonised
Peatükk koosneb seitsmest alapeatükist. Sissejuhatuse järel käsitleme teises alapeatükis hooldekodude sihtrühmi, lisateenuseid ja spetsialiseerumist. Kolmandas alapeatükis käsitleme hooldus- ja abihooldustöötajatega seotud tööjõuküsimusi. Neljas alapeatükk kirjeldab infovahetust ja koostööd KOV-idega. Viies alapeatükk kirjeldab hooldusplaani koostamist ja abivajaduse muutuse käsitlemist. Kuues alapeatükk keskendub teenuse sisu ja teenusesaajate igapäevaelule. Viimases, seitsmendas alapeatükis koondame teenuseosutajate hinnangud hooldereformi mõjule nõudluse, teenusesaajate profiili, hinna, kasumlikkuse, töökorralduse ja laiemate arenguvajaduste vaates.
Peatüki joonistel esitatud osakaalud ja usalduspiirid on üldistatud kõigile hooldekodudele, kasutades lõpliku populatsiooni korrektsiooni. Iga küsimuse kohta on peatükis toodud üldjoonis ning lisaks taustatunnuste lõikes joonised seal, kus gruppide vahel esineb erinevusi. Nurksulgudes olev n näitab vastava vastuse andnud hooldekodude arvu, keskmiste puhul rühma vastajate arvu. Tekstis esitatud summad on arvutatud ümardamata osakaaludest, seetõttu võivad need joonise siltide summast ühe protsendipunkti võrra erineda.
Taustatunnustena kasutame:
hooldekodu suurust ehk teenuskohtade arvu:
kuni 30 teenuskohta,
31–60 teenuskohta,
61–100 teenuskohta,
üle 100 teenuskoha;
omandivormi:
riik või KOV (sh SA, MTÜ või äriühing, mille omanik on riik või KOV),
eraomand (äriühing või mittetulunduslik sektor, mille omanik pole KOV või riik);
piirkonda:
Põhja-Eesti (Harju, Järva ja Rapla maakond),
Lõuna-Eesti (Põlva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakond),
Ida-Eesti (Lääne-Viru, Ida-Viru ja Jõgeva maakond),
Lääne-Eesti (Hiiu, Lääne, Pärnu ja Saare maakond);
hooldekodu asukohta:
maakonnakeskuses,
väljaspool maakonnakeskust;
asustustihedust KOV-is, kus hooldekodu asub:
alla 10 elaniku km2 kohta,
10–99 elanikku km2 kohta,
100 ja enam elanikku km2 kohta.
10.2 Sihtrühmad ja spetsialiseerumine
10.2.1 Sissejuhatus
ÜHT kättesaadavust ei mõjuta ainult teenuskohtade arv. Oluline on ka see, millistele inimestele hooldekodud on valmis ja suutelised teenust pakkuma. Hooldekodude sihtrühmad on mitmekesised. Peale vanemaealiste ja suure hooldusvajadusega inimeste vajavad teenust ka dementsuse-, psüühikahäire- ja liikumispuudega inimesed. Samuti kuuluvad sihtrühma voodihaiged ja inimesed, kelle järelevalvevajadus on väga suur.
Peatükis vaatleme, kuidas hooldekodud oma teenuse pakkumist sihtrühmade järgi korraldavad: milliseid inimesi vastu võetakse, milliseid lisateenuseid pakutakse, kui levinud on spetsialiseerumine ning millistel juhtudel teenust ei osutata või teenuskoha andmisest keeldutakse.
10.2.2 Ootejärjekord
Enamik hooldekodusid peab ise eraldi ootejärjekorda ehk nimekirja inimestest, kes soovivad kohta hooldekodus, aga kellele ei ole võimalik kohta veel pakkuda ja kes on nn teenuskoha ootel (vt Joonis 10.1). Keskmiselt on hooldekodude ootejärjekorras 48 inimest (usalduspiirid 37–60).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Hooldekodude järjekordade olemasolust ja pikkusest ei saa aga teha järeldusi selle kohta, kui paljud inimesed Eestis hooldekodu kohta vajavad, aga ei ole saanud. Kuna ühtset üle-eestilist ega hooldekodudeülest järjekorda ei peeta, siis moonutavad mitmes kohas korraga järjekorras olemine ja loobumisest mitteteatamine järjekorra pikkuse andmeid. Intervjuude järgi ei pruugi näiteks hooldekodudel olla ajakohast infot selle kohta, kas järjekorras olev inimene on juba saanud teenuskoha teises asutuses, kas ta soovib kohta kohe või alles hiljem, või kas vabanenud teenuskoht (nt ühe- või mitmekohaline tuba) talle sobib. Samuti puudub info inimese surma kohta. Ühe intervjueeritu sõnul on sealses omavalitsuses kasutusel kõigi valla hooldekodude ühine ootejärjekord, kus inimene saab märkida ka eelistatud hooldekodu.
Hooldekodude võimalused valida, milliseid teenusesaajaid vastu võtta, erinevad asutuse omandivormi järgi. Nii küsitluse kui ka intervjuude põhjal on eraomanduses olevatel hooldekodudel rohkem võimalusi kujundada teenusesaajate profiili vastavalt enda valitud strateegiale. Avaliku sektori hooldekodudel on samas teenusesaajate valikul vähem paindlikkust ning neil tuleb vastu võtta ka keerukama abivajadusega inimesi. Näiteks tõid mõned intervjueeritud KOV-i asutused välja, et kuigi nad ei ole ametlikult spetsialiseerunud, tuleb neil tegelikkuses teenindada väga erineva profiiliga teenusesaajaid, sh dementsuse-, kõrgema õendushoolduse vajaduse- või psüühikahäirega inimesi või erihoolekandest ÜHT-le liikunud inimesi. Hooldekodude hinnangul eeldaks parem kvaliteet sihtrühmapõhisemat korraldust, sest väga erineva abivajadusega inimeste koondamine samasse keskkonda võib halvendada nii teenuse kvaliteeti kui ka teenusesaajate heaolu.
Avaliku sektori hooldekodud kirjeldasid küsitluses erinevaid vastuvõtupraktikaid. Osa asutusi võtab inimesi vastu ainult ootejärjekorra alusel, koolitades vajadusel töötajaid teenusesaaja eripära järgi. Mõned hooldekodud eelistavad oma maakonna või omavalitsuse elanikke. Samuti võib hooldekodu pidada küll oma järjekorda, kuid võtta kohaliku omavalitsuse taotlusel kiiresti vastu keerulisi juhtumeid (nt gastrostoomi, ESBL-i või hapnikuravi vajadusega inimesi).
10.2.3 Teenused
Hooldekodud võivad pakkuda lisaks ÜHT-le ka teisi teenuseid, mida nad pakuvad teistele inimestele kui ÜHT-l olevatele. Küsitluses käsitlesime sellistena järgmisi teenuseid, mis edaspidi on nimetatud lisateenusteks:
statsionaarne õendusabi,
intervallhooldus (ajutine ööpäevaringne ÜHT),
päevahoid,
erihoolekanne,
sotsiaalne rehabilitatsiooniteenus.
Küsitlusele vastanud hooldekodudest 35,6% (usalduspiirid 30,6–41%) osutab lisaks ÜHT-le ka ühte või enamat mainitud teenustest. Lisaks vastas üks hooldekodu, et ta nimetatud lisateenuseid ei paku, kuid pakub sotsiaalmajutusteenust.
Lisateenuste osutamine erineb hooldekodu suuruse lõikes (vt Joonis 10.2). Mida suurem on hooldekodu, seda suurem osakaal pakub lisateenuseid – üle 100 teenuskohaga hooldekodudest üle poole pakuvad lisateenuseid.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Enim levinud lisateenus on intervallhooldus, mida pakub 20% hooldekodudest (vt Joonis 10.3). Erihoolekandeteenuseid pakub 11% ja statsionaarset õendusabi 9% küsitlusele vastanud hooldekodudest. Intervjuudest ilmnes, et asutused, mis pakuvad nii õendusabi kui ÜHT-d, kombineerivad neid teenuseid nii, et ÜHT vajajatele pakutakse esmalt tasulist õendusabi ning koha vabanemisel liigub teenusesaaja ÜHT teenuskohale. Päevahoidu (päevast üldhooldusteenust) osutavad ainult 2 küsitlusele vastanud hooldekodu. Need 2 hooldekodu on üle 100 teenuskohaga ja kuuluvad avalikule sektorile. Sotsiaalset rehabilitatsiooniteenust ei osutanud ükski küsitlusele vastanud hooldekodu.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Osa loetelus toodud lisateenustest on tegevusloakohustuslikud: intervallhooldus, statsionaarne õendusabi, rehabilitatsiooniteenus ja erihoolekandeteenus. Nende teenuste osas saab küsitluse tulemusi võrrelda majandustegevuse registri (MTR) ja Terviseameti õendusteenuste tegevuslubade andmetega. Võrdlus on tehtud kõigi 150 ÜHT osutaja ja 234 tegevuskoha kohta, mitte küsitlusele vastanute valimi piires. Tegevusloa olemasolu tähendab vaid õigust teenust osutada, mitte teenuse aktiivset osutamist. Samuti pole MTR-i andmed küsitluseandmetega üksühele võrreldavad, sest küsitluses käsitlesime ühe hooldekoduna samas asukohas paiknevaid MTR-i tegevuskohti (nt MTR-i järgi on aadressid Valga mnt 9 ja Valga mnt 9/1 kaks erinevat tegevuskohta, aga küsitluses on nad üks hooldekodu).
Intervallhoolduse puhul on registriandmete ja küsitluse tulemuste vahel suurim erinevus: MTR-i järgi on tegevusluba ligi pooltel tegevuskohtadest, kuid küsitluses märkis teenuse osutamist oluliselt vähem hooldekodusid (vt võrdluseks Joonis 10.3 ja Tabel 10.6). See võib viidata sellele, et osa luba omavaid hooldekodusid teenust aktiivselt ei osuta. Statsionaarse õendusabi puhul on küsitluse osakaal (9%) registri tegevuskohtade osakaalule (12,8%) lähedasem ja jääb küsitluse usalduspiiridesse. Statsionaarse õendusabi puhul võib tegevusluba olla kas ÜHT pakkujal endal või teisel juriidilisel isikul samal aadressil.
Rehabilitatsiooniteenuse andmestikus puudub tegevuskoha aadress, mistõttu ei saa kindlalt järeldada, et teenust osutatakse igas vastava teenuseosutaja tegevuskohas. Küsitlusele vastanud hooldekodudest ükski ei ole märkinud, et nad ka rehabilitatsiooniteenust osutaksid. Erihoolekandeteenuse osas ei võimalda registriandmed tegevuskohtade kaupa eristust.
Teenus | Tegevusluba on, tegevuskohad | Tegevusluba on, teenuseosutajad |
|---|---|---|
Intervallhooldus | 48,3% (113/234) | 44,7% (67/150) |
Statsionaarne õendusabi | 12,8% (30/234) | 18,0% (27/150) |
Rehabilitatsiooniteenus | 10,7% (25/234) | 11,3% (17/150) |
Erihoolekandeteenus | ei saa eristada | 18,0% (27/150) |
Allikad: MTR, 2026 ja Terviseameti õendusteenuste tegevuslubade register, 2026
10.2.4 Sihtrühmad
10.2.4.1 Hooldekodude profiilid
Küsitluse järgi esineb hooldekodude seas vähe spetsialiseerumist ehk keskendumist spetsiifilisele sihtrühmale. Selleks, et spetsialiseerumist süstemaatiliselt kirjeldada, on küsitlusele vastanud hooldekodud jagatud sihtrühmade põhjal kolme profiili (vt Tabel 10.7 ja definitsioonid tabeli all olevates märkustes). Iga hooldekodu kuulub ühte profiili. Tabeli veerg „Hooldekodude arv“ näitab profiili kuuluvate hooldekodude arvu, kes märkisid vähemalt ühe profiili sihtrühmadest. Veerud „Teise KOV-i elanikud“, „Psüühikahäire“, „Erihoolekanne“ ja „Dementsus“ näitavad seda, mitu vastava profiili hooldekodu osutab teenust ka neile sihtrühmadele – need sihtrühmad ei pruugi olla profiili definitsiooni osa, vaid täiendavad seda.
Kõige tavapärasem on hooldekodu, mis pakub teenust kõrge, äärmusliku, voodipõhise hooldusvajadusega või liikumispuudega inimestele ning ka psüühikahäirega või erihoolekandest välja arvatud inimestele (72%). Sellise profiiliga hooldekodud pakuvad peaaegu alati teenust ka dementsusega inimestele (vt Tabel 10.7). Suuruselt järgmise rühma moodustavad hooldekodud, kus pakutakse teenust raske hooldusvajadusega inimestele, kuid mitte psüühikahäirega ega erihoolekandest välja arvatud inimestele (25%). Dementsuse-keskne profiil, kus ühelegi raske hooldusvajadusega sihtrühmale teenust ei osutata, aga osutatakse dementsusega inimestele, on väiksem ja hõlmab vaid üksikuid hooldekodusid.
Profiil | Hooldekodude arv | Osakaal (%) | Teise KOV-i elanikud | Psüühikahäire | Erihoolekanne | Dementsus |
|---|---|---|---|---|---|---|
Raske üldhooldus koos psüühikahäire või erihoolekandega | 83 | 72,2 | 74 | 74 | 53 | 81 |
Raske üldhooldus ilma psüühikahäire ja erihoolekandeta | 29 | 25,2 | 22 | 0 | 0 | 23 |
Dementsuse-keskne profiil | 3 | 2,6 | 1 | 0 | 2 | 3 |
Märkus: Profiilide definitsioonid:
Raske üldhooldus koos psüühikahäire või erihoolekandega – osutab teenust vähemalt ühele järgmistest sihtrühmadest: kõrge hooldusvajadusega (tase 3), äärmusliku hooldusvajadusega (tase 4), voodipõhise hooldusvajadusega või liikumispuudega inimesed ning lisaks vähemalt ühele järgmistest: psüühikahäirega inimesed või erihoolekandest välja arvatud inimesed.
Raske üldhooldus ilma psüühikahäire ja erihoolekandeta – osutab teenust vähemalt ühele raske hooldusvajadusega sihtrühmale (kõrge, äärmuslik, voodipõhine või liikumispuue), kuid mitte psüühikahäirega ega erihoolekandest välja arvatud inimestele.
Dementsuse-keskne profiil – ei osuta teenust ühelegi raske hooldusvajadusega sihtrühmale, kuid osutab dementsusega inimestele.
Veerud „Teise KOV-i elanikud“, „Psüühikahäire“, „Erihoolekanne“ ja „Dementsus“ näitavad, mitu vastava profiili hooldekodu osutab teenust ka neile sihtrühmadele (lisanduvalt profiili definitsioonis nõutule).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Joonis 10.4 näitab, millistele sihtrühmadele hooldekodud teenust osutavad ja kui suur osakaal hooldekodusid iga sihtrühma puhul teenust pakub. „Muu“ sihtrühma all, kellele teenust pakutakse, aga kes vajavad spetsiifilisi hooldustingimusi, märgiti multiresistentse bakterikandlusega inimesi, Parkinsoni tõvega inimesi, hooldus- ja abivajadusega tööealiseid inimesi. Samuti mainiti epilepsiat, süstitavat diabeeti jne. Õendusabi eeldavat hooldusvajadust kirjeldati ka intervjuudes: „Meil on väga palju sellise suure õendushooldusvajadusega inimesi. Meil on palju stoomi või gastrostoomiga patsiente, meil on väga raskeid lamajaid. […] Oleme üldhooldusteenus küll, aga meie sihtgrupp on tegelikult väga raske.“ (Teenuseosutaja, Lõuna-Eesti, KOV-i asutus). Üks hooldekodu kirjeldas ka juhtumit, kus KOV-i kirjeldus inimese seisundist ja abivajadusest ei vastanud teenusele saabumisel ilmnenule: „Pidi olema kõik selline ilus kena nunnupall, kes istub ratastoolis, ise küll ei liigu. Tuli kohale, liikus ise, peksab, sülitab, märatseb.“ (Teenuseosutaja, Ida-Eesti, KOV-i asutus).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Kuni 30 teenuskohaga hooldekodud pakuvad kitsama profiiliga ÜHT-d ja märgivad erinevaid teenuse sihtrühmi vähem kui suuremad hooldekodud (Joonis 10.5).
Märkus: Joonisel on esitatud ainult need sihtrühmad, kellele teenuse osutamisel ilmnes hooldekodu suuruse lõikes erinevusi.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Laiemalt on väiksemate hooldekodude seas teistest suurusrühmadest enam just kõrge või äärmusliku hooldusvajadusega inimeste hooldust ilma psüühilise erivajadusega või erihoolekandest väljunute hoolduseta ja seevastu väiksemas osas nende spetsiifiliste sihtrühmade hooldamise võimalust (vt Tabel 10.8).
Hooldekodu suurus | Profiil | Hooldekodude arv | Osakaal (%) |
|---|---|---|---|
Suuremad hooldekodud | Raske üldhooldus koos psüühikahäire või erihoolekandega | 69 | 75,8 |
Raske üldhooldus ilma psüühikahäire ja erihoolekandeta | 19 | 20,9 | |
Dementsuse-keskne profiil | 3 | 3,3 | |
Väikesed hooldekodud | Raske üldhooldus koos psüühikahäire või erihoolekandega | 14 | 58,3 |
Raske üldhooldus ilma psüühikahäire ja erihoolekandeta | 10 | 41,7 |
Märkus: Väikesed hooldekodud on kuni 30 teenuskohaga, suuremad hooldekodud üle 30 teenuskohaga.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Üldiselt sihtrühmadele teenuse pakkumisel piirkondlikke erinevusi ei ilmne, vaid üksikud erinevused sihtrühmadele teenust osutavate hooldekodude osakaalus sõltuvad piirkonnast: liikumispuudega inimestele teenuse pakkumist märgivad kõik Ida-Eesti hooldekodud, samas kui teistes piirkondades on hooldekodusid, kes selle sihtrühma välistasid. Ida-Eestis on vähem hooldekodusid, kus osutatakse teenust psüühikahäirega inimestele, kui Lõuna-Eestis. Erihoolekandest välja arvatud inimestele pakub teenust Lõuna-Eesti hooldekodudest suurem osakaal kui Lääne- ja Põhja-Eesti omad (vt Joonis 10.6).
Märkus: Joonisel on esitatud ainult need sihtrühmad, kellele teenuse osutamisel ilmnes piirkonna lõikes erinevusi.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Erinevatele sihtrühmadele teenuse osutamine ei sõltu üldjuhul sellest, kas hooldekodu asub maakonnakeskuses või väljaspool seda, erandiks on teiste KOV-ide elanike sihtrühm. Teiste KOV-ide elanikele pakub ÜHT-d rohkem väljaspool maakonnakeskusi asuvaid hooldekodusid (87%, usalduspiirid 83–91%) kui maakonnakeskustes asuvaid hooldekodusid (68%, usalduspiirid 54–80%).
Kokkuvõttes tuginevad hooldekodud kõrge ja äärmusliku vajadusega ÜHT sihtrühmadele, võimaldades seejuures dementsusega inimestele teenuskohti. Samas on väga vähe hooldekodusid, mis sihtrühmana ainult dementsusega inimestele keskenduvad. Psüühikahäirega ja erihoolekandest välja arvatud inimestele pakub teenuskohti väiksem osa hooldekodusid, mistõttu on nende sihtrühmade jaoks teenuse kättesaadavus piiratum. Dementsusega inimeste puhul ei tulene teenuskoha saamise takistused enamasti sellest, et hooldekodud neid sihtrühmana välistaksid, vaid pigem sellest, kas hooldekodul on piisavalt kohandatud keskkond, töökorraldus ja personal nende vajadustele vastamiseks. Erihoolekandest välja arvatud või erihoolekande teenuse järjekorras olevate inimeste puhul on takistuseks sagedamini see, et osa hooldekodusid ei käsitle neid võimaliku teenusesaajana.
10.2.4.2 Sihtrühmade osakaal
Suurima osakaalu kõigist teenusesaajatest moodustavad mõne teise KOV-i elanikud (44%) ning kõrge hooldusvajadusega (38%) ja liikumispuudega inimesed (38%) (vt Joonis 10.7). Dementsusega inimesed moodustavad 27% kõigist teenusesaajatest. Kõige väiksema osakaalu moodustavad psüühikahäirega (11%) ja erihoolekandest välja arvatud inimesed (2%).
Märkus: Osakaal näitab, kui suure osa kõigist küsitlusele vastanud hooldekodude teenusesaajatest (teenusesaajaid kokku 7831) moodustab vastav sihtrühm. Kuna sama inimene võib korraga kuuluda mitmesse sihtrühma (nt liikumispuue ja kõrge hooldusvajadus), ületab sihtrühmade osakaalude summa 100%. Keskmiselt 5% hooldekodudest, kes kinnitasid sihtrühmale teenuse osutamist, ei märkinud selle sihtrühma teenusesaajate arvu. Kõige sagedamini jäi arv märkimata erihoolekandest välja arvatud inimeste puhul (7,3%) ja kõige harvemini psüühikahäirega inimeste puhul (2,7%).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026 ja H-veeb, 2025
Avatud vastustes täpsustati sihtrühmade arvu kohta järgmist:
- Dementsus, mäluhäired ja muud diagnoosid on sageli formaalselt diagnoosimata: perearst ja neuroloog ei diagnoosi pärast teenusele jõudmist, on ainult sotsiaaltöötaja antud hinnang mini-mental testi alusel või perearsti arvamus. Hooldekodu eeldab dementsust sümptomite põhjal. Seega, dementsussündroomiga teenusesaajate tegelik arv on suurem kui registreeritud.
- Puuded ja diagnoosid kattuvad (liikumispuue + kõrge hooldusvajadus, psüühikahäire + ratastool, pime + liikumispuue, voodihaige + dementsus), nii et arvud kattuvad eri kategooriate vahel.
- Üks hooldekodu märkis, et asutus ei pea eraldi statistikat teenusel olevate inimeste kohta.
Enamikus dementsusega inimestele teenust osutavates hooldekodudes jääb nende osakaal alla poole teenusesaajatest – osakaalu mediaan on 28%. Hooldekodusid, kus dementsusega inimesed moodustavad valdava osa teenusesaajatest, on vähe: vähemalt pooled teenusesaajad on dementsusega 14 hooldekodus ning vähemalt 80% teenusesaajatest on dementsusega vaid kahes hooldekodus (vt Tabel 10.9).
Dementsusega inimeste osakaal teenusesaajatest | Hooldekodude arv | Osakaal (%) |
|---|---|---|
Alla 25% | 37 | 37 |
25–49% | 49 | 49 |
50–79% | 12 | 12 |
80% ja enam | 2 | 2 |
Märkus: Tabelis on ainult need hooldekodud, kes osutavad teenust dementsusega inimestele ning kelle kohta on teada nii dementsusega inimeste arv kui ka teenusesaajate koguarv (n = 100).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026 ja H-veeb, 2025
Teenusesaajate hulgas on oluline koht teiste KOV-ide elanikel: nad moodustavad 44% kõigist teenusesaajatest (vt Joonis 10.7). 18 hooldekodu teenindavad ainult oma KOV-i elanikke (vt Tabel 10.10). Teisi KOV-isid teenindavate hooldekodude teise KOV-i elanike osakaalu mediaan on 51%. Ligikaudu pooltel neist hooldekodudest jääb teiste KOV-ide elanike osakaal alla poole (45 hooldekodu) ja pooltel üle poole teenusesaajatest (47 hooldekodu). Veidi üle viiendiku hooldekodudest (24) on sellised, kus teiste KOV-ide elanikud moodustavad üle kolmveerandi teenusesaajatest. Küsitlusele vastanud hooldekodudes ei olnud ühtegi teenusesaajat, kelle registreeritud elukohariik oleks olnud Eestist väljaspool.
Teiste KOV-ide elanike osakaal teenusesaajatest | Hooldekodude arv | Osakaal (%) |
|---|---|---|
Ainult oma KOV | 18 | 16,4 |
Alla 25% | 28 | 25,5 |
25–49% | 17 | 15,5 |
50–74% | 23 | 20,9 |
75% ja enam | 24 | 21,8 |
Märkus: Tabelis on 110 hooldekodu: 18 märkis, et osutab teenust ainult oma KOV-i elanikele („Ainult oma KOV“), ning 92 puhul on teada nii teiste KOV-ide elanike arv kui ka teenusesaajate koguarv. Ülejäänud hooldekodude puhul vajalik teave puudus. Ühe hooldekodu puhul ületas märgitud teiste KOV-ide elanike arv teenusesaajate koguarvu; tema osakaaluks on arvestatud 100%.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026 ja H-veeb, 2025
10.2.4.3 Spetsialiseerumine
Hooldekodu spetsialiseerumine tähendab ÜHT korraldamist viisil, mis arvestab kindla sihtrühma tavapärasest spetsiifilisema hooldus-, järelevalve-, keskkonna- või tervisetoega seotud vajadusi. See võib väljenduda nii personali eripädevuses, kohandatud füüsilises keskkonnas, töökorralduses, hoolduspraktikates kui ka teenuskohtade sihtrühmapõhises jaotuses. Praktikas toimub spetsialiseerumine sageli osaliselt ehk kindlale sihtrühmale eraldatakse hooldekodus eraldi üksus, tiib või korrus. Terviklikult ühele sihtrühmale keskendunud hooldekodu tähendab, et hooldekodusse võetakse ainult spetsiifilise erivajadusega inimesi, kelle vajadustest lähtuvalt hooldekodu teenus üles ehitatud on.
Veerand küsitlusele vastanud hooldekodudest osutab spetsialiseeritult ÜHT-d mõnele kindlale sihtrühmale: 20% (usalduspiirid 16–24%) teeb seda osaliselt (eraldi üksuses, tiivas, korrusel või osal kohtadest) ning 5% (usalduspiirid 3–8%) terviklikult.
Eraomanduses olevatest hooldekodudest on spetsialiseerunud oluliselt suurem osa kui avalikule sektorile kuuluvatest hooldekodudest, vastavalt 40% (usalduspiirid 32–48%) ja 11% (usalduspiirid 7–17%). Spetsialiseerumine sõltub selgelt ka hooldekodu suurusest: mida suurem on hooldekodu, seda enam pakub see spetsialiseeritud teenust (vt Joonis 10.8). Kuni 30 teenuskohaga hooldekodudest osutab spetsialiseeritud teenust vaid 4%, samas kui üle 100 teenuskohaga hooldekodudest on spetsialiseerunud 67%: 54% osaliselt ja 13% terviklikult.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Spetsialiseerunud teenuse pakkumisel eristub kaks peamist sihtrühma. Esimene on suurema füüsilise hooldusvajadusega teenusesaajad, kellel on vaja suuremat õendusteenuse mahtu ning sagedasemaid ja spetsiifilisemaid hooldustoiminguid, näiteks seoses multiresistentse bakterikandluse, dialüüsi, hapnikuaparaadi või enteraalse toitumisega. Teine sihtrühm on kognitiivse võimekuse langusega, eelkõige dementsusega teenusesaajad, kelle puhul on kesksel kohal turvaline ja kohandatud keskkond, pidevam järelevalve ning töötajate oskus toime tulla käitumis- ja orienteerumisraskustega.
10.2.4.4 Plaanid spetsialiseerumiseks järgneva 3 aasta jooksul
Vähesed hooldekodud (21 hooldekodu, 18% vastanutest) plaanivad järgmise 3 aasta jooksul (senisest enam) spetsialiseeruda mõnele konkreetsele sihtrühmale.
Spetsialiseerumise plaanid sõltuvad oluliselt hooldekodu suurusest: kuni 30 teenuskohaga hooldekodudest plaanib spetsialiseeruda vaid 4%, üle 100 teenuskohaga hooldekodudest aga 46% (vt Joonis 10.9). Eraomanduses olevatest hooldekodudest plaanib spetsialiseeruda 25% (usalduspiirid 19–33%) ja KOV-i või riigi hooldekodudest 11% (usalduspiirid 7–17%).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Küsitluse järgi näevad hooldekodud, kus on kavas senisest suurem spetsialiseerumine, seda vajadust peamiselt dementsusega või psüühikahaigusega inimestele suunatud teenuse osas. Nõudlus sellise teenuse järele on olemas, kuid sobivad teenuskohad on seni loomata. Seetõttu on vaja luua sihtrühmale vastavad tingimused ja vajadusel ka eraldi osakond, kus teenust osutada. Muude sihtrühmadena, kellele spetsialiseerumist kavandati, toodi välja palliatiivravi või hospiitsteenus, voodipõhise hooldusvajadusega inimesed ning Parkinsoni tõvega inimestele sobivate tingimuste loomine. Suurema spetsialiseerumise vajadust nimetati ka suurema õendusvajadusega teenusesaajate puhul, näiteks vähihaigete, lamatistega või stoomiga inimeste osas. Eraldi toodi välja noored, kelle hooldusvajadus erineb eakate ÜHT-st ja kestab sageli aastakümneid, koormates pikalt ka pereliikmeid.
Spetsialiseerumise kavandamist piiravad eelkõige olemasolevad ruumilised ja rahalised võimalused. Hooldekodud tõid esile, et olemasolevad ruumid ja teenuskohtade täituvus ei võimalda lisakohti luua ega teenust sihtrühmapõhiselt ümber korraldada. Mitmel juhul eeldaks spetsialiseerumine uue hoone rajamist, olemasoleva hoone laiendamist või ruumide ümberkujundamist, milleks oleks vaja välist lisarahastust kapitalikulude katmiseks. Spetsialiseerumine võib tähendada ka vajadust suurendada ühekohaliste tubade osakaalu, et paremini vastata keerukama hooldusvajadusega inimeste vajadustele. Lisaks ruumilistele ja rahalistele piirangutele nimetati takistusena tööjõuga seotud probleeme. Ühe hooldekodu näitel ei olnud töötajad valmis töötama sügava dementsusega inimestega, kuna nende hinnangul on töö juba praegu vaimselt ja füüsiliselt väga kurnav.
Keerukama hooldusvajadusega teenusesaajate vastuvõtmise ja neile spetsialiseerumise soodustamiseks leiti, et riik võiks luua täiendava toetus- või boonussüsteemi hooldekodudele, kes teenindavad suurema ja spetsiifilisema abivajadusega sihtrühmi. Selline lahendus aitaks kompenseerida suuremaid personali-, ruumi- ja töökorralduskulusid ning looks hooldekodudele selgema motivatsiooni arendada keerulisemate sihtrühmade teenindamiseks vajalikke tingimusi.
10.2.5 Teenuse mitteosutamine
Peamised põhjused, miks hooldekodud mõnele sihtrühmale teenust ei osuta, on teiste teenusesaajate heaolu ja ohutus, teenusesaaja käitumisrisk ja ohutus temale endale ning ruumide mittesobivus (vt Joonis 10.10). Näiteks põhjendatakse psüühikahäiretega inimestele ÜHT mittepakkumist sellega, et eri sihtrühmade koos majutamine ei ole ohutu – psüühikahäiretega inimeste vajadused, käitumisriskid ja teenuse osutamise eripära eeldavad eraldi keskkonda, spetsiifilist kompetentsi ning vastavaid töökorralduslikke ja ruumilisi lahendusi. Nende puudumisel pole võimalik psüühikahäiretega inimestele teenust pakkuda. Hooldekodude, mis ei osuta teenuseid teiste KOV-ide elanikele, otsuse taga ei ole raskused teiste KOV-idega arveldamisel, vaid otsus keskenduda kohalike elanike teenusvajadusele (vt ka Joonis 10.4).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Teenuse mitteosutamise põhjuste valdavus erines hooldekodu suuruse järgi ainult kõige tihedamini mainitud põhjuste korral. Ilmnes, et kolme peamist põhjust on väiksemad hooldekodud toonud välja rohkem kui suuremad hooldekodud (vt Joonis 10.11).
Märkus: Joonisel on esitatud ainult need põhjused, mille puhul ilmnes hooldekodu suuruse lõikes erinevusi.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Üldjuhul ei sõltu põhjused, miks mõnele sihtrühmale teenust ei osutata, hooldekodu asukohast. Erinevus ilmneb siiski personali puuduse puhul, mida ei nimetanud põhjusena ükski maakonnakeskuses asuv hooldekodu, samas kui väljaspool maakonnakeskusi asuvatest hooldekodudest märkis seda põhjusena 18% (usalduspiirid 13–24%). Ka ruumide mittesobivus on maakonnakeskustest väljaspool asuvate hooldekodude jaoks (52%, usalduspiirid 45–59%) suuremal määral mõnele sihtrühmale teenuse osutamise takistuseks kui maakonnakeskustes asuvate hooldekodude jaoks (29%, usalduspiirid on siiski laiad: 16–46%).
Täiendavate põhjustena, miks teenust ei saa mõnele spetsiifilisele sihtrühmale osutada, nimetati asjaolu, et kõik teenuskohad on hõivatud ning uusi teenusesaajaid pole võimalik võtta või pole vastavat tegevusluba taotletud. Samas kirjeldas üks avaliku sektori hooldekodu, et nad ei ole siiani keeldunud kedagi vastu võtmast – kui kohti on, võetakse vastu kõik, kes soovi avaldavad, sõltumata erivajadustest. Sellises olukorras kohandatakse teenusepakkumist vastavalt inimese vajadustele.
Suurema hooldusvajadusega inimestele on sageli keeruline tõmmata selget piiri ÜHT, hooldushaigla ja erihoolekande vajaduse vahel. Seetõttu tunnetab osa hooldekodusid, et ÜHT-le suunatakse inimesi, kelle vajadused ületavad ÜHT võimekuse ning kes vajaksid tegelikult spetsialiseeritud teenust või asutust.
Ligi kolmandik küsitlusele vastanud hooldekodudest (38 hooldekodu, 32% vastanutest) on viimase 12 kuu jooksul keeldunud mõnele teenuskoha taotlejale koha andmisest dementsuse või äärmuslikult suure hooldusvajaduse tõttu.
Eraomanduses olevad hooldekodud on viimase 12 kuu jooksul oluliselt sagedamini keeldunud teenuskoha andmisest (45%, usalduspiirid 38–54%) kui avalikule sektorile kuuluvad hooldekodud (21%, usalduspiirid 15–28%). Intervjuudes tõid mitmed KOV-i hallatavate asutuste esindajad välja, et neil tuleb vastu võtta kõik enda omavalitsuse teenusesaajad. Erateenuse osutajad saavad seevastu teenusesaajaid valida, võivad keerulisemate vajadustega inimesi teenusele mitte võtta või küsida neilt oluliselt kõrgemat hinda.
Keeldumiste esinemine sõltub selgelt hooldekodu suurusest: kuni 30 teenuskohaga hooldekodudest on 13% viimase 12 kuu jooksul teenuskoha andmisest keeldunud vähemalt ühele teenusesaajale, üle 100 teenuskohaga hooldekodudest on keeldunud aga 67% (vt Joonis 10.12). Suurematel hooldekodudel on rohkem teenuskohti ja rohkem pöördumisi, mistõttu on neil suurem võimalus puutuda kokku dementsuse või äärmuslikult suure hooldusvajadusega inimestega, kellele teenuse osutamine olemasolevates tingimustes ei ole võimalik.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Piirkondade lõikes on hooldekodude osakaal, kes on keeldunud vähemalt ühele teenusesaajale teenuskoha andmisest, kõrgeim Põhja-Eesti hooldekodudes (48%) ja madalaim Lääne-Eestis (15%) (vt Joonis 10.13).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Keeldumiste põhjustena kirjeldati dementsusega seotud ekslemist (uitamine, põgenemise oht) ja turvalisuse tagamise võimatust avatud ustega või kinnise õuealata hooldekodus, agressiivset käitumist, vaba koha puudumist ning erilist meditsiinilist vajadust, mida hooldekodu ei suuda pakkuda. Mainiti ka psüühikahäiretega teenusesaajate kokkusobimatust ÜHT teenusesaajatega, alkoholismi ja asotsiaalset käitumist, nakkushaigusi. Olukorrad lahendati üldjuhul nii, et leiti teine teenuseosutaja, kelle tingimused sobivad inimese hooldusvajadusega. Uue teenuskoha otsimisega tegelesid lähedased või KOV. Korduvalt mainiti ka, et hooldekodu „ei tea, kuidas [taotlus] rahuldati“.
10.2.6 Kokkuvõte
Enamasti ei ole ÜHT üles ehitatud ühele kitsale sihtrühmale, vaid peab suutma kohaneda väga erineva abivajadusega inimestega. Samas sõltub keerulisemate sihtrühmade puhul teenuse kättesaadavus sageli konkreetse hooldekodu ruumidest, töötajate valmisolekust, turvalisuse tagamise võimalustest ja varasemast kogemusest.
Ootejärjekorrad osutavad teenuskohtade nõudlusele, kuid neid ei saa tõlgendada otsese rahuldamata vajaduse mõõdikuna. Kuna ühtset järjekorda ei ole ning inimesed võivad olla mitmes nimekirjas korraga, näitavad järjekorrad pigem teenuse korralduse killustatust kui täpset ülevaadet sellest, kui palju inimesi teenuskohta vajab.
Lisateenuste ja spetsialiseerumise muster näitab, et suurematel hooldekodudel on rohkem võimalusi teenust mitmekesistada ja sihtrühmapõhiselt korraldada. Samas ei tähenda tegevusloa olemasolu alati, et teenust ka tegelikult osutatakse. See viitab laiemale probleemile: teenuse arendamise võimekus ei sõltu üksnes nõudlusest, vaid ka ruumidest, rahastusest, töötajatest ja töökorralduslikust valmisolekust.
Dementsusega inimesed on ÜHT oluline sihtrühm, kuid nendele tervikuna keskendunud hooldekodusid on vähe. Dementsusega inimestega on sageli keskseks küsimuseks, kas hooldekodu suudab pakkuda piisavalt kohandatud ja turvalist keskkonda. Psüühikahäirega ja erihoolekandest välja arvatud inimestega on kättesaadavuse probleem teravam, sest neid välistatakse sagedamini juba teenuse pakkumise tasandil.
Teiste KOV-ide elanikud moodustavad suure osa teenusesaajatest, mis näitab, et ÜHT ei toimi üksnes kohaliku teenusena. Hooldekodude teenusesaajad tulevad sageli mitmest omavalitsusest ning see muudab oluliseks KOV-ide koostöö, rahastamise ja info liikumise.
Intervjuudes kirjeldasid KOV-i hallatavate hooldekodude esindajad, et nad peavad vastu võtma kõik abi vajavad oma omavalitsuse elanikud, samas kui eraomanduses olevatel hooldekodudel on suurem võimalus kujundada oma teenusesaajate profiili ning keerukama abivajadusega inimesi teenusele mitte võtta.
Teenuse mitteosutamise ja teenuskoha andmisest keeldumise põhjused koonduvad kolme teema ümber: teiste teenusesaajate heaolu ja ohutus, inimese enda käitumis- või terviserisk ning ruumide sobimatus. Viimase 12 kuu jooksul on dementsuse või äärmuslikult suure hooldusvajaduse tõttu teenuskoha andmisest keeldunud ligi kolmandik hooldekodudest. See näitab, et ÜHT ja spetsialiseeritud teenuste piir ei ole alati selge ning osa inimesi paikneb vajaduste mõttes mitme teenusesüsteemi piiril.
Spetsialiseerumine on praegu pigem erand kui reegel ning selle areng sõltub peamiselt suurematest ja sagedamini eraomanduses olevatest hooldekodudest. Järgnevatel aastatel plaanib osa hooldekodusid liikuda enam dementsuse, psüühikahäirete, suurema õendusvajaduse või muude keerulisemate sihtrühmade suunas, kuid seda pidurdavad ruumilised, rahalised ja tööjõuga seotud piirangud. Seega, hooldekodude üheks keskseks küsimuseks on, kus jookseb ÜHT praktiline piir, ehk millal suudab hooldekodu inimese vajadustele vastata tavapärase töökorraldusega, millal on vaja kohandatud keskkonda või sihtrühmapõhist üksust ning millal eeldaks inimese abivajadus juba teistsugust või selgemalt spetsialiseeritud teenust. Vajalik on selgem süsteemne tugi, mis aitaks arendada sobivaid tingimusi, ning selgem määratlus, millised vajadused kuuluvad ÜHT (sh kuidas määratleda hooldusvajaduse astmed ÜHT sees), erihoolekande, õendusabi või muu spetsialiseeritud teenuse vastutusalasse.
10.3 Töötajad
10.3.1 Sissejuhatus
ÜHT kvaliteet sõltub suuresti hooldekodude personalist – eelkõige hooldus- ja abihooldustöötajatest, kuid ka õdedest, tegevusjuhendajatest, füsioterapeutidest ning muudest erialatöötajatest. Selles alapeatükis anname ülevaate hooldekodude töötajatest, sh nende arvust ja koosseisust ametirühmade lõikes, kasutatavatest lepinguliikidest, tööjõu juhtimise ja värbamisega seotud raskustest ning töötajate tasustamisest ja neile pakutavatest soodustustest. Hooldus- ja abihooldustöötajate arvu kirjeldatakse peatükis „Üldhooldusteenuse ja koduteenuse analüüs H- ja S-veebi ning STAR-i põhjal“. Seetõttu keskendume selles alapeatükis töötajate arvu käsitlemisel teistele ametirühmadele. Lepinguliikide ülevaade hõlmab aga ka hooldus- ja abihooldustöötajaid.
10.3.2 Töötajate arv
Kui hooldekodus on vastava ametirühma töötajaid, tegutseb seal üldjuhul üks füsioterapeut ning üks sotsiaaltöötaja või juhtumikorraldaja, sõltumata teenusesaajate arvust. Teenusesaajate arvu kasvuga seostub selgemalt õdede, tegevusjuhendajate või -terapeutide ning muu kohapealse teenindava personali arvu suurenemine. Samas esineb sama suurusega hooldekodude vahel nende ametirühmade töötajate arvus märgatavat varieeruvust (vt Joonis 10.14).
Märkus: Arvesse on võetud ainult need hooldekodud, kus oli küsitluse järgi vähemalt 1 vastava ametirühma töötaja.
Allikad: Teenuseosutajate küsitlus, 2026 ja H-veeb, 2025
Vaadeldud ametirühmades tuginevad hooldekodud valdavalt oma töötajatele ning teenust ostetakse sisse harva. Kõigis ametirühmades on oma töötajatega kaetud hooldekodude osakaal vähemalt 95%. Oma töötajaid ja sisseostetud teenust kasutatakse kombineeritult vaid üksikutel juhtudel, peamiselt hooldustöötajate ja muu kohapealse teenindava personali puhul. Ka üksnes sisseostetud teenusele tuginemine on harv ning esineb üksikutes hooldekodudes hooldustöötajate, abihooldustöötajate ja õdede ametirühmas (vt Joonis 10.15).
Märkus: Arvesse on võetud ainult need hooldekodud, kus on vastava ametirühma kohta vähemalt üks vastus (oma töötaja arv või sisseostetud teenus).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.3.2.1 Lepinguliigid
Küsimusele, milliste lepingutega ja kui palju hooldus- ja abihooldustöötajaid kokku hooldekodus 31.12.2025 seisuga töötas, vastasid hooldekodud 96% hooldus- ja abihooldustöötajate kohta, et nad töötasid töölepinguga (vt Joonis 10.16). Töövõtu-, käsundus- ja muid võlaõiguslikke lepinguid kasutas 37 hooldekodu 113-st, kus töötas muude lepingutega tüüpiliselt 2 töötajat. Töölepingu asemel muid lepinguliike (töövõtuleping, käsundusleping või muu võlaõiguslik leping) kasutasid enam eraomanduses olevad hooldekodud (43% eraomanduses olevatest hooldekodudest, usalduspiirid 35–52%) kui avaliku sektori hooldekodud (23% KOV-i või riigi hooldekodudest, usalduspiirid 17–30%).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.3.3 Raskused hooldus- ja abihooldustöötajate tööjõu juhtimises
Hooldekodudes on suurimad raskused hooldus- ja abihooldustöötajate tööjõu juhtimises seotud kõige enam haiguste, puudumiste ja töökatkestustega (79% vastanutest). Lisaks märkis üle poole hooldekodudest (56%) survet töötasu tõusule ja ligi kaks viiendikku (42%) värbamisprobleeme (vt Joonis 10.17).
Omandivormi lõikes esineb personali voolavusega seotud raskusi enam eraomandis (18%, usalduspiirid 13–25%) kui avaliku sektori hooldekodudes (3%, usalduspiirid 1–7%). Töötasu tõusu survet nimetasid aga sagedamini KOV-i või riigi hooldekodud (KOV/riik 65%, usalduspiirid 57–71%; eraomanduses olevad hooldekodud 46%, usalduspiirid 39–54%), kus oli 2025. aastal eraomanduses olevatest hooldekodudest keskmiselt madalam töötasu (vt raport 2, joonis 2.8). Värbamisprobleeme esines enam maakonnakeskusest väljas asuvates hooldekodudes, piirkondlikult esines samas koolitus- ja kompetentsiprobleeme enam Ida-Eestis kui Lõuna- või Põhja-Eestis (vt Joonis 10.18).
Üks vastaja täpsustas „muu“ vastusevariandi all, et sobivate isiksuseomaduste ja suhtumisega inimesi on keeruline leida, alustavatel hooldustöötajatel puudub tavaliselt väljaõpe ja kutse ning piirkonnas konkureerivad mitu hoolekandeasutust samade töötajate pärast.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Märkus: Joonisel on esitatud ainult need raskused, mille puhul ilmnes piirkonna lõikes erinevusi.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.3.4 Takistused hooldus- ja abihooldustöötajate leidmisel
Hooldus- ja abihooldustöötajate leidmisel peetakse kõige sagedamini takistuseks piirkonna tööturu olukorda (60%) ja töö raskust (49%). Töötasu ja kvalifikatsiooninõudeid nimetati võrdselt (mõlemat 37%). Ameti või valdkonna mainet ja keelenõudeid märkis umbes veerand hooldekodudest (vt Joonis 10.19).
„Muu“ vastusevariandis toodi korduvalt esile kandidaatide sobivuse küsimust – töö eeldab empaatiavõimet, hoolivust ja vastutusvõimet, mida on värbamisel keeruline hinnata. Mitmel juhul nimetati takistusena erialase ettevalmistuse puudumist, poolikut haridusteed ja lühiajalisi varasemaid töösuhteid. Probleemina toodi välja ka konkurentsi haiglate ja teiste hooldekodudega. Üks hooldekodu märkis takistusena, et vaatamata linna lähedusele on transpordiühendus hooldekoduga kehv, mistõttu vajavad töötajad tööle jõudmiseks isiklikku sõiduvahendit.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Piirkondlikult esineb kvalifikatsiooninõuetega seotud takistusi töötajate leidmisel sagedamini Lääne-, Ida- ja Lõuna-Eestis kui Põhja-Eestis. Keelenõuded takistavad töötajate leidmist enim Ida-Eestis, piirkonna tööturu olukord aga Lääne- ja Lõuna-Eestis. Ameti või valdkonna mainet märgiti takistusena sagedamini teistes piirkondades kui Ida-Eestis (vt Joonis 10.20).
Märkus: Joonisel on esitatud ainult need takistused, mille puhul ilmnes piirkonna lõikes erinevusi.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Hõredamalt asustatud piirkondades paiknevates hooldekodudes nimetatakse probleemina sagedamini piirkonna tööturu olukorda, samas kui tihedamalt asustatud piirkondades võivad enam esile tulla keelenõuetega seotud takistused (vt Joonis 10.21).
Märkus: Joonisel on esitatud ainult need takistused, mille puhul ilmnes asustustiheduse lõikes erinevusi.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.3.5 Hooldus- ja abihooldustöötajate tasustamine ja hüved
10.3.5.1 Brutotöötasu aastate lõikes
Hooldus- ja abihooldustöötajate töötasu on maakonnakeskustes keskmiselt mõnevõrra kõrgem kui maakonnakeskusest väljaspool asuvates hooldekodudes (vt Joonis 10.22). Piirkondlikult olid varasematel aastatel (2022–2023) nii hooldus- kui ka abihooldustöötajate töötasu madalam Ida-Eestis, kuid aastatel 2024–2025 on Ida-Eesti hooldustöötajate töötasu ühtlustunud Lääne- ja Lõuna-Eesti tasemega. Abihooldustöötajate töötasu jäi Ida-Eestis ka 2024–2025 teistest piirkondadest madalamaks. Põhja-Eestis olid hooldus- ja abihooldustöötajate töötasu seevastu enamikul aastatel kõrgemad kui teistes piirkondades (vt Joonis 10.23). Teenuskohtade arvu lõikes on vähemalt 31 teenuskohaga hooldekodude rühmades palgatase ligikaudu sarnane, kuid oluliselt madalam kõige väiksemates, kuni 30 teenuskohaga hooldekodudes. Erinevused ilmnevad eriti selgelt abihooldustöötajate palkades (vt Joonis 10.24) (hooldus- ja abihooldustöötajate üldhooldusteenuse töötasu 2018–2025, vt H- ja S-veebi ning STAR-i põhjal üldhooldusteenuse ja koduteenuse analüüs, ptk 2.2.5. Üldhooldusteenuse, intervallhoolduse ja päevahoiu töötajate arv).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.3.5.2 Soodustused töötajatele
Enamik hooldekodudest pakub hooldus- ja abihooldustöötajatele mingit soodustust. Kõige sagedamini pakutakse tasuta või soodushinnaga toitlustust (vastanutest 78%) ning tulemustasu või lisatasu (66%). Kaks viiendikku (40%) pakub ka transporditoetust1 (vt Joonis 10.25). Omandivormi järgi ilmnevad soodustuste pakkumises mõningad erinevused. Näiteks pakutakse transporditoetust sagedamini eraomanduses olevates hooldekodudes (54% vastanutest, usalduspiirid 46–62%) kui KOV-i või riigi omandis hooldekodudes (26%, usalduspiirid 20–34%). Seevastu tulemus- või lisatasu makstakse sagedamini KOV-i või riigi hooldekodudes (75%, usalduspiirid 68–82%) kui eraomanduses olevates hooldekodudes (56%, usalduspiirid 47–63%).
„Muu“ vastuste all toodi enim esile ühisüritusi ja väljasõite. Samuti nimetati koolitusi ja enesetäiendamise võimalusi (sh supervisioone ja kovisioone) ning töötajate tervise ja heaolu toetamist, näiteks jõusaali, ujulat ja massaaži. Lisaks mainiti igapäevast töökeskkonda ja tunnustamist toetavaid hüvesid, nagu tasuta kohv, mugavad puhkeruumid ja sünnipäevatoetused.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Enamikus hooldekodudes pakutakse töötajatele mingeid soodustusi, aga soodustuste valik erineb suuremates ja väiksemates hooldekodudes. Üldjoontes pakutakse suuremates hooldekodudes rohkem erinevaid soodustusi kui väiksemates hooldekodudes (vt Joonis 10.26).
Märkus: Joonisel on esitatud ainult need soodustused, mille puhul ilmnes teenuskohtade arvu lõikes erinevusi.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.3.5.3 Võrdlusbaasid hooldustöötajate töötasu läbirääkimistel
Hooldekodud kasutavad hooldustöötajate töötasu suuruse läbirääkimistel võrdlusbaasina kõige sagedamini tervishoiutöötajate kollektiivlepingus kokku lepitud tervishoiu hooldustöötajate töötasu (64% vastanutest). Üle poole hooldekodudest kasutab võrdlusbaasina ka maakonna keskmist töötasu ja selle muutust (59%). Umbes kolmandik kasutab võrdluseks miinimumpalka ning ligi viiendik (22%) Eesti keskmist palka (vt Joonis 10.27).
8% hooldekodudest vastas, et kasutab võrdlusbaasina mõne muu ametikoha töötasu. Vabades vastustes kirjeldati võrdlust müüja, klienditeenindaja või kaubanduse töötasudega. Samuti nimetati võrdlust teiste hooldekodude või teiste asutusesiseste ametikohtade töötasudega.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.3.6 Kokkuvõte
Hooldus- ja abihooldustöötajad töötavad hooldekodudes valdavalt töölepinguga (96%). Hooldus- ja abihooldustöötajate tööjõu juhtimisel valmistavad enim raskusi haigused, puudumised ja töökatkestused, mida nimetas valdav osa hooldekodudest. Sageli toodi välja ka survet töötasu tõusule ja värbamisraskusi. Töötajate leidmisel peetakse peamisteks takistusteks piirkonna tööturu olukorda ehk töötajate nappust, mis kerkis eriti selgelt esile hõredamalt asustatud piirkondades. Samuti nimetati töö raskust, mõnevõrra vähemal määral töötasu ning kvalifikatsiooninõudeid. Lisaks kirjeldati raskusena sobivate isikuomaduste ja hoiakutega töötajate leidmist, kuna hooldustöö eeldab lisaks oskustele ka empaatiat, hoolivust ja vastutustunnet.
Hooldus- ja abihooldustöötajate töötasu on kõrgem maakonnakeskustes ja suuremates hooldekodudes. Piirkondlikud erinevused on samas viimastel aastatel mõnevõrra ühtlustunud. Enamik hooldekodusid pakub töötajatele soodustusi, kõige sagedamini tasuta või soodushinnaga toitlustust ja tulemus- või lisatasu. Töötasu läbirääkimistel kasutatakse võrdlusbaasina enim tervishoiutöötajate kollektiivlepingus kokku lepitud hooldustöötaja töötasu ning maakonna keskmist töötasu.
10.4 Infovahetus ja koostöö KOV-iga
10.4.1 Sissejuhatus
Pärast hooldereformi on ÜHT korraldamisel ja rahastamisel KOV-i roll oluliselt suurem. Teenuseosutajate ja KOV-ide vahel peab liikuma info teenuse (rahastamise/suunamise) otsuste/korralduste kohta ja arved teenuste eest tasumiseks, mõnel juhul sõlmitakse ka teenuseosutamise lepinguid ja jagatakse infot abivajaduse ulatuse ning hooldusplaanide kohta. KOV-id ja teenuseosutajad on lahendanud erinevalt infovahetuse ja dokumenteerimise, kuid välja on kujunemas tavapärasemad lahendused. Teenuseosutajatest pea pooled leiavad, et KOV-idega info- ja andmevahetus toimib hästi ja pooled näevad probleeme.
10.4.2 Arved
Kuna teenusesaajad on vabad teenuskoha valikul, siis koondub ühe teenuseosutaja juurde erinevate KOV-ide elanikke, kellele rakenduvad erinevad hoolduskulude piirmäärad ja kelle KOV-i osa tasumiseks peavad teenuseosutajad suhtlema teenusesaaja elukohajärgse KOV-iga. Keskmiselt esitavad hooldekodud arveid ÜHT osutamise eest umbes 10 KOV-ile aastas. KOV-ide arv, kellele arveid esitatakse, erineb omandivormi lõikes. Eraomanduses hooldekodud, kes ei vali teenusesaajaid elukoha järgi, esitavad arveid keskmiselt enam kui kaks korda suuremale hulgale KOV-idele kui avaliku sektori hooldekodud (14 vs. 7 KOV-i). Jaotusest on näha, et KOV-i või riigi omandis olevad hooldekodud esitavad arveid valdavalt vähestele KOV-idele, eraomanduses olevad hooldekodud aga märksa laiemale KOV-ide ringile (vt Joonis 10.28). Kuna osa KOV-i omanduses olevatest hooldekodudest on suunatud eelkõige oma KOV-i elanikele, siis elavad seal vaid ühe KOV-i elanikud (tabelis kajastatud 110 hooldekodust on neid 18 ehk 16,4%, vt Tabel 10.10) ja teenuseosutaja suhtlebki ainult selle KOV-iga. Sellisel juhul ei esita KOV-i asutusena tegutsev hooldekodu oma KOV-ile üldse arveid või esitab ühe arve kalendrikuu eest.
Märkus: Jaotus põhineb 106 hooldekodul, kes märkisid KOV-ide arvu (59 KOV/riigi omandis olevat hooldekodu ja 47 eraomanduses olevat hooldekodu); 12 vastajat jättis arvu märkimata. Iga tulp koondab kahe KOV-i laiuse vahemiku (nt 0–1, 2–3 jne).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Mida suurem on hooldekodu, seda enamale KOV-ile arveid esitatakse – kuni 30 teenuskohaga hooldekodud esitavad arveid keskmiselt 5 KOV-ile, üle 100 teenuskohaga hooldekodud aga keskmiselt 18 KOV-ile (Joonis 10.29).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Hooldekodude vastustest ilmneb, et KOV-ide arveldamispraktikad erinevad nii arvete esitamise viisi, nõutava info kui ka kaasnevate lisadokumentide poolest. Osale KOV-idest esitatakse üks koondarve kuus, teistele aga iga teenusesaaja kohta eraldi arve. Samuti erinevad nõuded kliendipõhise info esitamisele: mõned KOV-id piirduvad tavapärase arve ja jooksva infovahetusega, teised nõuavad lisaks täiendavate aruannete või mahukate Exceli-tabelite täitmist.
Teenuseosutajate jaoks muudavad arveldamise keerukamaks ka piirmäärade, pensionitõusu, väiksema sissetuleku hüvitise ja teenuse hinna muutustega seotud ümberarvestused, mille kohta liigub info KOV-ide lõikes erineval ajal ja viisil. Seetõttu tuleb juba koostatud arvestusi või arveid muuta ning KOV-ilt täiendavalt üle küsida, milline osa kohamaksumusest kuulub KOV-i, inimese või muu osapoole tasumisele (küsitluse järgi on vähestes hooldekodudes (alla 10) ÜHT-l üksikud inimesed, kes maksid ise kogu kohamaksumuse). Ühe probleemina toodi esile ka see, et lähedasteta teenusesaajate puhul koostab hooldekodu osadele KOV-idele ise detailse arvestuse teenustasu komponentide kohta, kuigi piirmäära, väiksema sissetuleku hüvitise ja puudujääva summa eristamine on eelkõige vajalik KOV-ile.
Kokkuvõttes viitavad vastused sellele, et arvete osana või arvetega koos esitatava info sisu, vorm ja esitamise viis ei ole ühtlustatud, mis suurendab hooldekodude administratiivset koormust. Arveldamise keerukust kirjeldas üks hooldekodu järgmiselt: „Arved on üks igavene jant, sest igal KOV-il on oma süsteem, aga koondarvet ei ole, KOV-ile läheb ikka personaalne, muidugi, otsused on ju erinevad.“ (Teenuseosutaja, Põhja-Eesti, eraasutus). Teenuseosutajate jaoks vähendaks administratiivset koormust KOV-ide rahastusotsuste ja arveldamise praktikate ühtlustamine.
Lisaks arveldamise sisulisele keerukusele mõjutavad teenuseosutajate rahavoogusid ka KOV-ide erinevad maksetähtajad. Osa KOV-idest nõuab maksetähtaegu, mis ei vasta tavapärase arveldamise tsüklile (nt 21 või 28 kalendripäeva) ning nihutavad seeläbi teenuse rahastamise ajutise koormuse teenuseosutajale. See tähendab, et hooldekodu peab kuni KOV-i makse laekumiseni katma teenuse osutamise kulud oma vahenditest, mis suurendab likviidsusriski.
Teenuseosutajad on kujundanud erinevaid lahendusi, et muuta kohamaksumus inimesele ja tema lähedastele läbipaistvamaks. Mõned teenuseosutajad kajastavad inimese arvel kohamaksumust, KOV-i hüvitist, täiendavaid hüvitisi ja inimese tasuda jäävat osa. Sellist läbipaistvust pidas hooldekodu oluliseks, sest inimene ja tema lähedased näevad, kui suur osa kohamaksumusest kaetakse avalikust rahast: „Minu jaoks on see väga oluline, sest et inimene peab nägema arve peal, et noh näiteks 2200 €, millest näiteks miinus… Meil on niimoodi tehtud, et [arvel on näha, et nii palju] maksab see koht ja siis on sinu kohaliku omavalitsuse hüvitis näiteks miinus 600 € ja siis palju sina pead maksma.“ (Teenuseosutaja, Põhja-Eesti, eraasutus)
Arveldamise korraldusega seostub ka küsimus sellest, milliste osapoolte vahelised lepingulised suhted teenuse rahastamisel kujunevad. Tavapäraselt KOV-id ja teenuseosutajad lepinguid ei sõlmi. Protsess toimib selliselt, et KOV teeb abivajaduse hindamise põhjal teenuse rahastamise otsuse ja seda otsust aluseks võttes sõlmivad teenusesaaja ja teenuseosutaja lepingu. Seega on levinuim leping kahepoolne kliendipõhine leping teenuseosutaja ja teenusesaaja/esindaja vahel (86%).
Siiski märkisid ligi pooled hooldekodud, et sõlmitakse ka kolmepoolseid lepinguid KOV-i kaasamisega (44%). Intervjuudes toodi välja, et teenuseosutajad ise ei pea kolmepoolseid lepinguid vajalikuks ega otstarbekaks.
Raamlepinguid teenuseosutaja ja KOV-i vahel on sõlminud vaid 4% hooldekodudest ja sama vähe on hooldekodusid, kus arveldatakse ilma lepinguta (4%) (vt Joonis 10.30). On juhtumeid, kus lepingut ei sõlmita KOV-i eestkostel olevate isikutega, vaid lähtutakse KOV-i korraldusest. Samuti esineb neljapoolseid lepinguid, kui lisaks KOV-ile, teenuseosutajale ja teenusesaajale on lepinguga reguleeritud puudujääva summa tasumine mitme ülalpidamiskohuslase vahel.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Omandivormi lõikes ilmnes selge erinevus ainult kolmepoolsete kliendipõhiste lepingute osas: eraomandi hooldekodudest sõlmib 57% (usalduspiirid 49–65%) KOV-i, teenuseosutaja ja teenusesaaja vahelisi kolmepoolseid lepinguid, samas kui avaliku sektori hooldekodudest teeb seda 32% (usalduspiirid 26–40%).
Hooldekodu suuruse lõikes ilmnes erinevus samuti ainult kolmepoolsete lepingute osas: üle 100 teenuskohaga hooldekodudest sõlmib suurem osa kolmepoolseid lepinguid kui väiksematest hooldekodudest (vt Joonis 10.31).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Arvete teemal ei ole probleem ainult arve esitamise või tasumise tehnilises korralduses, vaid laiemalt vastutuse, esindusõiguse ja maksevõime hindamise selguses. Arvete ja tasumise korraldus on mitmel juhul seotud teenusesaaja õigusliku seisundi, eestkoste ning ülalpidamiskohuslaste vastutuse määratlemisega. Hooldekodude hinnangul tekitavad probleeme olukorrad, kus teenusesaaja ei ole enam allkirja- või otsustusvõimeline, eestkostja vahetub ilma, et info jõuaks õigeaegselt teenuseosutajani, või ei ole selge, kes vastutab lisakulude tasumise ja teenusesaajale käiberaha tagamise eest. Samuti osutati, et kohalike omavalitsuste praktika lähedaste teavitamisel ning ülalpidamiskohuslaste maksevõime hindamisel ei ole alati piisav, mis võib viia lähedaste jaoks ebamõistlikult suure rahalise kohustuseni. Seega viitavad tulemused vajadusele selgemate kokkulepete, parema infovahetuse ning varasema juhtumikorralduse järele juba enne hooldekoduteenusele asumist, et arvetega seotud vastutus, esindusõigus ja maksekohustused oleksid kõigile osapooltele üheselt mõistetavad.
10.4.3 Infovahetus
Lisaks rahastamise ja teenuse pakkumise ametlikele dokumentidele nagu KOV-i teenuse rahastamise otsus/korraldus, arved ja lepingud, on teenuse praktilisel korraldusel oluliseks sisendiks inimese tegelik abi- ja hooldusvajadus, mille info kajastub KOV-i abivajaduse hindamise tulemustes ning teenuseosutajate koostatavates hooldusplaanides.
Sageli ei jõua KOV-i abivajaduse hindamise tulemused teenuseosutajani. KOV-i dokumentidest edastatakse teenuse rahastamise või teenusele suunamise otsus ilma abivajaduse hindamise täpsema tulemuseta. 22% hooldekodudest märkis, et KOV-i hindamise tulemused nendeni ei jõua.
Hooldekodu vajab hindamise infot enne teenusele asumist, et hinnata, kas inimesele on võimalik olemasolevates tingimustes sobivat kohta pakkuda, milline tuba või osakond sobib ning milliste hooldus- ja järelevalvetoimingutega tuleb teenuse osutamisel arvestada. Kuigi hooldekodud koostavad nagunii hooldusplaani ja hindavad seejuures inimese abi- ja hooldusvajadust, võib KOV-i hindamistulemuste puudumine raskendada inimese vajadustele vastava teenuskoha leidmist ja teenuse kvaliteetset korraldamist. Samas leidis osa teenuseosutajatest, et kuna nad nagunii peavad hooldusplaani koostama ja inimese abivajadust oluliselt põhjalikumalt hindama, kui seda saab teha KOV-i ametnik, siis pole sisulist tähtsust ka selle KOV-i abivajaduse hindamise tulemuse edastamisel teenuseosutajale.
Hooldekodud tõid küsitluses välja, et esineb olukordi, kus abivajaduse hindamine ja sellega seotud dokumendid liiguvad teenuseosutajani alles pärast teenuse osutamise algust. Mõned KOV-id hindavad hooldusvajadust alles siis, kui on teada täpne ÜHT-le liikumise kuupäev. Samuti esineb hilinemist abivajaduse ja teenusele suunamise/rahastamise otsuste esitamisel. Lisaks märgiti, et osa KOV-i abivajaduse hindamise tulemustest on väga üldsõnalised, nt „vajab abi“, mistõttu pole tulemusest teenuseosutajatele kasu.
Lisaks info liikumise probleemidele mõjutab teenuse korraldamist laiem koostööpraktika KOV-ide ja teenuseosutajate vahel. Intervjuudes toodi välja, et koostöö kvaliteet erinevate KOV-ide ja teenuseosutajate vahel varieerub märkimisväärselt. Kui teenuseosutaja töötab peamiselt ühe KOV-iga, kujuneb koostöö sageli tihedamaks, süsteemid on tuttavamad ja info liigub paremini. Kui teenuseosutajal on teenusesaajaid paljudest KOV-idest, muutub töö keerukamaks, sest lisaks erinevatele otsustele ja arvestusloogikatele erinevad ka dokumendivormid, infokanalid ja koostööpraktikad. Üks hooldekodu ütles: „Me oleme siin omas mullis, oma numbrite ja tiheda koostööga (ühe KOV-iga), kindlasti sealt saate paremat infot, kes teevad erinevalt ja mis probleemid seal on. Seal otsused vormistatakse erinevalt ja seal võib väga keeruline olla. Ehk siis tegelikult tervikuna võiks olla mingi üks süsteem küll või mingisugused põhimõtted.“ (Teenuseosutaja, Lõuna-Eesti, KOV-i asutus)
Info liikumise erinevused väljenduvad ka selles, milliseid kanaleid KOV-id hindamistulemuste edastamiseks kasutavad. Kõige levinum kanal, kuidas jõuavad KOV-i abivajaduse hindamise tulemused hooldekoduni, on turvaline e-kiri või krüpteeritud edastus, mille kaudu saab andmed 64% hooldekodudest (vt Joonis 10.32). Muud dokumendihaldussüsteemi kasutab 16%, suuliselt (koosolekutel, telefoni teel) saab andmeid 15% ja teenusesaaja/lähedase kaudu samuti 15% hooldekodudest. STAR-i kaudu saab hindamise tulemused vaid 3% hooldekodudest. Ka avatud vastustes mainisid just avaliku sektori hooldekodud kahel korral STAR-i: ühel korral ei teatud, et STAR-is on nähtavad ka hindamisaktid, ja teisel korral öeldi, et puudub ligipääs STAR-ile, et infot saada või andmeid võrrelda.
Lisaks info kättesaadavusele tõstatus intervjuudes küsimus edastatava info sobivusest ja andmekaitse nõuete järgimisest. Hooldekodud tõid välja, et KOV-ide otsuste kvaliteedis ja andmekaitsepraktikates esineb erinevusi ning mõnikord saadetakse teenuseosutajale dokumente, mis sisaldavad liiga palju kõrvaliste pereliikmete tundlikke isikuandmeid. Hooldekodud ei pea sellist infot vajalikuks ning eelistavad saada üksnes teenuse korraldamiseks ja arveldamiseks vajalikku teavet: „Mind väga häirib, et ma olen näinud selliseid otsuseid, kus on otsuse peal kirjas, et inimesel on kodus puudega laps ja ta töötab seal ja tema palk on selline ja tema lapsel on sellised probleemid ja tema lapsel on selline sissetulek ja, noh, see ei puuduta mind. Ma ei taha seda infot, miks te kirjutate seda?“ (Teenuseosutaja, Põhja-Eesti, eraasutus).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Omandivormi lõikes erineb hindamistulemuste edastuskanalina ainult muu dokumendihaldussüsteemi kasutus: avaliku sektori hooldekodudest saab andmeid muu dokumendihaldussüsteemi kaudu 23% (usalduspiirid 17–30%), eraomandi hooldekodudest aga vaid 9% (usalduspiirid 5–15%). Muude kanalite osas omandivormi lõikes erinevusi ei ole (sh „andmed ei jõua meieni“ – 21% vs. 23%).
Teenusesaajate ÜHT osutamise andmed kantakse STAR-i. Andmeid saavad sisestada KOV-id, kelle jaoks võib riiklik rahastuse maht sellest sõltuda, ja teenuseosutajad. Valdavalt sisestab andmed STAR-i KOV ise (66% hooldekodudest, usalduspiirid 60–71%), 27% hooldekodudest ütleb, et see sõltub konkreetsest KOV-ist (mõnel juhul sisestab hooldekodu, mõnel KOV; usalduspiirid 23–32%) ja vaid 7% (usalduspiirid 5–10%) hooldekodudest sisestab viibimiskoha andmed alati ise.
STAR-i roll teenuseosutajate ja KOV-ide vahelises andmevahetuses on ebaselge. STAR ei ole sisuliselt kasutatav infokanal teenuseosutaja ja KOV-i andmevahetuses. Osapoolte vahel ei ole selge, millises ulatuses saab või peab hooldekodu STAR-i andmeid täiendama ning kas teenuseosutajal on võimalik või vajalik kirjeid pärast KOV-i otsust parandada.
Hooldekodud tõid intervjuudes välja, et STAR-i kasutatakse igapäevatöös vähe või peamiselt üksnes viibimiskoha andmete kontrollimiseks. Kui inimene tuleb hooldekodusse KOV-i otsuse alusel, ei pea teenuseosutajad üldjuhul KOV-i eest STAR-i andmeid täitma. Samas tekitab see probleeme olukordades, kus KOV ei sisesta vajalikke andmeid õigeaegselt või kui teenuse rahastamise otsused lõppevad ning teenusesaaja andmed ei kajastu süsteemis enam asjakohaselt. Lisaks toodi eraldi halduskoormusena välja H-veebi täitmine, mida peetakse täiendavaks andmete sisestamise kohustuseks.
STAR-i kasutamise praktika varieerub piirkonniti ja sõltub konkreetsest KOV-ist. Piirkonna lõikes on suurim erinevus Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel: Põhja-Eestis sisestab andmed valdavalt KOV ise (93%), Lääne-Eestis samuti (81%), samas kui Lõuna-Eestis sisestab vaid 48% juhtudest KOV ise – 45% Lõuna-Eesti hooldekodudest ütleb, et see sõltub konkreetsest KOV-ist (vs. vaid 7% Põhja-Eestis) (vt Joonis 10.33).
Märkus: Joonisel ei ole esitatud vastuseid „Jah, alati“ ja „Muu“, seetõttu ei ole piirkonna osakaalude summa 100%.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.4.4 Kokkuvõte
Pärast hooldereformi on ÜHT korraldamisel KOV-i ja teenuseosutaja koostöö muutunud tihedamaks, kuid igapäevane töökorraldus on jäänud paljuski ebaühtlaseks. Erinevates KOV-ides kasutatakse erinevaid vorme, tähtaegu, nõudeid ja tööpraktikaid. Hooldekodu peab korraga arvestama mitme KOV-i rahastamisotsuste, piirmäärade, ümberarvestuste ja infovahetuse eripäradega. Koostöö kvaliteet sõltub suurel määral konkreetsest KOV-ist – kui teenuseosutaja teeb koostööd ühe või väheste omavalitsustega, on töökorraldus sageli sujuvam, samas kui paljude KOV-idega töötamine suurendab halduskoormust ja keerukust.
Arveldamise puhul tuleneb koormus eelkõige nõuete killustatusest. Keskmiselt esitatakse arveid ligikaudu kümnele KOV-ile aastas, kuid tegelik koormus on suurem nendel teenuseosutajatel, kes teenindavad paljude omavalitsuste elanikke. Erinevad arvevormid, lisadokumendid, maksetähtajad ja ümberarvestused suurendavad administratiivset tööd ning võivad ajutiselt nihutada rahastamisriski teenuseosutajale. Samal ajal peavad hooldekodud oluliseks, et arvel oleks inimesele läbipaistvalt näidatud nii kohamaksumus kui ka avaliku sektori ja inimese tasuda jääva osa jaotus. Hooldekodude hinnangul on takistuseks nii hindamis- kui dokumenteerimissüsteemide erinevused KOV-ide vahel. Intervjueeritud hooldekodud rõhutasid, et riiklikult ühtsed, koostoimivad ja lihtsasti kasutatavad IT-süsteemid on hädavajalikud.
Lepingute ja maksekohustuste puhul tuleb esile, et tavapärane kahepoolne leping teenuseosutaja ja teenusesaaja vahel ei pruugi alati katta kõiki tegelikke vastutussuhteid. Praktikas sõltub teenuse eest tasumine sageli ka KOV-i otsustest, eestkostest, lähedaste rollist ja ülalpidamiskohuslaste maksevõimest. Seetõttu vajavad varasemat ja selgemat kokkuleppimist just need juhtumid, kus teenusesaaja esindusõigus, otsustusvõime või lisakulude tasumise vastutus ei ole üheselt määratletud.
Teenuse sisulise kvaliteedi seisukohalt on võtmeküsimus info liikumine inimese abivajaduse kohta. Kui KOV-i hindamistulemused ei jõua hooldekoduni, jõuavad hilja või on liiga üldsõnalised, peab teenuseosutaja alustama teenuse korraldamist puuduliku eelteabega. See võib raskendada sobiva teenuskoha valikut, teenusele asumise ettevalmistust ja hooldusplaani koostamist, isegi kui hooldekodu hindab inimese vajadusi hiljem ka ise. Samas leidsid mitmed hooldekodud, et KOV-i hindamine ei asenda nende enda põhjalikumat hooldusvajaduse hindamist ning selle praktiline väärtus sõltub suuresti edastatava info kvaliteedist.
STAR ei toimi praegu teenuseosutaja ja KOV-i vahelise sisulise andmevahetuse kanalina. Pigem kasutatakse seda haldusliku registrina, samal ajal kui tegelik info liigub e-kirja, dokumendihaldussüsteemide, telefoni või teenusesaaja ja lähedaste kaudu. Ebaselge rollijaotus selles, kes ja millal andmeid sisestab või täiendab, tekitab dubleerimist ning jätab osa infovahetusest sõltuma kohalikust praktikast. Hooldekodud tõid esile ka vajaduse ühtlustada KOV-ide dokumentide sisu, et teenuseosutajani jõuaks üksnes teenuse korraldamiseks vajalik info ning välditaks kõrvaliste isikuandmete edastamist.
Tervikuna viitavad tulemused sellele, et KOV-ide ja teenuseosutajate vaheline koostöö tugineb suuresti kohalikele praktikatele, mitte ühtsetele põhimõtetele. Ühtsemad lahendused arveldamiseks, infovahetuseks ja dokumenteerimiseks aitaksid vähendada teenuseosutajate halduskoormust ning toetaksid teenuse sujuvamat korraldamist.
10.5 Hooldusplaan ja abivajaduse muutus
10.5.1 Sissejuhatus
Teenuseosutaja peab koostama 30 päeva jooksul teenuse osutamise alustamisest arvates isikule hooldusplaani, mis sisaldab hooldusteenuse osutamise eesmärki, eesmärgi saavutamise tegevusi ja sagedust ning teenuseosutaja hinnangut tegevuste elluviimise kohta. Hooldusplaani peab teenuseosutaja üle vaatama vähemalt kord poolaastas (SHS § 21 lg 2, 4 ja 5). Selles alapeatükis kirjeldame hooldekodude praktikat hooldusplaanide koostamisel, ülevaatamisel ja sisust teavitamisel ning abivajaduse muutuse tuvastamisel ja kooskõlastamisel, samuti sellega kaasnevaid hinna- ja kulumuutusi.
10.5.2 Hooldusplaani koostamine ja sisust teavitamine
Hooldusplaani koostamine on teenuseosutaja seadusest tulenev ülesanne ja kõik hooldekodud kinnitavad, et ÜHT teenusesaajale koostatakse hooldusplaan. Hooldusplaani koostamist kirjeldati intervjuudes üldjuhul kui teenuse alustamise loomulikku osa. Kui inimene saabub teenusele, hinnatakse tema abivajadust (uuesti) teenuseosutaja meeskonnas ning hooldusplaan koostatakse üldjuhul 30 päeva jooksul. Hooldusplaani koostamisse kaasatakse võimalusel teenusesaaja ise, tema lähedased, hooldusjuht, õde, tegevusjuhendaja ja teised töötajad. Plaani eesmärk on kirjeldada inimese abivajadust ja iseseisvust, igapäevaseid toiminguid, liikumist, toitumist, hügieeni, mähkmete kasutamist, varasemaid harjumusi, huve, suhtlusvajadust ning muud vajalikku teavet. Hooldusplaani koostamist raskendab kõige enam info puudumine teenusesaaja varasema elu, harjumuste ja vajaduste kohta. Eriti keeruline on olukord siis, kui inimesel ei ole lähedasi, ta ei suuda ise enda kohta infot anda või jõuab teenusele kriisiolukorras.
Hooldusplaani sisust teavitatakse üldiselt nii teenusesaajat (94% vastanutest, usalduspiirid 91–96%) kui tema lähedasi (92%, usalduspiirid 89–95%). Avatud vastustes täpsustasid mitu hooldekodu, et lähedasi (või eestkostjat) informeeritakse juhul, kui nad avaldavad selleks soovi või kui teenusesaaja ei saa hooldusplaani sisust aru. Peaaegu kolmandiku (31%, usalduspiirid 27–37%) sõnul teavitatakse ka KOV-i, kes suunas inimese teenusele.
Küsitluse avatud vastuste põhjal varieeruvad hooldekodude praktikad lähedaste informeerimisel. On olukordi, kus hooldusplaanist teavitatakse lähedasi igal juhul, ja olukordi, kus teavitatakse juhtumipõhiselt. Kuna hooldusplaan sisaldab privaatseid isiku- ja terviseandmeid, tõi teenuseosutaja välja, et seda ei tohiks automaatselt edastada kolmandatele isikutele ehk lähedastele, kui tegemist ei ole piiratud teovõimega isiku ega lapsega. Info jagamine lähedastele ja KOV-ile peaks toimuma üksnes teenusesaaja teadlikul nõusolekul, lähtudes minimaalsuse põhimõttest. Intervjuude põhjal peetakse sobivamaks jagada lähedastega toimetuleku kokkuvõtteid või konkreetse probleemiga seotud teavet. Samas on osades hooldekodudes juba praegu selliselt praktika korraldatud. Hooldekodud jagavad KOV-iga infot eelkõige siis, kui KOV seda küsib, kui inimene on KOV-i eestkostel või kui seisundi muutus mõjutab rahastamist.
10.5.3 Abivajaduse muutuse tuvastamine
Hooldekodus tagatakse inimesele abi igapäevaselt, mistõttu on ka abivajaduse muutus pideva jälgimise all. Juhul kui teenusesaaja abivajadus süveneb või muutub, tuvastatakse see enamasti hooldekodu personali tähelepanekute alusel igapäevatöö käigus (95% vastanutest) või pärast terviseseisundi muutust, haiglaravi või kriisiolukorda (93%). Hooldekodude jaoks ei ole hooldusplaan staatiline dokument. Kuigi seda tuleb üle vaadata vähemalt iga kuue kuu järel, rõhutati, et tegelik vajadus muudatusteks tekib inimese seisundi muutumisel. Näiteks tuleb hooldusplaani ajakohastada, kui inimene kukub, kaotab liikumisvõime, tekivad neelamisraskused, suureneb mähkmete kasutamise vajadus või muutub psüühiline seisund. Mõnevõrra harvemini, kuid siiski kolmveerandi vastanute sõnul, tuvastatakse abivajaduse muutus hooldusplaani regulaarse ülevaatamise käigus (77%) (vt Joonis 10.34). Enamasti vaadatakse hooldusplaan üle vähemalt iga kuue kuu järel või vajadusel tihedamini, mis vastab kehtivale nõudele. Üksikud hooldekodud kirjeldasid teistsugust praktikat – ühes vaadatakse plaan üle iga nelja kuu tagant, teises kord aastas.
Hooldusplaani kohta esitati ka kriitilisi hinnanguid. Näiteks toodi intervjuudes välja, et olukorras, kus inimese seisund ei ole muutunud, ei ole hooldusplaani regulaarne ajakohastamine vajalik. „See [hooldusplaan] on tegelikult elav dokument. Selles mõttes, kui inimene on stabiilselt elanud, tal ei ole mingeid erilisi terviseprobleeme, hooldusvajadus ei ole muutunud ja siis on see lihtsalt selline… tõesti tüütu tegevus.“ (Teenuseosutaja, Lõuna-Eesti, KOV-i asutus)
Mõne hooldekodu hinnangul võib hooldusplaan jääda formaalseks dokumendiks, mille eesmärk on pigem kontrolli teostada, ning mille täitmine ei näita tegelikku hoolduse kvaliteeti. Rõhutati, et hooldusplaani eesmärk peaks olema inimese toetamine, mitte üksnes kontrollimiseks vajalike märgete tegemine. „Ametnik tuleb ja siis vaatab, et kas kõik linnukesed on tehtud, see tegelikult ei näita ju, kas talle päriselt seda tehti.“ (Teenuseosutaja, Põhja-Eesti, eraasutus)
Küsitluse avatud vastuses leidis hooldekodu, et tõhusama töökorralduse tagaks vajaduspõhine lähenemine, mille puhul vaadatakse hooldusplaan üle teenusesaaja tervisliku seisundi, toimetulekuvõime või hooldusvajaduse muutumisel.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Olukordades, kus abivajaduse hindamise tulemusena muutub teenuse- või hooldusvajaduse maht, märkis enamik hooldekodusid (60%), et see ei too kaasa hinnamuutust, vaid muutunud vajadus kaetakse kehtiva hinna piires (vt Joonis 10.35). Muutunud abivajadus, teenustase ja/või hind kooskõlastatakse üldjuhul lähedase või eestkostjaga (86%, usalduspiirid 81–89%) ning teenusesaajaga (75%, usalduspiirid 70–80%), üle poolte hooldekodudest (59%, usalduspiirid 54–65%) kooskõlastab muutuse ka teenusesaaja elukohajärgse KOV-iga. Mõni hooldekodu täpsustas, et abivajadus, teenustase ja/või hind kooskõlastatakse lisaks juhataja, perearsti, meditsiiniõe või hooldustöötajatega.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Sellised juhud, kus abivajaduse muutus toob kaasa hinnamuutuse ning teenusesaaja või tema lähedased pole nõus sellise muudatusega, on harvad. Enamikul hooldekodudest (72%) pole sellist olukorda ette tulnud. Umbes veerandis hooldekodudest on selliseid juhtumeid esinenud ning olukorra lahendamisel on üsna võrdselt suunatud see lahendamiseks teenusesaaja elukohajärgsesse KOV-i (11%) või on teenusesaaja ise pidanud leidma alternatiivse, soodsama teenuskoha (8%). Üksikud juhtumid on olnud ka sellised, kus hooldekodu ise otsis hinnamuutuseta alternatiivse lahenduse (2%) (vt Joonis 10.36).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Ravimite, hooldusvahendite ja muude lisateenustega seotud korraldus erineb hooldekodude vahel oluliselt. Enamikul juhtudel soetab abivahendid, ravimid ja hooldusvahendid hooldekodu (81%), kuid nende kulud kannab enamasti teenusesaaja või tema lähedane (70%) (vt Joonis 10.37). Intervjuudes põhjendasid hooldekodud sellist korraldust põhimõttega, et iga inimene maksab ainult selle eest, mida ta tegelikult kasutab ja tarbib. Sellisel juhul lisanduvad arvele lisaks abi- ja hooldusvahenditele ja ravimitele ka juuksuri- ja füsioteraapiateenused, transport, prillid, kuuldeaparaadid, proteesid või muud kulud.
Alternatiivina kasutatakse mõnes hooldekodus tervikhinda, mis sisaldab ravimeid ja erinevaid lisateenuseid (nt juuksur, transport). Hooldekodud tõid intervjuudes selle mudeli eelisena välja lihtsama arveldamise ning võimaluse reageerida kiiremini inimese muutuvatele tervisevajadustele, ilma et iga kulu peaks eraldi lähedastega kooskõlastama. Tervikhinda kasutavad hooldekodud rõhutasid, et selline korraldus võimaldab ennetavalt tegeleda terviseprobleemidega ja vähendada viivitusi vajalike vahendite kasutuselevõtul: „Tegelikult see mugavus tõesti on, sest me ei pea seletama. Näiteks, kui meil on algav lamatis, siis meie õde ise kohe otsustab nii, tal on vaja neid ja neid vahendeid, et seda ennetada. Ja kui me ise katame selle kulu, siis võib-olla saame esimese hooga õiged vahendid sinna peale ja haigus edasi enam ei lähe.“ (Teenuseosutaja, Lõuna-Eesti, KOV-i asutus).
Lisaks kasutavad mitmed hooldekodud ravimite korraldamisel apteegi personaalset pakendamist. Sellisel juhul vahendab hooldekodu ravimite tellimist ja kasutamise korraldust, kuid ravimeid ei käsitleta hooldekodu poolt müüdava teenusena: ravimid ostetakse apteegist, nende kulu kajastub teenusesaaja arvel ning arvel või muul kuludokumendil on näidatud ostetud ravimid. Sellise lahenduse eelisena toodi välja ravimite järjepidevus ning väiksem risk, et ravimid saavad otsa, kui lähedane ei jõua neid õigel ajal tuua. Samas tähendab personaalpakendamine teenusesaajale või tema lähedasele täiendavat kulu.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.5.4 Kokkuvõte
KOV-i roll hooldusplaani koostamisel või jälgimisel on üldjuhul piiratud. Hooldusplaani koostamine on teenuseosutaja tavapärane tööprotsess, mille eesmärk on kirjeldada inimese abi- ja hooldusvajadust ning korraldada teenuse osutamist. Praktikas raskendab hooldusplaani koostamist sageli puudulik info inimese varasema elu, harjumuste ja vajaduste kohta, eriti juhul, kui inimesel puuduvad lähedased või ta ei saa ise enda kohta infot anda.
Abivajaduse muutus tuvastatakse kõige sagedamini hooldekodu personali igapäevatöö käigus tehtud tähelepanekute põhjal ja pärast terviseseisundi muutust, aga ka hooldusplaani regulaarsel ülevaatamisel, mis toimub vähemalt kord poole aasta tagant. Teenuseosutajad käsitlevad hooldusplaani siiski eelkõige elava dokumendina, mida ajakohastatakse inimese seisundi või hooldusvajaduse muutumisel. Osa neist leidis, et kohustuslik perioodiline ülevaatamine võib olukorras, kus inimese seisund ei ole muutunud, muutuda formaalseks ning hooldusplaani ajakohastamise sagedus võiks lähtuda eelkõige tegelikust vajadusest. Muutunud abivajadus, teenustase ja võimalik hinnamuutus kooskõlastatakse enamasti teenusesaaja, tema lähedaste või eestkostjaga ning paljudel juhtudel ka KOV-iga.
Abivajaduse mahu muutus ei too kolmes hooldekodus viiest (60%) kaasa hinnamuutust, vaid kaetakse kehtiva hinna sees. Olukorrad, kus teenusesaaja või tema lähedane hinnamuutusega ei nõustu, on harvad ning enamikul hooldekodudest pole selliseid juhtumeid ette tulnud.
Ravimite, hooldusvahendite ja muude lisateenuste korraldus erineb teenuseosutajati märkimisväärselt. Kui abivajaduse muutus suurendab vajadust abivahendite, hooldusvahendite või ravimite järele, soetab need üldjuhul hooldekodu, kuid kulud kannab enamasti teenusesaaja või tema lähedane. Samas kasutatakse erinevaid hinnastamismudeleid: osa teenuseosutajaid arveldab ravimid, hooldusvahendid ja muud lisateenused tegeliku kasutuse alusel, teised rakendavad tervikhinda, mis sisaldab ka ravimeid ja mitmeid lisateenuseid. Tervikhinda kasutavad teenuseosutajad pidasid selle eeliseks lihtsamat arveldamist ning võimalust reageerida kiiremini inimese muutuvatele tervisevajadustele.
10.6 Teenuse sisu ja igapäevaelu teenusel
10.6.1 Sissejuhatus
ÜHT kvaliteet sõltub oluliselt sellest, millised tervise- ja tugiteenused on hooldekodus kättesaadavad ning millised on teenusesaaja võimalused oma päeva sisustada ja väljaspool hooldekodu viibida. Selles alapeatükis kirjeldame hooldekodude praktikat neis küsimustes. Vaatleme osutatava teenuse vastavust hooldusplaanile ning abivahendite ja kohapeal pakutavate teenuste kättesaadavust, samuti teenusesaajate igapäevaelu koos väljaspool hooldekodu toimuvatel üritustel osalemise ja õues käimise võimalustega.
10.6.2 Teenuse vastavus hooldusplaanile
Hooldekodud järgivad valdavalt ÜHT osutamisel hooldusplaani, millest kõrvalekaldeid esineb vähe (61%) või üldse mitte (30%) (vt Joonis 10.38). Kõrvalekalded hooldusplaanist tähendavad, et hooldustoiminguid tehakse kas sagedamini kui hooldusplaanis kirjas on, lähtutakse inimese hetkevajadustest, mis võivad muutuda kiirelt ja seetõttu erineda hooldusplaanist, või lähtutakse inimese ja lähedaste soovidest ning ettepanekutest. Hooldusplaan on üldisem dokument, üks hooldekodu tõi välja, et igapäevaste hooldustoimingute dokumenteerimine käib hoolduslehtedel.
Märkus: Kategooria „Kõrvalekaldeid hooldusplaanist esineb“ ühendab vastused „olulised kõrvalekalded“, „süstemaatilised kõrvalekalded“ ja „muu“.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.6.3 Abivahendite kättesaadavus ja hooldekodus pakutavad teenused
Kõigi küsitletud hooldekodude hinnangul on hooldekodus teenusesaajatele vajalike abivahendite kättesaadavus tagatud väga hästi või pigem hästi. Ligikaudu poolte vastanute hinnangul on vajalikud abivahendid kohe kättesaadavad (51%, usalduspiirid 45–56%), teiste sõnul esineb üksikuid lühiajalisi viivitusi või puudujääke (48%, usalduspiirid 43–54%).
ÜHT-l olevatele inimestele on enamikus hooldekodudes tagatud õe kohalolek päevasel ajal (89%), üksikutes hooldekodudes on õde ka ööpäev läbi kohal (8% vastanutest) (vt Joonis 10.39). Koduõendusteenuse nõue näeb ette õe kohalolu esmaspäevast reedeni kaheksa tundi päevas, aga on hooldekodusid, kus tunnetatakse, et tegelik vajadus on suurem ning õe kohalolu võiks olla tagatud ka nädalavahetustel.
Tegevusjuhendaja teenus on enam kui pooltes hooldekodudes kättesaadav (60%). Kuigi igas hooldekodus ei ole tegevusjuhendajat, on tema roll sageli kaetud teiste töötajatega, kes korraldavad grupi- ja individuaalseid tegevusi, võimlemist, muid igapäevaseid tegevusi ning külalisesinejatega üritusi, nt laulu- ja tantsuetteasteid. Hooldekodud nimetasid tegevuste koordinaatorit, huvijuhti ja tegevusjuhendaja väljaõppega hooldus- või abihooldustöötajat. Eraldi tegevusterapeut on olemas vähestes hooldekodudes (8%).
Ligi pooltes hooldekodudes pakutakse ka hingehoiu või kirikuõpetaja teenust (46%). Mitmes hooldekodus viib kirikuõpetaja regulaarselt (tavaliselt kuus korra ja pühade ajal) läbi palvusi või jumalateenistusi.
Taastusravi või füsioteraapia on kättesaadav umbes veerandis hooldekodudest. Sõltuvalt hooldekodu hinnastamismudelist võivad need teenused olla küll kättesaadavad hooldekodus, aga eraldi lisatasu eest või on nende kasutamine korraldatud inimestele, kellel on saatekiri. Kohapealset perearsti teenust ja psühholoogilist nõustamist pakutakse võrdlemisi harva (vastavalt 14% ja 6%).
Hooldekodud, kus pakutakse lisaks eeltoodule ka muid teenuseid, tõid sageli esile juuksuri-, maniküüri- ja pediküüriteenust, ning lisaks jalaravi ja massaaži.
Mitu hooldekodu täpsustas ka tervishoiu- ja tugiteenuste kättesaadavust koostöös teiste teenuseosutajatega või lähedal asuvate asutuste kaudu. Näiteks mainiti perearsti, pereõe, hambaarsti, füsioteraapia, taastusravi, tegevusteraapia ja psühholoogilise nõustamise kättesaadavust samas hoones, samal kinnistul või hooldekodu läheduses. Mõnel juhul sõltub teenuse kasutamine saatekirjast või lisatasust.
Üksikutes vastustes nimetati ka sotsiaalnõustamist, kohviku kasutamise võimalust ning meditsiinilist transporti koos saatjaga. Probleeme võis tekitada nii transpordivahendi kui ka saatja leidmine eriarsti vastuvõtule minekuks, eriti lähedaseta teenusesaajate puhul. Sama vastuse järgi aitab mõnel juhul transpordi korraldamisel KOV-i sotsiaaltöötaja, kuid see ei ole süsteemne lahendus ning hooldekodul tuleb sageli ise leida nii transport kui ka saatja.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Omandivormi lõikes vastasid avaliku sektori (KOV/riik) hooldekodud eraomandi hooldekodudest mõnevõrra enam, et kohapeal pakutakse perearsti teenust (punkthinnangu erinevus 12 pp).2 Eraomandi hooldekodudes pakutakse seevastu sagedamini taastusravi või füsioteraapiat (erinevus 18 pp) ning hingehoidja või kirikuõpetaja teenust (erinevus 22 pp) (vt Joonis 10.40).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Suuremates hooldekodudes on sagedamini kättesaadav kohapealne taastusravi või füsioteraapia ning hingehoid/kirikuõpetaja (vt Joonis 10.41).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Erinevate teenuste kombinatsioonidena esineb hooldekodude vahel variatiivsust (vt Joonis 10.42).
Märkus: Iga veerg on üks teenuste kombinatsioon. Tulp näitab, mitmes hooldekodus kombinatsioon esineb. Sinised täpid näitavad, millised teenused kombinatsiooni kuuluvad.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
10.6.4 Teenusesaajate igapäevaelu
Enamik hooldekodusid (vastanutest 65%) pakub teenusesaajatele võimalust käia ekskursioonidel, teatris või muul vabaaja- või kultuuriüritusel väljaspool hooldekodu. Ligikaudu kolmandiku sõnul sellistel üritustel käimist ei võimaldata.
Intervjuud hooldekodudega näitasid, et tegevuste ja teenuste pakkumise võimalused sõltuvad suurel määral teenusesaajate tervislikust seisundist ja abivajaduse tasemest. Abivajaduse suurenedes väheneb sageli inimese võime erinevates tegevustes osaleda. See võib viia olukorrani, kus raskema terviseseisundiga teenusesaajatele spetsialiseerunud asutuses pakutaksegi vähem tegevusi.
Intervjuudes oli hooldekodude hinnangul neil üldjuhul piisav personal, et toetada tegevuste ja tervishoiuteenuste pakkumist. Meeskonda kuuluvad näiteks tegevusjuhendajad, huvijuhid, võimlemisjuhendajad, õed, sotsiaaltöötajad ja muu abipersonal.
Personali puudus võib siiski piirata tegevustes osalemise võimalusi. Näiteks juhul, kui teenusesaajal ei ole lähedast, kes teda väljaspool hooldekodu toimuvatel sündmustel saadaks, ei pruugi tal olla võimalik osaleda, sest hooldustöötajaid ei ole saatja rolli täitmiseks piisavalt. Probleem on eriti terav juhul, kui sündmus toimub hooldustöötajate töövälisel ajal.
Hooldekodude hinnangul ei esine teenusesaajatele õues käimise võimaldamisel enamasti probleeme (52%) või esineb neid harva ja üksikjuhtudel (21%). Samas märkis ligi veerand hooldekodudest (25%), et viimase aasta jooksul on hooldekodus õues käimisega probleeme olnud, sealhulgas 4% hinnangul olid probleemid suured (vt Joonis 10.43). Kusjuures esineb üle kahe korra sagedamini probleeme KOV-i või riigi hooldekodudes (34% vastanutest, usalduspiirid 27–41%) kui eraomandis (15%, usalduspiirid 10–21%).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Küsitluse avatud vastustest ilmnes, et peamised õues käimist takistavad põhjused olid seotud teenusesaajate tervisliku seisundi, hooldekodu füüsilisest keskkonnast tulenevate piirangute ning töökorralduse või personaliga. Teenusesaajate vähene soov õue minna tuli avatud vastustes samuti esile. Hooldekodude sõnul tuleb töötajatel teenusesaajaid sageli õue minekuks motiveerida ja veenda. Eriti ilmnes see sügis- ja talveperioodil, mil teenusesaajad vältisid õue minekut libedate teede või haigestumise kartuses, aga ka suveperioodil ei soovi osa teenusesaajatest õue minna. Töökorralduse ja personaliga seotud takistusena nimetati, et hooldustoimingute kõrvalt võib jääda teenusesaajate jalutama viimiseks vähe aega. Takistavaks teguriks võisid osutuda ka vastava ülesandega hooldustöötajate hoiakud.
Hooldekodud tõid sageli esile lamavate teenusesaajatega seotud piiranguid. Näiteks puudus voodikesksete teenusesaajate õue viimiseks sobiv voodi. Samuti nimetati lifti puudumist, kitsaid ukseavasid ja muid takistusi, mis raskendasid eeskätt voodikesksete ja liikumispuudega teenusesaajate õue viimist. Mitu hooldekodu märkis kavas olevaid investeeringuid, mis muu hulgas parandavad ligipääsetavust, nagu lifti paigaldamine, automaatselt avanevad uksed, sobiva voodi soetamine jmt. Samas mitu hooldekodu märkis lihtsalt, et voodikeskseid teenusesaajaid õue ei viida. Terviseseisundist tulenevad piirangud ilmnesid eriti talvel, kui lume ja libeduse tõttu oli ratastooliga liikumine raskendatud, nõrk immuunsüsteem piiras õues viibimise sagedust ja kestust ning voodikesksete teenusesaajate õue viimine oli nende riietamise tõttu keeruline. Õues käimine võis olla piiratud ka dementsuse korral, kuna turvalise piiratud õueala puudumisel tekkis oht, et teenusesaaja ei püsi hooldekodu territooriumil. Kui hooldekodus puuduvad turvalist õues viibimist võimaldavad füüsilised tingimused, võib see suurendada tööjõuvajadust, sest teenusesaaja ohutuse ja järelevalve tagamiseks on vaja rohkem personali.
10.6.5 Teenusesaaja isikliku raha kasutamine
Intervjuudes hooldekodudega ilmnes, et teenusesaaja isikliku raha kasutamise korraldamisel rakendatakse erinevaid praktikaid. Raha kasutamise korraldus on oluline nii teenusesaaja autonoomia säilitamise, läbipaistvuse kui ka võimalike riskide maandamise seisukohalt. Sularaha hoidmisega seotud riskidena nimetati olukordi, kus teenusesaaja võib unustada, milleks raha kasutati või kuhu see pandi, ei tunne ära kupüüre või tekib kahtlus raha kadumise kohta. Osa teenusesaajaid kasutab isiklikku sularaha või pangakaarti, mõnel juhul toovad lähedased hooldekodusse sularaha ning mõnel juhul laekub pension teenuseosutajale ja teenusesaajale arvestatakse pensionist taskuraha.
Ühe praktikana kirjeldati nn hotellisüsteemi, kus teenusesaaja saab teha väiksemaid oste või kasutada lisateenuseid ning kulud kantakse toa arvele. Selle eelisena toodi välja, et inimene saab hakkama ilma sularaha kaasas kandmata, lähedastel on parem ülevaade kuludest ning vähenevad raha kadumise ja vaidluste riskid. Samas võib selline süsteem vähendada inimese enda otsest kontrolli oma raha kasutamise üle ning kulude kogumaht ei pruugi alati olla selgelt tajutav.
Teise praktikana kirjeldati olukorda, kus hooldekodu töötaja toob teenusesaajale poest soovitud asjad ning ostud dokumenteeritakse tšekkidega. „Meil käib nii-öelda orderite alusel, tegevusjuhendaja nimekirja alusel, mida elanik on ise soovinud, toob talle poest need asjad. Need elanikud, keda on võimalik kaasa võtta, need võetakse kaasa.“ (Lääne-Eesti, KOV-i asutus).
Käiberaha korraldamist peetakse hooldekodudes täiendavaks halduskoormuseks ning eelistatakse, et isikliku raha kasutamisega tegeleksid võimalusel lähedased. „Võiks olla, et inimesel on õigus, et tema pensionist jääb raha alles. Aga mitte, et see jääb hooldekodudele kantseldada.“ (Teenuseosutaja, Ida-Eesti, KOV-i asutus).
Intervjuudes kirjeldati ka olukordi, kus lähedaste ja KOV-i kokkuleppel loobuti isikliku raha kasutamisest hooldekodus – kogu pension maksti teenuseosutajale ning vajalikud ostud korraldasid lähedased. Teenusesaaja isikliku raha küsimus seostub ka arveldamise ja makseraskustega. Kui pension laekub teenuseosutajale, võib arveldamine olla lihtsam, kuid see ei välista võlgnevuste tekkimist. Makseraskuste korral pöördub teenuseosutaja üldjuhul lähedaste ja vajadusel KOV-i poole.
10.6.6 Kokkuvõte
Hooldusplaani käsitletakse üldise raamistikuna, mille kõrval lähtutakse igapäevases töös inimese hetkevajadustest ning vajadusel tehakse hooldustoiminguid sagedamini kui hooldusplaanis ette nähtud. Ette tulnud kõrvalekalded tulenevad peamiselt teenusesaaja kiiresti muutuvast olukorrast või tema ja lähedaste soovidest. Vajalike abivahendite kättesaadavust hindavad kõik hooldekodud heaks. Umbes pooltel juhtudel on need kohe saadaval ja teistel võib esineda üksikuid lühiajalisi viivitusi.
Kohapeal pakutavad teenused on hooldekoduti erinevad. ÜHT-l olevatele inimestele on enamasti tagatud õe kohalolek päevasel ajal. Sageli on olemas tegevusjuhendaja teenus, kelle rolli täidavad ka teised töötajad, ning ligi pooltes kodudes hingehoiu- või kirikuõpetaja teenus. Harvemini pakutakse taastusravi või füsioteraapiat ning veel harvemini kohapealset perearstiteenust ja psühholoogilist nõustamist. Mitmed tervishoiu- ja tugiteenused on tagatud koostöös lähedalasuvate teenuseosutajatega ning nende kasutamine võib sõltuda saatekirjast või lisatasust.
Enamik hooldekodusid pakub teenusesaajatele võimalust osaleda väljaspool hooldekodu toimuvatel vabaaja- ja kultuuriüritustel. Ligi veerand hooldekodudest on viimase aasta jooksul kogenud raskusi teenusesaajate õues käimise võimaldamisel. Peamised takistused on seotud teenusesaajate tervisliku seisundi, õue mineku soovi puudumise, hooldekodu füüsilise keskkonna piirangutega (näiteks ligipääsetavus voodikesksete ja liikumispuudega inimeste jaoks) ning töökorralduse ja personaliga. Eriti tõstatusid probleemid voodikesksete ja dementsusega teenusesaajate puhul, kelle õues viibimine sõltub nii füüsilise keskkonna ligipääsetavusest kui ka piisava järelevalve võimalusest. Probleemina toodi esile ka transpordi ja saatja korraldamine eriarsti vastuvõttudele, eriti lähedaseta teenusesaajate puhul.
Intervjuud hooldekodudega näitasid, et tegevuste pakkumise võimalused sõltuvad samuti oluliselt teenusesaajate terviseseisundist ning personali võimalustest toetada osalemist väljaspool hooldekodu toimuvatel tegevustel. Teenusesaaja igapäevaelu autonoomiaga seostub ka isikliku raha kasutamise korraldus, mille puhul hooldekodud rakendavad erinevaid praktikaid ning kus tasakaalu tuleb leida inimese otsustusõiguse, turvalisuse ja teenuseosutaja halduskoormuse vahel.
10.7 Hooldereformi mõju teenuseosutajatele ja teenusele
10.7.1 Sissejuhatus
Hooldereform on hooldekodude hinnangul mõjutanud ÜHT-d mitmel tasandil, alates nõudlusest ja teenusesaajate profiilist kuni teenuse hinna, personali ja töökorralduseni. Selles alapeatükis vaatleme esmalt mõju ÜHT nõudlusele ja teenusesaajate profiilile, seejärel kohamaksumusele, inimese tasuda jäävale osale ja hooldekodude kasumlikkusele ning lõpuks töökorraldusele, personalile ja hooldekodude esile toodud arenguvajadustele.
10.7.2 Mõju ÜHT nõudlusele, teenusesaajate profiilile ja koduteenuse kättesaadavusele
Hooldekodude hinnangul suurenes hooldereformi mõjul nõudlus ÜHT järele. Nõudluse suurenemist märkis 80% vastanutest, sealhulgas 56% hindas mõju oluliseks (vt Joonis 10.44).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Nõudluse kasvu kõrval muutus ka teenusesaajate profiil. Küsitluse tulemused viitavad sellele, et nõudluse suurenemine on seotud eeskätt keerukama hooldusvajadusega teenusesaajatega. Ligi poolte hooldekodude (46%) hinnangul polnud väiksema hooldusvajadusega teenusesaajate osakaalule hooldereformil mõju. Nende, kelle arvates hooldereform vähendas (27%) või suurendas väiksema hooldusvajadusega teenusesaajate osakaalu (20%), hinnangud olid samas suurusjärgus (vt Joonis 10.45).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Seevastu üle poole hooldekodudest (62%) märkis, et hooldereformi mõjul suurenes ulatusliku või äärmusliku hooldusvajadusega teenusesaajate osakaal ja 30% leidis, et hooldereform ei mõjutanud nende osakaalu. Osakaalu vähenemist märkisid vaid üksikud hooldekodud (vt Joonis 10.46).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Hooldekodud seostasid nõudluse kasvu ja teenusesaajate profiili muutust mitme teguriga. Nii intervjuudes kui ka küsitluse avatud vastustes kirjeldati, et ühelt poolt parandas reform ÜHT rahalist kättesaadavust, mistõttu jõuab teenusele rohkem raske hooldusvajaduse või piiratud majanduslike võimalustega inimesi. Üks hooldekodu kirjeldas seda reformi ühe olulise eesmärgina: „Nüüd saavad hooldekodusse need inimesed, kellel seda vaja on, mitte need inimesed, kellel on rahalised võimalused. Eks see oligi selle reformi üks põhimõte ka ja see läks minu arvates nendel väga hästi.“ (Teenuseosutaja, Ida-Eesti, KOV-i asutus)
Teisalt märgiti, et inimesed ja nende lähedased püüavad kodus toime tulla võimalikult kaua, mistõttu jõutakse hooldekodusse sageli hilisemas ja raskemas seisundis. Seda muutust ei seostatud siiski üksnes hooldereformiga, vaid ka elanikkonna vananemise ja hooldusvajaduse üldise kasvuga.
Reformi ühe eesmärgina nähti ka koduteenuse ja teiste kodus elamist toetavate teenuste arendamist. Intervjuudes olid hooldekodude hinnangud selle eesmärgi saavutamise suhtes pigem ettevaatlikud. Mõned hooldekodud leidsid, et kergema abivajadusega inimesed jõuavad hooldekodusse harvemini, kuna koduteenus, kodukohandused, toidukullerid ja lähedaste tugi võimaldavad neil kauem kodus elada. Samas toodi välja juhtumeid, kus KOV-i pakutud koduteenuse lahendus võib paberil olla teostatav, kuid tegelikkuses ei lähtu inimese tegelikust toimetulekuvõimest: „[Räägib ühest juhtumist, kus inimesele määrati koduteenus, aga inimene ei olnud selle lahendusega nõus.] See koduteenus oleks välja näinud niimoodi, et kuna neil endal pesemisvõimalust seal ei olnud või ei olnud sobilik, siis pakuti välja, et saavad hakata käima üks kord nädalas spordisaalis pesemas. Et mees jääks siis meie [hooldekodusse] juurde ja naine läheb siis koju ja naisele siis hakatakse seda koduteenust seal osutama. Aga naisel oli ikkagi ka väga palju vaimseid probleeme, pluss füüsiliselt liikus väga halvasti. Ma ei kujuta ette, kuidas ta trepist oleks oma rulaatoriga üldse alla saanud. Ütleme paberi peal võib-olla tundus nagu päris okei lahendus, aga päris elus mitte. […] see on teostatav, mis siin kirjas on, aga see ei ole inimlik.“ (Teenuseosutaja, Põhja-Eesti, eraasutus)
Kättesaadavuse paranemine ja suurema hooldusvajadusega inimeste jõudmine teenusele on toonud kaasa uusi pingeid teenusekorralduses. Hooldekodud kirjeldasid, et suurem nõudlus ja keerukama hooldusvajadusega teenusesaajate arvu kasv on pikendanud järjekordi. Mitme hooldekodu hinnangul on teenuskohtade puudus oluline probleem ning elanikkonna vananemise tõttu võib see lähiaastatel süveneda. Seetõttu peeti vajalikuks nii teenuskohtade arvu suurendamist kui ka hooldekodude laiendamisvõimaluste toetamist.
Samas rõhutati, et teenuskohtade lisandumine ei taga iseenesest teenuse kvaliteeti. Mõned hooldekodud olid intervjuudes kriitilised uute turule tulijate suhtes, kelle puhul nähakse riskina hoolekande sisulise keerukuse vähest mõistmist ning teenuse käsitlemist eelkõige ärivõimalusena: „Väga palju uusi hooldekodukohti on juurde tulnud. Arvatakse, et see on mingi väga lihtne äri. Ida-Virumaal mingid metsamehed arvavad, et see on imetore, ainult raha kokku kühveldamise äri. Inimesed, kes ei tea tegelikult hoolekandest midagi.“ (Teenuseosutaja, Põhja-Eesti, eraasutus)
Teenusesaajate profiili muutus tähendab hooldekodudele vajadust kohandada teenuse sisu, töökorraldust ja personaliressurssi. Avatud vastustes kirjeldati, et hooldekodudesse jõuab üha rohkem väga eakaid, dementsusega, voodikeskseid või ulatusliku abivajadusega inimesi. Samuti toodi välja, et mõned teenusesaajad vajaksid pigem erihoolekannet, hooldushaigla teenust või senisest tihedamat õendusabi, kuid sobivate teenuste või teenuskohtade nappuse tõttu jõuavad inimesed ÜHT-le. Intervjuudes märgiti laiemalt, et süsteemis puudub terviklik vaade erinevate sihtrühmade ja neile sobivate teenuste kohta. Hooldekodude hinnangul ei ole alati piisavalt selge, millised inimesed vajavad ÜHT-d, millised koduteenust, erihoolekannet, õendusabi või palliatiivset ravi. See suurendab ÜHT osutajate koormust ja tekitab küsimuse, kas praegune teenusekorraldus vastab piisavalt erineva abivajadusega inimeste vajadustele.
Lisaks tõid hooldekodud esile teenusesaajate kokkusobitamise keerukuse. Ühes osakonnas või toas võivad viibida väga erinevas vanuses, erineva terviseseisundi, käitumuslike eripärade või abivajadusega inimesed, kelle vajadused ei pruugi omavahel sobituda. Eraldi probleemina nimetati dementsusega inimesi ning erihoolekandest ÜHT-le suunatud teenusesaajaid. See viitab vajadusele arendada senisest enam spetsialiseeritud teenuskohti või osakondi ning täpsustada, millise abivajadusega inimesele on ÜHT sobiv teenus.
10.7.3 Mõju ÜHT hinnale ja kasumlikkusele
Reformi järel kasvasid hooldekodude hinnangul kohamaksumused, samal ajal kui teenusesaajate tasuda jääv osa vähenes. Intervjuud hooldekodudega näitasid, et kohamaksumuse kujunemise loogika erineb hooldekoduti. Osa teenuseosutajaid kasutab tervikhinda, mille sees on ravimid, mähkmed, transport ja osa lisateenuseid, teised lähtuvad hooldustasemetest või osakondade erinevast arvestusest ning lisavad näiteks privaatse toa, ravimite, hooldusvahendite või muude vajaduspõhiste teenuste maksumuse eraldi.
Valdav osa vastanud hooldekodudest (76%) märkis, et hooldereformi mõjul kohamaksumus suurenes, sealhulgas 31% hindas suurenemist oluliseks. Mõju puudumist märkis 16% vastanutest ning kohamaksumuse vähenemist vaid üksikud (vt Joonis 10.47).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Inimese tasuda jääv osa vähenes 57% hooldekodude hinnangul ja umbes veerand hooldekodudest leidis, et inimese tasuda jääv osa suurenes, ning 15% vastas, et mõju puudus (vt Joonis 10.48). Seega valdav osa leiab, et inimese tasuda jääv osa vähenes või jäi samaks.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Intervjuudes ja avatud vastustes kirjeldasid hooldekodud, et teenusesaajate maksekoormuse vähenemine toetas teenusesaajate ja nende lähedaste kindlustunnet ning vähendas rahalisi pingeid. Samas rõhutati, et reformi mõju ei ole kõigis omavalitsustes ühesugune, kuna nii hoolduskulude piirmäära kui ka lähedasteta teenusesaajatele jäetava käiberaha suuruse määrab kohalik omavalitsus. Seetõttu võib samas hooldekodus ja samades tingimustes elavate teenusesaajate tasuda jääv osa erineda sõltuvalt sellest, milline on nende elukohajärgse omavalitsuse piirmäär ja rahastamispraktika: „Mina saan ainult rääkida selle KOV-i piirmäärast. See on meil päris kõrge. Hetkel on see 800 €. See koostöö meile sobib. Ma näen, et tegelikult see on igati pidi suureks abiks. Aga ma tean, et see (piirmäär) on erinev ja pigem on tekitanud pahameelt, sest osades kohtades on see madalam, et tekib ebavõrdsuse olukord.“ (Teenuseosutaja, Lõuna-Eesti, KOV-i asutus)
Omavalitsuste erinevad piirmäärad tekitavad hooldekodude sõnul ohu nn sotsiaalturismiks. Kui eri KOV-ide piirmäärad erinevad märkimisväärselt, võib tekkida motivatsioon registreerida inimese elukoht ümber KOV-i, kus piirmäär on kõrgem. Intervjuudes toodi välja, et ühtsem süsteem vähendaks sellist motivatsiooni. Samuti märgiti, et praegune süsteem ei arvesta alati inimese tegelikku maksevõimet. Osa teenusesaajaid ei vajaks hooldekodude hinnangul KOV-i hoolduskomponendi tasumist, samas kui raskes majanduslikus olukorras olevatel inimestel võib jääda abi ebapiisavaks. Seetõttu pakuti välja, et süsteem võiks olla vajaduspõhisem või arvestada paremini varalist seisu.
Hooldekodude hinnangul mõjutavad omavalitsuste erinevad piirmäärad ka teenuseosutaja valikut. Teenusesaajad ja nende lähedased võivad eelistada kodukohast kaugemal asuvat hooldekodu, kui seal kujuneb maksekoormus väiksemaks. Hooldekodude sõnul tekitab see teenusesaajates ja nende lähedastes pahameelt, kuna teenuse eest tasumise tingimused ei sõltu üksnes hooldekodu hinnast ja inimese vajadustest, vaid ka elukohajärgse omavalitsuse otsustest.
Mitmed hooldekodud tõid intervjuudes ja avatud vastustes välja, et omavalitsuste piirmäärad on liiga madalad ega kata hoolduskomponendi tegelikku suurust. Sealjuures on omavalitsusi, kus piirmäär ei kata ära isegi nende enda omavalitsuse hooldekodu hoolduskomponenti, mis ei ole kooskõlas reformi eeldatud toimimisloogikaga. Üheks põhjuseks on hooldekodude hinnangul KOV-ide riiklik alarahastatus, mistõttu omavalitsus ei suuda tagada piirmäära, mis vastab oma asutuse hoolduskomponendile.
Intervjuudes toodi välja, et korrastamist vajavad ka hooldekodude hoolduskomponendi suurused, sest kuigi nõuded personalile on hooldekodudes sarnased, võivad hoolduskomponendi suurused asutuseti suurel määral erineda.
Hooldekodud rõhutasid, et hoolduskomponent ei ole protsent kohamaksumusest, vaid peaks tuginema tegelikele kuludele. Samas erineb hoolduskomponendi arvestamise loogika hooldekoduti. Intervjuudes kirjeldati, et osa teenuseosutajaid lähtub kõigile teenusesaajatele kehtivast tervikhinnast, kuna nende hinnangul ei erine erineva hooldusvajadusega inimeste tegelikud kulud märkimisväärselt – suurema hooldusvajadusega teenusesaajad kasutavad rohkem hooldusvahendeid ja õendusabi, samas kui liikuvamad inimesed osalevad rohkem tegevustes ning vajavad suuremat järelevalvet. Teised hooldekodud kujundavad hinna hooldustasemete alusel: „Meil on neli hooldusastet ja igal tasemel on meil baashind ja kui on teine hooldustase, läheb komponent juurde. Neljas on kõige rohkem, siis on privaatne tuba eraldi tasu eest.“ (Teenuseosutaja, Põhja-Eesti, eraasutus)
Hooldekodud leidsid, et kulude kasvu ja piirmäärade mahajäämuse tõttu tuleks kaaluda ühtse riikliku hoolduskulude tasumise piirmäära kehtestamist või omavalitsuste rahastamispraktikate ühtlustamist. Mitmed hooldekodud leidsid, et süsteem võiks olla ühetaolisem ning üleriigilise piirmäära või pearahasüsteemi ideed peeti halduslikult lihtsamaks ja õiglasemaks. Samas rõhutati, et ühtne piirmäär peab olema realistlik ning katma tegelikud kulud, et see ei vähendaks teenuse kvaliteeti: „Kui see (üle Eesti sama piirmäär) leitakse mõistlik, mis sobib kõikidele pooltele, mitte ei tõmmata sealt alla. Aga ta peab olema siis nii mõistlik, et katab ära kõikide osapoolte vajadused, mitte ei tõmba seda 500 € peale.“ (Teenuseosutaja, Lõuna-Eesti, KOV-i asutus) Samuti tehti ettepanekuid laiendada hoolduskomponendist kaetavate kulude ringi, näiteks katta sellest ka tegevusjuhendajate või teiste toetavate teenuste kulusid.
Kuigi küsitluse avatud vastustes märkisid mõned hooldekodud, et teenusesaajate maksekoormuse vähenemine on vähendanud võlgnevusi, ei näita küsitlustulemused laialdast mõju maksedistsipliinile. Enam kui pooled vastanud hooldekodudest (55%) märkisid, et hooldereform ei mõjutanud teenusesaajate maksedistsipliini. Ülejäänutest leidis rohkem kui kaks korda suurem osa, et maksedistsipliin paranes (22%), kui et see halvenes (10%) (vt Joonis 10.49).
Märkus: Küsitluses olid vastusevariandid „suurenes“ ja „vähenes“, tekstis on neid käsitletud maksedistsipliini paranemise ja halvenemisena.
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Enamik vastanud hooldekodudest (61%) märkis, et hooldereform ei mõjutanud vaidlusi teenusesaajate või KOV-iga kohamaksumuse ja inimese tasuda jääva osa suuruse üle. Vaidluste hulga suurenemist märkis 9%, vähenemist 4% vastanutest (vt Joonis 10.50).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Hooldekodude hinnangul hooldereform kas ei mõjutanud oluliselt või suurendas hooldekodude kasumlikkust. Hooldekodude hinnangul suurenes hooldereformi mõjul ÜHT kasumlikkus 41% vastanute arvates (33% hinnangul veidi ja 8% hinnangul oluliselt). 41% vastanutest leidis, et hooldereform kasumlikkust ei mõjutanud, ning 15% ei osanud mõju hinnata. Kasumlikkuse vähenemist märkisid vaid üksikud hooldekodud (vt Joonis 10.51). Omandivormi järgi ilmnes selge erinevus – eraomandi hooldekodud märkisid sagedamini kasumlikkuse suurenemist (56%, usalduspiirid 48–65%) kui KOV-i või riigi omandis hooldekodud (30%, usalduspiirid 23–38%). KOV-i või riigi hooldekodud märkisid seevastu sagedamini, et hooldereform kasumlikkust ei mõjutanud (50% KOV/riik, usalduspiirid 43–58%; ja 29% eraomand, usalduspiirid 22–38%).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Kuigi osa hooldekodude hinnangul kasumlikkus paranes, näevad mitmed hooldekodud suuri väljakutseid jätkusuutliku rahastuse tagamisel. Hinnati, et hooldereform mõjutas erinevalt eraomandis ja KOV-i hallatavaid hooldekodusid. Intervjuudes selgitati, et eraomandis hooldekodude hinnas tuleb katta ka investeeringud, laenumaksed ja tugiteenuste kulud, samas kui KOV-i hallatavates asutustes võib osa neist kuludest olla kaetud omavalitsuse teiste eelarveridade kaudu. Näiteks kirjeldati, et KOV-i hallatav hooldekodu ei arvestanud teenuse hinna sisse kohapeal mittetöötava raamatupidaja ega personalitöötaja kulusid ega laenumakseid: „Eriarstiabi ja õendusabi maksavad selle maja kulusid, selle maja pangalaenu. Sest see on üks ja sama asutus.“ (Teenuseosutaja, Ida-Eesti, KOV-i asutus)
Samas lähtuvad osade hooldekodude hinnangul eraomandis hooldekodud rohkem kasumlikkuse eesmärgist, samas kui KOV-i hallatavad asutused püüavad hoida teenuse hinda kohaliku omavalitsuse jaoks võimalikult mõistlikuna, isegi kui see tähendab tagasihoidlikumaid investeeringuid. Intervjuudes nimetati hinnatõusu peamiste põhjustena töötasude kasvu, hooldusvahendite ja toidu kallinemist, energiahindu, personali kvalifikatsiooninõudeid, õendusabi kulusid ning üldist kvaliteedistandardite tõusu. Mitmed hooldekodud märkisid, et pärast hooldereformi ja töötajatele kehtestatud miinimumnõuete rakendumist on hinnatõus olnud paratamatu. Lisaks mainiti intervjuus asjaolu, et personali miinimumnõuete täitmine võib mõnes hooldekodus eeldada teenuskohtade arvu vähendamist, mis võib omakorda mõjutada teenuse kättesaadavust.
Küsitluse avatud vastustes rõhutati, et teenuse osutamise kulud, sealhulgas toitlustuse, kommunaalteenuste, kaupade ja tugiteenuste hinnad, kasvavad kiiresti. Mitme hooldekodu hinnangul ei võimalda teenuse eest saadav tasu katta samal ajal nii igapäevaseid kulusid, töötajate töötasu tõusu kui ka vajalikke investeeringuid. Seetõttu jääb rahastuse piisavus hooldekodude hinnangul jätkuvalt oluliseks küsimuseks, eriti nendes asutustes, kus on vaja suuremahulisi kapitalikulusid kanda, hooned vajavad remonti või kus on vaja teha suuremaid investeeringuid ligipääsetavuse, tuleohutuse, energiatõhususe või kriisivalmiduse tagamiseks.
10.7.4 Mõju hooldekodu töökorraldusele ja töötajatele
Valdav osa hooldekodudest (73%) märkis, et hooldereformi mõjul suurenes hooldekodu administratiivne koormus, sealhulgas 29% hindas suurenemist oluliseks. Mõju puudumist märkis 17% vastanutest (vt Joonis 10.52).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Halduskoormuse kasvu seostati eeskätt KOV-i ja hooldekodu vahelise arveldamisega. Eriti ajamahukana kirjeldati lähedasteta teenusesaaja kohamaksumuse arvestamist, kuna see hõlmab mitut komponenti: pensioni, käiberaha, KOV-i piirmäära, väiksema sissetuleku hüvitist ja puudujääva summa katmist. Lisaks tuleb hooldekodudel teenusesaajatele ja nende lähedastele varasemast rohkem selgitada, kuidas teenusele tulemine ja teenuse rahastamine toimub.
Intervjuudes kirjeldati, et kuigi reform tõi teenuseosutajatele kaasa hoolduskulude eraldi arvestamise kohustuse, hinnati selle mõju asutuse tasandil mitmel juhul positiivselt. Hoolduskomponendi selgem eristamine võimaldas kulusid süsteemsemalt läbi mõelda ning arvestada läbipaistvamalt erinevate kulukomponentidega, nagu töötajate töötasud, tööriided, koolitused ja muud teenuse osutamisega seotud kulud. Hooldekodude hinnangul aitas see paremini näidata, millised kulud ÜHT osutamisega tegelikult kaasnevad.
Avatud vastustes täpsustasid hooldekodud, et halduskoormust suurendavad ka omavalitsuste erinevad arveldamise ja aruandluse nõuded. Sama infot tuleb esitada erinevates vormides ning arveldussüsteem on hooldekodude hinnangul keeruline ja muutuv. Mitmed hooldekodud nimetasid vajadust lihtsustada väiksema sissetuleku hüvitise arvutamist ning ühtlustada KOV-ide praktikaid rahastusotsuste tegemisel ja info edastamisel. Samuti toodi esile vajadust parema andmevahetuse järele KOV-ide ja teenuseosutajate vahel, sealhulgas ligipääsu teenusesaaja kohta varem kogutud teabele, näiteks KOV-is tehtud hindamistele.
Valdava osa hooldekodude hinnangul suurenes hooldereformi mõjul hooldustöötajate töötasu. 85% vastanutest märkis töötasu suurenemist, sealhulgas 44% hinnangul suurenes see oluliselt. Mõju puudumist märkis 10% vastanutest (vt Joonis 10.53). Intervjuudes märgiti positiivsena, et tänu hooldereformile sõltuvad töötasud tervishoiutöötajate töötasudest: „Kui tervishoiutöötajate palgad tõusevad, siis üldjuhul ju peaksid ka meie palgad tõstma. […] Me näeme, et meie palgad tõusevad ka tänu sellele natukene kiiremini ja natuke parem on see palga seis, kui ta varemalt oli.“ (Teenuseosutaja, Ida-Eesti, KOV-i asutus).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Hooldustöötajate töötasu suurenes mõlemas omandivormis, kuid eraomandi hooldekodudest suurema osa hinnangul oli töötasu tõus ulatuslikum. Kui eraomandi hooldekodudest märkis töötasu olulist suurenemist 63% (usalduspiirid 55–70%), siis KOV-i või riigi omandis hooldekodude seas oli osakaal 28% (usalduspiirid 22–35%). Avaliku sektori hooldekodud märkisid seejuures sagedamini, et töötasu suurenes veidi (52% KOV/riik, usalduspiirid 45–60%; ja 28% eraomand, usalduspiirid 21–36%). Intervjuudes märgiti, et töötasu tõus on suurendanud konkurentsi hooldustöötajate pärast – uued hooldekodud värbavad töötajaid olemasolevatest asutustest kõrgemat töötasu pakkudes.
Hooldekodude hinnangul ei mõjutanud hooldereform tööjõu kättesaadavust sama selgelt kui töötasu. 45% hooldekodudest märkis, et mõju tööjõu kättesaadavusele puudus. Samas leidis 31% hooldekodudest, et tööjõu kättesaadavus suurenes, sealhulgas 23% hinnangul veidi ja 8% hinnangul oluliselt (vt Joonis 10.54).
Allikas: Teenuseosutajate küsitlus, 2026
Hooldekodud kirjeldasid küsitluses hooldereformi mõju personalile ja asutuste toimimisele valdavalt positiivselt. Reformiga kaasnenud rahastuse muudatused võimaldasid tõsta töötajate töötasu, parandada töötingimusi ning katta senisest paremini koolituste, remondi, abivahendite ja tegevusjuhendaja teenusega seotud kulusid. Need muutused aitasid hooldekodude hinnangul suurendada hooldustöö atraktiivsust ja toetada teenuse igapäevast korraldamist.
Samas ei lahendanud töötasu tõus hooldekodude hinnangul tööjõuprobleeme tervikuna. Avatud vastustes toodi esile kvalifitseeritud tööjõu jätkuvat puudust, mida peeti üheks suurimaks ÜHT pakkumise probleemiks. Sobivaid hooldustöötajaid on keeruline leida ning mitme vastaja sõnul on olukord eriti keeruline maapiirkondades ja tõmbekeskustest eemal asuvates hooldekodudes. Puhkused ja haiguspäevad tekitavad graafikuprobleeme, sest asendajaid on raske leida. Osa hooldekodusid tõi esile ka konkurentsi haiglate ja teiste hooldekodudega.
Tööjõupuuduse kõrval kirjeldati küsitluses olemasoleva personali suurt töökoormust. Mitmes vastuses toodi esile personali vananemist ja läbipõlemise riski. Hooldustöö on füüsiliselt ja emotsionaalselt koormav ning samal ajal on teenusesaajate hooldusvajadus muutunud raskemaks. Ühes intervjuus juhiti tähelepanu ka sellele, et hooldustöötajad töötavad samaaegselt mitmes asutuses, mistõttu võib nende tegelik töökoormus kokkuvõttes ületada normtööaja. Hooldekodude hinnangul suurendab see ülekoormuse ja läbipõlemise riski veelgi. Eraldi väljakutsena nimetati dementsusega inimeste osakaalu suurenemist, kuna nende toetamine eeldab spetsiifilisi oskusi ja rohkem tähelepanu.
Personali piisavusega seoses tõid mõned hooldekodud küsitluse avatud vastustes esile ka öövahetuste korralduse, kus üks hooldustöötaja jääb öösel üksi paljude teenusesaajatega, sealhulgas inimestega, kelle tervislik seisund eeldab tihedamat jälgimist. Intervjuudes peeti oluliseks, et öösel oleks kohal vähemalt kaks hooldustöötajat, sest teenusesaajate seas on inimesi, kes liiguvad öösiti ringi või vajavad asendi muutmisel abi. Ühel hooldustöötajal on sellistes olukordades keeruline tagada piisavat järelevalvet. Samuti leiti, et rohkem hooldustöötajaid oleks vaja hommikuste ja õhtuste hooldustoimingute ajal, mil töökoormus on suurem.
Intervjuudes suhtuti hooldustöötajatele kehtestatud haridus- ja kvalifikatsiooninõuetesse üldiselt toetavalt, kuid rõhutati, et haridust tõendav dokument üksi ei taga kvaliteetset hooldustööd. Sama oluliseks peeti töötaja isikuomadusi, sobivust hooldustööks, motivatsiooni, praktilisi oskusi, väljaõpet ja pidevat täienduskoolitust: „Ütleme niimoodi, et ega paber tööd ei tee. Õppimine ja koolitused on vajalikud… ega paber inimest tööle ei pane.“ (Teenuseosutaja, Lõuna-Eesti, KOV-i asutus). Mitmed hooldekodud kirjeldasid, et üha rohkem töötajaid asub tööle varasema erialase kvalifikatsioonita ning asutused peavad neid ise välja õpetama. Samuti leiti, et hooldustöötajate koolituse sisu vajab edasiarendamist, et hooldustöö eri elemente õpetataks haridusasutustes võimalikult ühetaoliselt.
Küsitluse vastustest ilmnes, et hooldekodude hinnangul on hooldustöötaja roll aastatega laienenud. Hooldustöötajalt oodatakse teadmisi teeninduskultuurist, erinevatest terviseseisunditest, ravimite manustamisest ning teenusesaaja üldise terviseseisundi jälgimisest. Lisaks täidab hooldustöötaja sageli psühholoogilise toetaja rolli nii teenusesaaja kui ka tema lähedaste jaoks. Mitme hooldekodu hinnangul ei kajastu tööga kaasneva vastutuse kasv aga piisavalt töötasus ega ühiskondlikus tunnustuses. Seetõttu peeti oluliseks suurendada riiklikku tuge hooldustöötajate kutseõppele, õppekohtadele ja praktilistele täienduskoolitustele.
Hooldustöö atraktiivsuse osas ei olnud hooldekodude hinnangud siiski täielikult ühesuunalised. Ühe hooldekodu hinnangul on hooldustöötajate töö atraktiivsus pigem vähenenud ning teenusesaajate lähedastega usaldusliku suhte loomine muutunud keerulisemaks.
Lisaks töötajate koormuse, pädevuse ja töö atraktiivsusega seotud küsimustele tõid hooldekodud esile ÜHT sisu ja vastutuse piiride ebaselguse. Märgiti, et teenuse kõrgem hind on suurendanud teenusesaajate ja nende lähedaste ootusi teenuse sisule. Hooldekodult oodatakse sageli laiemat tuge, kui ÜHT sisu tegelikult ette näeb. See puudutab näiteks dokumentide taotlemist, eriarstide vastuvõttude korraldamist ja muid tegevusi, mille puhul ei ole alati üheselt selge, kas vastutus lasub hooldekodul, teenusesaaja lähedasel või eestkostjal, kohalikul omavalitsusel või tervishoiusüsteemil.
10.7.5 Probleemid ÜHT pakkumisel ja hooldekodude soovitatud muudatused
Lisaks otseselt hooldereformi mõjuga seotud muutustele tõid hooldekodud avatud vastustes ja intervjuudes esile ÜHT korralduse kitsaskohti laiemalt. Need puudutavad eeskätt taristut ja investeeringuid, kriisivalmidust, järelevalve ühtlustamist, infovahetust ja andmesüsteeme, ÜHT ja tervishoiu piiride hägustumist ning vajadust arendada erineva abivajadusega inimestele sobivamaid teenusevorme.
Üheks läbivaks probleemiks on hooldekodude taristu ja investeerimisvajadus. Mitmed hooldekodud tõid esile, et hooned vajavad remonti või kohandamist, kuid igapäevaste kulude kasvu tingimustes ei jätku selleks piisavalt vahendeid. Vajadustena nimetati muu hulgas ühekohaliste tubade arvu suurendamist, lifti rajamist, ukseavade laiendamist, panipaikade ja abiruumide loomist, küttesüsteemide uuendamist, hoonete soojustamist ning tuleohutuse ja ligipääsetavuse parandamist. Üksikutes vastustes rõhutati ka seda, et töötavat hooldekodu on keeruline remontida, kuna teenuse osutamist ei saa ehitustööde ajaks lihtsalt peatada.
Taristuga seostub ka hooldekodude kriisivalmidus. Mõned hooldekodud tõid probleemina esile generaatori puudumise, sest elektrikatkestus võib jätta hooldekodu ilma küttest ning häirida veevarustust ja köögi toimimist. Samuti nimetati vajadust ajakohastada kriisiplaane, kuna senised lahendused ei pruugi vastata tänaste ohtude ulatusele. Kriisivalmiduse parandamine eeldab hooldekodude hinnangul täiendavaid investeeringuid, mida teenuse tavapärasest hinnast ei ole alati võimalik katta.
Teise läbiva probleemina nimetati järelevalve ja erinevate ametkondade nõuete ebaühtlust. Hooldekodude sõnul võivad nõuded piirkonniti erineda ning erinevate asutuste ootused ei pruugi alati olla omavahel kooskõlas. Näiteks toodi esile olukordi, kus ühe ametkonna nõuded võivad olla vastuolus teise ametkonna ootustega. Hooldekodud soovisid, et järelevalve oleks piirkonniti ühtlasem, läbipaistvam ja paremini koordineeritud. Samuti rõhutati, et uute nõuete kehtestamisel tuleks arvestada nende täitmise tegelike kuludega, sest iga täiendav nõue võib tähendada lisapersonali, lisateenuse või investeeringu vajadust.
Samuti peeti oluliseks ühtse, riiklikult toetatud abivajaduse hindamise süsteemi väljatöötamist. Hooldekodude hinnangul kasutatakse praegu erinevates omavalitsustes ja asutustes erinevaid hindamisvahendeid ja tõlgendusi, mistõttu võivad hinnangud inimese hooldusvajaduse kohta erineda. Sooviti tõenduspõhiseid hindamisvahendeid ja ühtseid mõõdikuid, mis aitaksid hinnata inimese abivajadust, hooldusvajaduse raskust ning sobiva teenuse vajadust.
Kolmanda teemana tõid hooldekodud esile infosüsteemide ja andmevahetuse arendamise vajaduse. Mitmed hooldekodud soovitasid luua ühtse riikliku andmebaasi või arendada olemasolevaid infosüsteeme nii, et hooldusplaanide, KOV-i otsuste, rahastusinfo, teenuskohtade järjekordade, arvelduse ja viibimiskoha andmete vahetamine toimuks senisest ühtsemalt. Eraldi nimetati STAR-i ajakohastamise vajadust ning H-veebi kasutajasõbralikumaks muutmist. Samuti toodi esile vajadust vähendada dokumentide dubleerivat liigutamist süsteemide vahel ning parandada ligipääsu teenusesaaja kohta varem kogutud infole.
Olulise süsteemse küsimusena kerkis esile ÜHT ja tervishoiu piir. Hooldekodud kirjeldasid, et teenusesaajate terviseseisund on muutunud keerukamaks ning paljud vajavad senisest enam õendusabi, terviseseisundi jälgimist või tervishoiuteenustega seotud korraldust. Hooldekodude hinnangul ei kata õendusabi rahastus alati tegelikku vajadust, kuna õed teevad sageli rohkem, kui rahastusmudel eeldab, ning dokumenteerimisnõuded on ulatuslikud. Osa hooldekodusid märkis, et katab osa õendusabi kuludest oma vahenditest, mis kajastub ka teenuse hinnas. Mitmed hooldekodud pidasid vajalikuks suuremates hooldekodudes 24-tunnise õendusteenuse rahastamist, mis nende hinnangul vähendaks kiirabi ja eriarstiabi ebavajalikku koormamist. Samuti tehti ettepanekuid vaadata üle järelravi ja õendusabi teenuse korraldus ning siduda hooldekodud senisest paremini tervishoiuteenuse pakkujatega. Ühe ettepanekuna nimetati ka hooldekoduga seotud perearsti nimistu loomist, mis võiks parandada ravi järjepidevust.
Teenusesaajate profiili muutumise tõttu nägid hooldekodud vajadust diferentseerituma teenusekorralduse järele. Mitmed hooldekodud pakkusid välja, et hooldekodud või hooldekodude osakonnad võiksid olla jaotatud erinevateks tasemeteks, näiteks pansionaadi, üldhoolduskodu ja õenduskodu tüüpi teenusteks. Sellise lahenduse puhul saaks personalinõuded, rahastus ja teenuse sisu paremini vastata teenusesaajate tegelikule abivajadusele. Eraldi nimetati vajadust luua spetsialiseeritud teenuskohad dementsusega inimestele, erihoolekandeteenuse vajajatele ning noorematele suure abivajadusega teenusesaajatele.
Läbiva probleemina kerkis esile ka vastutuse piiritlemine hooldekodu, KOV-i, lähedaste, eestkostjate ja tervishoiusüsteemi vahel. Hooldekodude hinnangul ei ole alati üheselt selge, millised tegevused kuuluvad ÜHT hulka ja millised peaksid jääma teiste osapoolte vastutusalasse. Näiteks eeldavad lähedased või muud osapooled mõnikord, et hooldekodu korraldab kõik teenusesaaja eest, alates dokumentide taotlemisest kuni eriarsti vastuvõttudeni. See suurendab hooldekodu töökoormust ning võib tekitada arusaamatusi ja pingeid. Seetõttu vajab hooldekodude hinnangul täpsustamist nii ÜHT sisu kui ka osapoolte vastutus teenusesaaja igapäevaelu, asjaajamise ja tervishoiuga seotud küsimustes.
Kokkuvõttes näitavad hooldekodude avatud vastused, et hooldereformi mõjud põimuvad ÜHT laiemate arenguvajadustega. Reform parandas teenuse rahalist kättesaadavust, toetas töötajate töötasu tõusu ja suurendas osas hooldekodudes teenuse osutamise võimekust. Samal ajal tõi nõudluse kasv, teenusesaajate profiili keerukamaks muutumine ja halduskoormuse suurenemine esile vajaduse täpsustada rahastusmudelit, ühtlustada KOV-ide praktikaid, arendada andmevahetust, toetada tööjõu järelkasvu ning kujundada erineva abivajadusega inimestele sobivamad teenusevormid.
10.7.6 Kokkuvõte
Hooldekodude hinnangul suurendas hooldereform nõudlust ÜHT järele ning muutis teenusesaajate profiili keerukamaks. Muutust seostati teenuse parema rahalise kättesaadavusega, sellega, et inimesed jõuavad hooldekodusse varasemast raskemas seisundis, ning elanikkonna vananemisega. Kasvanud nõudlus on pikendanud järjekordi, teravdanud teenuskohtade puudust ning suurendanud vajadust kohandada teenuse sisu, töökorraldust ja personali. Intervjuud näitasid, et hooldekodude hinnangul jõuab ÜHT-le üha enam inimesi, kelle vajadustele vastaks paremini mõni muu teenus (nt õendusabi, erihoolekanne või palliatiivne ravi), mis viitab vajadusele täpsustada erinevate teenuste sihtrühmi ja rolli hooldussüsteemis.
Hooldereformi mõjul kasvas hooldekodude hinnangul kohamaksumus, samas inimese tasuda jääv osa enamasti vähenes või jäi samaks. Reformi mõju ei ole omavalitsuste lõikes ühesugune, sest KOV-i piirmäärad ja rahastamispraktikad on KOV-iti erinevad, mistõttu sarnastel teenusesaajatel võib inimese tasuda jääv osa erineda. Maksedistsipliinile ja hinnavaidlustele reform enamiku hooldekodude hinnangul olulist mõju ei avaldanud. Kasumlikkus kas ei muutunud või suurenes, kusjuures eraomandis hooldekodud märkisid kasumlikkuse suurenemist sagedamini kui avaliku sektori hooldekodud. Jätkusuutliku rahastuse tagamist kasvavate kulude tingimustes peavad mitmed hooldekodud endiselt oluliseks väljakutseks. Mitmed hooldekodud pidasid vajalikuks ühtlustada hoolduskomponendi rahastamist, näiteks kehtestada üleriigiline piirmäär või ühtsem rahastusmudel, et vähendada omavalitsustevahelist ebavõrdsust.
Hooldereform suurendas hooldekodude hinnangul administratiivset koormust, mida seostati eeskätt KOV-iga arveldamise ja inimese tasuda jääva osa arvestamise keerukusega. Hooldustöötajate töötasu tõusis valdava osa hinnangul, eraomandi hooldekodudes mõnevõrra ulatuslikumalt kui avalikus sektoris, tööjõu kättesaadavusele reformil aga selget mõju ei olnud. Töötasu tõus ja paranenud töötingimused ei lahendanud hooldekodude hinnangul tööjõuprobleeme tervikuna, sest kvalifitseeritud tööjõu puudus, personali ülekoormus ja läbipõlemisoht on püsinud, eriti maapiirkondades ja raskema hooldusvajadusega teenusesaajate hooldamisel.
Lisaks reformi otsestele mõjudele tõid hooldekodud esile laiemaid kitsaskohti, mis puudutavad taristut ja investeerimisvajadust, kriisivalmidust, järelevalve ja nõuete ebaühtlust, infosüsteeme ja andmevahetust ning ÜHT ja tervishoiu piiri. Soovitustena nimetati muu hulgas KOV-i piirmäärade ja KOV-ide praktikate ühtlustamist, andmevahetuse ja infosüsteemide arendamist, tööjõu järelkasvu toetamist ning erineva abivajadusega inimestele sobivamate ja diferentseeritumate teenusevormide kujundamist. Oluliseks peeti ka ÜHT ja tervishoiu paremat sidumist, sealhulgas õendusabi rahastuse ja korralduse ülevaatamist ning suuremates hooldekodudes ööpäevaringse õendusabi võimaluste loomist.
10.8 Peatüki kokkuvõte
Teenuseosutajate küsitluse põhjal on hooldereformi mõju ÜHT-le olnud mitmetahuline. Hooldekodude hinnangul on reform parandanud teenuse rahalist kättesaadavust ja loonud eeldusi hooldustöötajate töötasu tõusuks, kuid samal ajal on see toonud senisest teravamalt esile ÜHT korralduse kitsaskohad. Hooldekodude hinnangul on kasvanud nõudlus teenuse järele, teenusesaajate abivajadus on muutunud keerukamaks ning suurenenud on nii administratiivne kui ka töökorralduslik koormus.
Üks peatüki läbivaid järeldusi on, et ÜHT peab praktikas katma väga laia abivajaduste spektrit. Enamik hooldekodusid ei ole kitsalt spetsialiseerunud, vaid osutab teenust erineva hooldus-, tervise- ja järelevalvevajadusega inimestele. See annab süsteemile paindlikkuse, kuid keerulisemate sihtrühmade puhul sõltub teenuse kättesaadavus sageli konkreetse hooldekodu ruumidest, personalist, turvalisuse tagamise võimalustest ja valmisolekust teenust kohandada. Eriti selgelt kerkib see esile dementsusega, psüühikahäirega, erihoolekandest välja arvatud ning väga suure hooldus- või õendusvajadusega inimeste puhul.
Peatükist ilmneb, et ÜHT ja teiste teenuste piir ei ole alati selge. Osa teenusesaajaid vajaks hooldekodude hinnangul pigem erihoolekannet, õendusabi, järelravi, hooldushaigla teenust või spetsialiseeritud ÜHT teenuskohta. Kuna sobivaid teenuskohti või teenusevorme ei ole piisavalt, jõuavad need inimesed sageli tavapärasele ÜHT-le. See suurendab hooldekodude koormust ning tekitab vajaduse selgemalt määratleda, millise abivajadusega inimesele ÜHT sobib ja millal on vaja teistsugust teenusekorraldust.
Teenuseosutajate ja KOV-ide koostöö on pärast reformi muutunud tihedamaks, kuid tööpraktikad on ebaühtlased. Arveldamise, piirmäärade, inimese tasuda jääva osa arvestamise, maksetähtaegade, dokumentide ja info edastamise praktikad erinevad omavalitsuseti. See suurendab hooldekodude administratiivset koormust ja jätab teenuseosutajad sageli koordineerija rolli, kus tuleb korraga arvestada mitme KOV-i erinevate otsuste, vormide ja tähtaegadega.
Tööjõuküsimused on ÜHT kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse keskne tingimus. Hooldustöötajate töötasu on reformi järel tõusnud, kuid see ei ole lahendanud töötajate nappust, raskusi asenduste korraldamisel, personali ülekoormust ega läbipõlemisriski. Töö on muutunud keerukamaks, sest teenusesaajad vajavad rohkem abi, jälgimist ja terviseseisundiga seotud oskusi. Vaja on tööjõu järelkasvu, praktilist koolitust, kutseoskuste arendamist ja hooldustöö suuremat ühiskondlikku väärtustamist.
Hooldusplaanid ja abivajaduse muutuse jälgimine toimivad hooldekodudes üldjoontes süsteemselt. Abivajaduse muutusi märgatakse peamiselt igapäevase töö käigus ning hooldusplaane vaadatakse üldjuhul regulaarselt üle. Abivahendite, hooldusvahendite ja ravimitega seotud kulude kandmine ei ole alati üheselt korraldatud, mistõttu võib vastutus jaguneda hooldekodu, teenusesaaja, lähedaste või teiste osapoolte vahel erinevalt.
Teenuse sisulise kvaliteedi puhul on hooldekodudes üldiselt tagatud hooldusplaani järgimine ja vajalike abivahendite kättesaadavus. Samas on tervise- ja tugiteenuste kättesaadavus hooldekoduti erinev. Õe kohalolek on enamasti tagatud päevasel ajal, kuid taastusravi, füsioteraapia, psühholoogiline nõustamine ja kohapealne perearstiteenus on harvemini kättesaadavad. Ka teenusesaajate igapäevaelu toetamine sõltub hooldekodu võimalustest: vabaaja- ja kultuuriüritustel osalemist pakutakse laialt, kuid õues käimist võivad piirata teenusesaajate tervislik seisund, ebasobiv füüsiline keskkond ja personaliressurss.
Reformi mõju hinnale ja rahastusele on vastuoluline. Hooldekodude hinnangul on kohamaksumus suurenenud, samas inimese tasuda jääv osa on paljudel juhtudel vähenenud või jäänud samaks. See on parandanud teenuse kättesaadavust, kuid KOV-ide erinevad piirmäärad ja rahastamispraktikad tähendavad, et samasuguse teenuse eest võib inimese tasuda jääv osa erineda sõltuvalt tema elukohajärgsest omavalitsusest. See tekitab vajaduse ühtlustada rahastamise põhimõtteid ning hinnata, kas praegune mudel katab piisavalt tegelikke hooldus-, personali- ja arenduskulusid.
Transporditoetuse pakkumine on sagedasem väiksema ja keskmise asustustihedusega omavalitsustes. Asustustihedusega 10–99 inimest km² kohta piirkondades pakub transporditoetust 51% vastanutest ning alla 10 inimese km² kohta piirkondades 34% vastanutest. Kõige tihedama asustusega omavalitsustes pakub transporditoetust vaid 12% vastanutest.↩︎
Riigi omandis olev hooldekodu täpsustas, et hooldekodus on perearst, eriarstid, füsioteraapia ja psühholoogiline nõustamine kättesaadavad seetõttu, et hooldekodu asub haiglaga samas hoones.↩︎