11  Välisriikide pikaajalise hoolduse süsteemid

11.1 Sissejuhatus

Peatükk käsitleb valitud riikide pikaajalise hoolduse süsteeme. Esmalt võrreldakse Taani, Saksamaa ja Soome pikaajalise hoolduse süsteemide peamisi statistilisi näitajaid ning esitatakse võrdlus Eestiga. Seejärel kirjeldatakse eraldi Saksamaa, Soome ja Taani pikaajalise hoolduse süsteeme: milline on süsteemi ülesehitus, teenusevajaduse hindamine, milliseid pikaajalise hoolduse teenuseid osutatakse. Samuti kirjeldatakse, millised küsimused või teemad on olulised nii tööjõu, kulude kontrolli kui kogu süsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel.

Seejuures kirjeldatakse Saksamaa hooldusvajadusest lähtuva tasemepõhise süsteemi toimimist, sh hooldustasemetega seotud hüvitiste ja piirmäärade ning kodu- ja asutusepõhise hoolduse rolli. Taani näitel on keskmes kohalike omavalitsuste roll ning Soomes piirkondlik korraldus. Kokkuvõttes esitatakse hinnang selle kohta, mida analüüsitud riikide näidetest Eesti saaks arvestada või millest õppida.

Välisriikide ülevaade põhineb dokumendianalüüsil ja riikide ekspertidega läbi viidud intervjuudel. Intervjuud viidi läbi 2026. aasta märtsis ja aprillis.

Peatükis kasutatakse sünonüümidena mõisteid üldhooldusteenus, ööpäevaringne hooldusteenus, institutsionaalne hooldusteenus ja hooldekodu. Samuti kasutatakse mõistet koduhooldus (home care) välisriikide kodus elamist toetavate teenuste süsteemi kirjeldamiseks ning koduteenust ainult Eesti sotsiaalhoolekande seaduses kirjeldatud samanimelise teenuse kirjeldamiseks.

11.2 Taani, Soome, Saksamaa ja Eesti statistiline võrdlus

2026. aasta märtsis avalikustas Euroopa Sotsiaalpoliitika ekspertide võrgustik (ESPAN) sünteesraporti, mis annab ülevaate Euroopa Liidu riikide, kandidaatriikide ning Islandi ja Norra pikaajalise hoolduse süsteemidest (Ghailani et al., 2026). Raport põhineb 38 riigi ESPAN-i meeskondade koostatud aruannetel, mis on üles ehitatud ühtse metoodika alusel, võimaldades riikidevahelist võrdlust. Selles alapeatükis anname statistilise ülevaate, mis tugineb sünteesraporti lisades esitatud andmetabelitele. Ülevaate eesmärgiks on luua taust järgnevates alapeatükkides kirjeldatud Taani, Saksamaa ja Soome pikaajalise hoolduse süsteemide detailsematele kirjeldustele.

Raportis kasutatakse pikaajalise hoolduse katvuse indikaatoritena rahvusvaheliselt harmoniseeritud näitajaid, mis ei pruugi täpselt kattuda riikide siseriikliku statistikaga. Sealjuures ei hõlma institutsionaalne hooldus tervishoiusüsteemi pakutavaid pikaajalise hoolduse teenuseid.

Kuigi Eestis on hooldereformiga avaliku sektori kulutused pikaajalisele hooldusele suurenenud, ei kajastu see veel raportis kajastatud andmetes. Seetõttu on Eesti pikaajalise hoolduse kulutused võrreldes teiste riikidega raportis esitatud andmete põhjal märkimisväärselt madalamad. 2022. aastal moodustasid pikaajalise hoolduse kulutused Eestis 0,4% SKP-st, samas kui Taanis ulatusid need 3%-ni, Soomes 2,1%-ni ning Saksamaal 1,9%-ni SKP-st (EL-27 keskmine 1,7%).

Eestis läks 2022. aastal suurim osa pikaajalise hoolduse kulutustest institutsionaalsele hooldusele (52,7%). Koduhooldusele kulus 42,7% ning rahaliste toetuste osakaal moodustas 4,6%. Taanis ja Soomes oli kulutuste jaotus teistsugune: valdava osa kulutustest moodustas koduhooldus (vastavalt 65,8% ja 77,1%), samas kui institutsionaalse hoolduse osakaal oli oluliselt väiksem (vastavalt 34,2% ja 11,5%). Saksamaa eristus suure rahaliste toetuste osakaaluga – need moodustasid 36,7% pikaajalise hoolduse avaliku sektori kulutustest (Soomes 11,5% ning Taanis 0%). Euroopa Liidu riikides moodustas koduhooldus keskmiselt 28,8%, institutsionaalne hooldus 46,2% ning rahalised toetused 25% pikaajalise hoolduse kogukuludest.

Koduhoolduse ja rahaliste toetuste katvuselt oli Eesti 2022. aastal nelja riigi võrdluses tagasihoidlikum, institutsionaalse hoolduse katvuselt aga suurim. Teistest riikidest eristus Eesti suurema institutsionaalse hoolduse osakaaluga, samas kui Taanis oli selgelt ülekaalus koduhooldus.

Kodus elamist toetavaid teenuseid kasutas Eestis 2022. aastal 2,9% vähemalt 65-aastastest inimestest. See jäi oluliselt alla Taanile (13,6%) ja Soomele (7,6%), kuid oli vaid veidi madalam Saksamaa näitajast (3,3%). EL-27 keskmiselt oli koduhoolduse kasutajate osakaal 65-aastaste ja vanemate inimeste seas 5,5%. Institutsionaalsel hooldusteenusel viibis Eestis 4,3% 65-aastastest ja vanematest inimestest, mis oli nelja riigi võrdluses suurim osakaal. Võrdluseks: Soomes oli vastav näitaja 1,5% ning EL-27 keskmiselt 3,3%. Ka Saksamaal ja Taanis oli institutsionaalse hooldusteenuse kasutajate osakaal Eestist väiksem (vastavalt 3,7% ja 3,6%). Rahalisi toetusi said 2022. aastal kõige enam vähemalt 65-aastased inimesed Soomes (13%) ja Saksamaal (12,1%), kusjuures mõlemad ületasid EL-27 keskmist (6,2%). Eestis oli rahaliste toetuste saajate osakaal 2,7%, Taanis aga otseselt pikaajalise hooldusega seotud toetust ei makstud.

2019. aasta andmetel pakkus Eestis vähemalt kord nädalas omastehooldust keskmiselt 13,9% inimestest, mis on madalam näitaja võrreldes Taani (29,2%), Soome (20,5%) ja Saksamaaga (21,7%). EL‑27 keskmine oli samal ajal 17%. Oluline on siiski märkida, et need andmed pärinevad Euroopa terviseuuringust, samas kui Eesti „Heaolu arengukavas 2023–2030“ seatud eesmärk vähendada suure hoolduskoormusega – st nädalas 20 tundi või enam pereliiget hooldavate – inimeste osakaal 2,3%-lt (2021) 1,7%-le (2030) põhineb Statistikaameti Eesti tööjõu‑uuringu andmetel (Sotsiaalministeerium, 2023).

ESPAN-i sünteesraporti kohaselt hindas Eestis ja Saksamaal 2024. aasta andmetel ligikaudu sama suur osa 16‑aastastest ja vanematest inimestest, kelle leibkonnas vähemalt üks liige vajab pikaajalist hooldust, et neil ei ole katmata (sh täiendavat) vajadust kodus elamist toetavate teenuste järele (vastavalt 86,0% ja 86,5%). Oluline erinevus ilmneb aga teenuste kasutamises: Saksamaal kasutab neist koduhoolduse puudumist mittetajuvatest inimestest ametlikku abi ligi veerand (24,6%), Eestis aga vaid 6,4%.

Soomes (83,5%) ja Taanis (73,8%) oli inimeste osakaal, kes ei tajunud vajadust koduhoolduse järele, väiksem kui Eestis ja Saksamaal, kuid mõlemas riigis ületas see siiski EL‑27 keskmist (72,6%). Samas on Soomes ja Taanis ametlike teenuste kasutamine nende seas, kes kodus elamist toetavate teenuste puudust ei taju, märksa levinum kui Eestis ja Saksamaal (vastavalt 33,0% ja 49,5%).

Kokkuvõttes märkis Eestis enam kui 90% inimestest, kes märkisid koduhooldusteenuste katmata vajaduse puudumist, et nende leibkond ei kasutanud ametlikke teenuseid. See osakaal on oluliselt suurem kui Saksamaal, Soomes ja Taanis (vastavalt 71,4%, 60,5% ja 32,9%). Selline muster võib viidata Eesti suuremale sõltuvusele mitteametlikust hooldusest ja/või selle eelistamisele, samuti koduhooldusteenuste piiratud kättesaadavusele ning vähesele teadlikkusele olemasolevatest hooldusvõimalustest.

Nende seas, kes teatasid, et nende leibkond vajas 2024. aastal (täiendavat) koduhooldust, oli Eestis koduhoolduse mittekasutamise kõige levinumaks põhjuseks rahaline piirang – 5% vastanutest märkis, et neil ei olnud võimalik selliseid teenuseid endale lubada. See osakaal oli võrreldav Saksamaaga (5,1%), kuid kõrgem kui Soomes (3,1%) ja Taanis (1,5%). Nende seas, kes teatasid, et nende leibkond vajas (täiendavat) koduhooldust, hindas EL‑27 keskmiselt 10,6%, et leibkonnal ei olnud võimalik selliseid teenuseid endale rahaliselt lubada. Lisaks viitas 4,8% vastanutest hooldusteenuste vähesele kättesaadavusele ning 8,2% nimetas koduhoolduse mittekasutamise peamise põhjusena muid tegureid.

Soomes oli koduhoolduse mittekasutamise peamine põhjus teenuste kättesaadavus (6,2%), samas kui Taanis tõusid esile nii teenuste piiratud kättesaadavus (4,3%) kui ka asjaolu, et teenuste kvaliteet ei vastanud ootustele (3,5%). Taanit iseloomustasid üldiselt mitmekesisemad põhjused: muu põhjuse kategooria moodustas seal 14,8%, mis on oluliselt suurem kui Eestis (5,0%), Soomes (6,0%) või Saksamaal (5,3%).

2024. aastal ei hinnanud Eestis ükski 16‑aastane ja vanem inimene, kes elas leibkonnas, kus tuli tasuda koduhoolduse omaosalust, selle kulude katmist väga lihtsaks (0%). Võrdluseks ulatus sama näitaja Taanis 19,6%, Soomes 11,2% ja Saksamaal 5,4%-ni.

Samal ajal koges Eestis koduhoolduse omaosaluse tasumisel vähemalt mõningaid raskusi 60,9% 16-aastastest ja vanematest inimestest, kelle leibkonnas tuli tasuda koduhoolduse eest. See oli veidi enam kui kaks korda rohkem kui Saksamaal (27%), peaaegu kolm korda rohkem kui Soomes (21,4%) ning umbes 1,7 korda rohkem kui Taanis (35,3%). EL-27 keskmine oli samal ajal 46,3%. Seega piirab koduhoolduse kättesaadavust Eestis nende hind oluliselt enam kui võrreldavates riikides. 2025. aastal oli Eestis koduteenuse keskmine omaosalus 2,1 eurot tunnis.¹

2019. aasta andmed näitavad, et Eesti, Soome, Saksamaa ja Taani erinevad oluliselt selle poolest, mil määral on tõsiste igapäevaelu piirangutega (ADL‑ ja/või IADL‑raskustega) 65‑aastaste ja vanemate inimeste abivajadus igapäevaelu tegevustes kaetud. Kõige ulatuslikum oli abipuudus Soomes, kus 70,4% abivajajatest leidis, et neile ei osutata piisavalt või üldse abi. Ka Eestis oli abipuuduse osakaal väga kõrge (58,4%), samas kui Saksamaal ja Taanis jäi see mõnevõrra väiksemaks (vastavalt 49,7% ja 43,0%). EL‑27 keskmiselt hindas 46,6% tõsiste igapäevaelu piirangutega (ADL‑ ja/või IADL‑raskustega) 65‑aastastest ja vanematest inimestest, et nad ei saanud igapäevaelu tegevustes piisavalt või üldse abi (European Commission, 2025).

Piisavat abi saanute osakaal oli suurim Saksamaal (44,3%), millele järgnesid Eesti (39,6%) ja Taani (35,8%), samas kui Soomes piirdus see vaid 16,0%‑ga. Neid, kes ei pidanud abi üldse vajalikuks, oli Eestis ja Saksamaal väga vähe (vastavalt 1,9% ja 6,0%), võrreldes Taaniga, kus selliseid vastajaid oli oluliselt rohkem (21,2%).

2019. aastal kasutas Eestis uuringule eelnenud 12 kuu jooksul koduteenust vaid 10,3% tõsiste igapäevaelu piirangutega (ADL‑ ja/või IADL‑raskustega) 65‑aastastest ja vanematest inimestest. See osakaal on oluliselt väiksem kui Saksamaal, Soomes ja Taanis, kus koduhoolduse kasutus tõsiste igapäevaelu piirangutega 65-aastaste ja vanemate seas ulatus vastavalt 43,3%, 33,0% ja 52,3%-ni.

Kokkuvõttes ilmneb, et kuigi nii Eestis kui ka Soomes on katmata abi osakaal tõsiste igapäevaelu piirangutega vähemalt 65-aastaste seas suur, on selle põhjused erinevad. Eestis tuleneb katmata abi eeskätt sellest, et abivajadus ei realiseeru professionaalsete koduhooldusteenustega, mida eeldatavalt piiravad madal teenusekasutus, rahalised takistused ja suur mitteametliku hoolduse osakaal. Soomes on professionaalne abi oluliselt laiemalt kasutusel, kuid katmata abi kõrge tase viitab sellele, et osutatav abi ei ole paljude jaoks piisava mahu või intensiivsusega ning võib osaliselt peegeldada ka kõrgemaid ootusi saadava abi ulatuse ja kvaliteedi suhtes.

2024. aastal oli Eestis pikaajalise hoolduse töötajaid 100 vähemalt 65‑aastase inimese kohta oluliselt vähem kui Saksamaal, Taanis ja Soomes. Eestis oli vastav näitaja 1,1 töötajat 100 65‑aastase ja vanema inimese kohta, samas kui Saksamaal oli neid 5,5, Soomes 6,6 ja Taanis koguni 8,8. Eesti eristub ka hooldustöötajate jaotuse poolest: 2024. aastal töötas 84,7% hooldustöötajatest institutsionaalses hoolduses, mis on märksa suurem osakaal kui Taanis (55,0%), Soomes (60,1%) ja Saksamaal (65,7%); EL‑27 keskmine oli samal ajal 62,9%.

Lisaks oli hooldustöötajate töötasu Eestis enne reformi võrreldes teiste riikidega tagasihoidlikum. 2022. aastal moodustas hooldustöötajate palk Eestis keskmisest palgast 65,3%, samas kui Saksamaal oli vastav näitaja 83,6%, Taanis 78,1% ja Soomes 75,8%. Statistikaameti andmetel moodustas 2025. aasta IV kvartalis hooldustöötajate palk Eestis 75,7% keskmisest palgast (Statistikaamet, 2026).

11.3 Saksamaa pikaajalise hoolduse süsteem

11.3.1 Süsteemi ülesehitus ja rahastus

Saksamaa pikaajalise hoolduse süsteem põhineb kohustuslikul kindlustusel ning on rahastatud pikaajalise hoolduse kindlustusfondidesse tehtavatest maksetest. Tegemist on jooksvate maksetega süsteemiga (pay-as-you-go), kus kindlustusmakseid tasuvad nii töötajad kui tööandjad. 2022. aastal moodustasid kulutused pikaajalisele hooldusele 1,9% Saksamaa SKP-st (Ghailani et al., 2026).

Pikaajalise hoolduse süsteemi strateegiline fookus on eelkõige toetada kodus elamist. Eksperdi sõnul hinnatakse kõikide poliitikamuudatuste puhul nende mõju koduhoolduse ja institutsionaalse hoolduse omavahelisele tasakaalule ning kättesaadavusele. Pikaajalist hooldust reguleerib riik Saksamaa sotsiaalseadustikuga.² Reguleerimises osalevad ka liidumaad, kindlustusfondid, professionaalsed võrgustikud ning teenuseosutajad (European Commission, 2019).

Pikaajalise hoolduse korralduslik vastutus on kindlustusfondidel,³ aga vastavalt valitsuse raamistikule määrab täpsema teenuste loetelu neljast rahvatervisega tegelevast organisatsioonist koosnev komitee (World Health Organization Regional Office for Europe, 2022). Teenuseid võib osutada nii era- kui ka avalik sektor ning mittetulundus- ja hoolekandeorganisatsioonid (World Health Organization Regional Office for Europe, 2022).

Pikaajalise hoolduse kindlustus katab vaid osa teenuse kulust, mistõttu jääb inimestele märkimisväärne omaosalus.⁴ Eksperdi sõnul on omaosalus suurem asutusepõhises hoolduses. Kui ei inimene ise ega tema perekond suuda teenuse omaosalust katta, panustavad teenuse rahastamisse ka kohalikud omavalitsused (World Health Organization Regional Office for Europe, 2022). Samas on hinnanguliselt 27% inimestest vähemalt osaliselt raskustes koduhoolduse omaosaluse tasumisega (Ghailani et al., 2026).

Saksamaal kulub 40,2% pikaajalise hoolduse kulutustest institutsionaalsele hooldusele. Märkimisväärne osa eelarvest (36,7%) suunatakse aga rahalistele toetustele, mis ületab märgatavalt EL-27 keskmist (25%) (Ghailani et al., 2026). See tuleneb sellest, et kui inimese eest kannab hoolt lähedane või tuttav, siis võib ta soovi korral taotleda kindlustusfondist rahalist toetust. 2021. aastal viibis institutsionaalsel hooldusel 4% 65-aastastest ja vanematest elanikest, samal ajal kui 96% elas oma kodus.⁵

Teenuste kättesaadavus on Saksamaal Euroopa Liidu keskmisega võrreldes parem. 86,5% inimestest ei tunne vajadust (täiendavate) teenuste järele (EL-27 keskmine on 72,6%). Nende seas, kes vajaksid rohkem teenuseid, on teenuste mittesaamise peamiseks takistuseks rahalised piirangud (5,1%) (Ghailani et al., 2026).

Eksperdi hinnangul on süsteemi tugevuseks selle õiguspärasus ja läbipaistvus. Pikaajalise hoolduse süsteem on vajaduspõhine ning hõlmab ka vaimse ja kognitiivse tervise aspekte. Peamisteks kitsaskohtadeks on aga kõrge omaosalus, eriti institutsionaalsel hooldusel, ning teenuste piirkondlikud hinnaerinevused, mis loovad ebavõrdsust teenuste kättesaadavusel.

11.3.2 Hindamine

Teenuste ja toetuste saamise eelduseks on abivajaduse hindamine, mida korraldab Medizinische Dienst (MD). Hindamine toimub enamasti inimese kodus ning on sarnane üle riigi. Hindamine toimub kuues kategoorias: liikumine, kognitiivne ja suhtlusvõimekus, käitumuslikud ja psühhiaatrilised probleemid, enesehooldus, funktsioonipiirangutega toimetulek ning igapäevaelus toimetulek. Igas kategoorias on erinevad kriteeriumid, mille kaalutud summeerimise alusel määratakse hooldusvajaduse tase.⁶ Määratud hooldusvajaduse tase ei aegu, kuid vajaduse korral on võimalik taotleda kõrgemat taset. Juhul kui inimese seisund paraneb, on tal kohustus kindlustusfondi sellest teavitada.

11.3.3 Pikaajalise hoolduse teenused

11.3.3.1 Koduhooldus

Inimesed saavad valida, millist toetust (vt allpool tabel 1) nad saada soovivad.⁷ Kui inimene valib kodus hooldamise, saab ta valida rahalise või mitterahalise toetuse. Rahaline toetus on nähtud ette hooldavale lähedasele või pereliikmele. Mitterahalist toetust saab kasutada koduse hooldaja palkamiseks. Samuti on võimalik mitterahalist ja rahalist toetust kombineerida. Mitterahalise hüvitise kasutamiseks tuleb valida kindlustusfondiga lepingu sõlminud teenuseosutaja. Teenuseosutajad võivad olla nii professionaalsed hooldustöötajad kui ka tugiisikud, ning klient võib valida vastavalt vajadusele, millist teenust ta soovib.

11.3.3.2 Kogukonnateenused

Kogukonnateenused on mõeldud madalama hooldusvajadusega inimestele (Ghailani et al., 2026). Pakutavad teenused on seotud nii füüsilise tervise kui ka vaimse tervise toetamisega, samuti sotsiaalse kaasatuse suurendamisega.

Toetatud elamine ei ole Saksamaal õiguslikult defineeritud.⁸ Kindlustusfondid ei kata toetatud elamise teenuseid ning samuti võivad erinevad pakutavad teenused teenuseosutajate lõikes märkimisväärselt erineda.

Hoolduskindlustus katab päevakeskuste teenuseid. Sõltuvalt hooldusvajaduse tasemest on päevakeskustele mõeldud toetusmäärad erinevad. Päevakeskuse toetuse saamise tingimuseks on viibimine kodusel hooldusel. Üksikjuhtudel pakutakse ka öökeskuse teenust.⁹

11.3.3.3 Institutsionaalne hooldus

Institutsionaalse hooldusteenuse saajate osakaal on Saksamaal võrdne koduhooldusteenuse saajate osakaaluga. Institutsionaalse hoolduse teenustena on Saksamaal kättesaadavad teenusmajad, hooldekodud ja palliatiivravi.

Toetatud elamist pakkuvad teenuseosutajad võivad osutada teenusmaja teenuseid.

Hooldekodud on kättesaadavad inimestele, kellele on määratud vähemalt teise taseme hooldusvajadus. Kindlustusfondid hüvitavad nende hooldekodude teenustasud, mis on sõlminud kindlustusfondiga lepingu.¹⁰ Lisaks toetavad kindlustusfondid teenusevajadusega inimesi sobiva hoolduskoha leidmisel ning institutsionaalset hooldust vajaval inimesel on võimalus valida erinevate lepinguliste teenuseosutajate vahel.

Palliatiivravi katab tervisekindlustus. Palliatiivravi on ette nähtud eelkõige kodus, kuid seda on võimalik pakkuda ka haiglas või hospiitsis.¹¹

11.3.3.4 Teenuste kvaliteet ja hindade kujunemine

Teenuse osutamiseks peab pakkuja täitma kvaliteedi-, personali- ja aruandlusnõuded ning sõlmima lepingu kindlustusfondiga. Pikaajalise hoolduse teenuste kvaliteedinõuded on sätestatud sotsiaalseadustikus ning neid võivad täiendada liidumaade tasandil ka kohalikud seadused. Nõuetele vastamist kontrollib Medizinische Dienst (MD). MD on tervishoiuekspertidest koosnev organisatsioon, millel on 15 alaasutust erinevates liidumaades.¹² Kohalike omavalitsuste roll teenuste kvaliteedikontrollis on võrdlemisi väike (World Health Organization Regional Office for Europe, 2022).

Intervjueeritud ekspert tõi välja, et teenuste hinnad ei ole riiklikult kehtestatud, vaid need kujunevad kulupõhiste läbirääkimiste käigus teenuseosutajate ja hoolduskindlustusfondide vahel. Läbirääkimised toimuvad regulaarselt ning hindade kokkuleppimisel arvestatakse tööjõukulude kasvu, personali vajaduse ja koolitamise kulusid, energiahindu jm tegevuskulusid ning kvaliteedinõudeid. Kui pooled ei jõua kokkuleppele, on olemas arbitraažimehhanismid.

Teenuste hindadel ei ole absoluutset hinnalage; süsteem toimib piirmäärade alusel. Kindlustusfond tasub fikseeritud maksimaalse hüvitise, mis vastab hooldusvajaduse tasemele. Kõik seda piirmäära ületavad kulud (sh majutus, toitlustus jm) jäävad inimese kanda. Seega tähistab hinnalagi kindlustuse vastutuse piiri, mitte teenuste turuhinna ülempiiri.

11.3.3.5 Mitterahaliste ja rahaliste toetuste määrad

Tabelis 1 on esitatud rahalised toetused hooldusvajaduse tasemete kaupa. Iga hooldusvajaduse tasemega on seotud maksimaalne toetussumma. Suurema hooldusvajaduse taseme korral on ka rahaline toetus suurem. Samuti on mitterahaline toetus ehk teenuste hüvitamise maksimaalne summa suurem kui rahalise toetuse määr. Toetused on standardiseeritud ega sõltu piirkondlikest hindadest, mistõttu võib kõrgemate teenushindadega piirkondades olla inimese omaosalus suurem.

Tabel 11.1. Peamised pikaajalise hoolduse toetused vastavalt hooldusvajadusele, 2025. aasta seisuga

Toetus (kuus)	1. tase	2. tase	3. tase	4. tase	5. tase
Rahalise toetuse määr	–	347 €	599 €	800 €	990 €
Mitterahalise toetuse määr	–	796 €	1497 €	1859 €	2299 €
Lisatoetus toetatud elamisel viibivale inimesele	224 €	224 €	224 €	224 €	224 €

Märkus: Hooldusvajaduse esimese tasemega inimesed saavad nõustamisteenuseid, abivahendi toetust ja kodu kohandamise toetust.

Allikas: Bundesministerium für Gesundheit (2026)

11.3.3.6 Omastehooldus

Omastehooldus on Saksamaa pikaajalise hoolduse kõige olulisem osa. Inimestel, kellel on määratud hooldusvajadus vähemalt teisel tasemel, on võimalik valida rahaline toetus, mis on ette nähtud hooldavale lähedasele või pereliikmele. Inimesed, kelle hoolduskoormus on üle 10 h nädalas, saavad hooldamise eest pensioniosakuid ning nad on kaetud töötuskindlustusega. See tähendab, et hooldamise lõpetamisel on neil võimalik saada töötushüvitisi ja tööturuteenuseid. Kohalikud omavalitsused pakuvad omastehooldajatele ka hooldamistegevustega seotud õnnetusjuhtumikindlustust. Omastehooldajatel on võimalik kuni 8 nädalat aastas kasutada haiguspäevi või puhata ilma töötuskindlustust kaotamata.

11.3.4 Tööjõud

2023. aasta septembri seisuga olid 51% institutsionaalse hoolduse töötajatest ning 60% koduhoolduse töötajatest professionaalsed hooldustöötajad. Abihooldajate roll pikaajalise hoolduse süsteemis on samuti oluline. Aastatel 2017–2023 loodud uutest pikaajalise hoolduse töökohtadest moodustasid abihooldajad 89% institutsionaalse hoolduse ning 68% koduhoolduse uutest töökohtadest (Bundesministerium für Gesundheit, 2024). OECD 2025. aasta andmetel oli Saksamaal 100 65-aastase ja vanema elaniku kohta 5,5 hooldustöötajat (OECD, 2025). Samas seisab süsteem silmitsi märkimisväärse tööjõupuudusega ning prognooside kohaselt väheneb tulevikus hooldustöötajate arv ilma täiendavate reformideta (Flessa, 2025).

Eksperdi hinnangul värvatakse palju hooldustöötajaid kolmandatest riikidest, seejuures pööratakse suurt tähelepanu nende kvalifikatsioonile, töötingimustele, keeleoskusele ja ekspluateerimise ennetamisele. Need meetmed mõjutavad omakorda teenuste hindu.

11.3.5 Kulude kontroll ja süsteemi jätkusuutlikkus

Saksamaa pikaajalise hoolduse süsteem on üles ehitatud selliselt, et osa hoolduskuludest tuleb hooldatavatel ise katta. Pikaajalise hoolduse kindlustuse kulud ja tulud on kasvanud ning 2023. aastal ulatusid kulud 59 miljardi euroni, samas kui tulud moodustasid 61 miljardit eurot (Deutscher Bundestag, 2024). Omaosaluse koormuse vähendamiseks on 2022. aastast kasutusel süsteem, mille kohaselt katab kindlustusfond järjest suurema osa omaosalusest sõltuvalt sellest, kui kaua on inimene üldhooldusel viibinud. See meede suurendab omakorda süsteemi finantssurvet.

Eksperdi hinnangul ei ole praegune rahastusskeem siiski ilma muudatusteta pikaajaliselt jätkusuutlik. Hooldusvajadus kasvab kiiremini kui kindlustussüsteemi tulud; maksemäärade tõstmine on poliitiliselt ja majanduslikult piiratud, kuna sotsiaalkindlustusmaksete koormus on juba väga kõrge. Ka ajutised lahendused, sh laenud, ei lahenda süsteemi struktuurseid probleeme. Tulevikus toob kulude kasv paratamatult kaasa omaosaluse suurenemise või teenuse kättesaadavuse või mahu vähenemise.

Süsteemi jätkusuutlikkust mõjutavad enim rahvastiku vananemine, hoolduskulude kasv ning tööjõu piiratud juurdekasv. Samas võivad reformid juba keerulist süsteemi muuta veelgi keerulisemaks, mis raskendab nende kavandamist ja elluviimist (Flessa, 2025).

Seetõttu kaalutakse eksperdi sõnul hüvitiste struktuuri kohandamist, aga ka ennetuse ja koduhoolduse rolli tugevdamist. Samuti pööratakse enam tähelepanu kogukondlikele lahendustele ja seeläbi hooldusprotsesside ümberkujundamisele. Potentsiaalsete uute lahendussuundadena nähakse väiksemaid grupikodusid ja innovaatilisi elamismudeleid (nt dementsuse- või hoolduskogukonnad), hooldustöötajate suuremat iseseisvust, digitaliseerimist ja bürokraatia vähendamist ning mitteprofessionaalsete hooldajate, sh naabrite, vabatahtlike jt suuremat kaasamist. Need lahendused võivad vähendada survet nii eelarvele kui tööjõule, kuid samal ajal võivad nendega kaasneda võimalikud kvaliteediriskid.

11.4 Soome pikaajalise hoolduse süsteem

11.4.1 Süsteemi ülesehitus ja rahastus

Soome pikaajalise hoolduse süsteem hõlmab nii tervishoiu- kui sotsiaalvaldkonda. Tegemist on universaalse, elukohapõhise süsteemiga, mida rahastatakse üldistest maksudest. Pikaajalise hoolduse kulud on Soomes kõrged: 2022. aastal moodustasid need 2,1% SKP-st, ületades EL-27 keskmist (1,7%).

Soome pikaajalise hoolduse poliitika keskne eesmärk on toetada kodus elamist (Ministry of Social Affairs and Health, 2020). Pikaajalist hooldust reguleerivad üldised sotsiaal- ja tervishoiuseadused, mida täiendavad eriseadused (sh eakaid, puudega inimesi, pereliikmete hooldust käsitlevad õigusaktid). Alates 2023. aasta reformist korraldab pikaajalist hooldust 21 heaolupiirkonda (wellbeing service counties), Helsingi linn ja Ahvenamaa omavalitsus. Reformiga koondati vastutus pikaajalise hoolduse korraldamise ja teenuste pakkumise eest 309 omavalitsuselt heaolupiirkondadele. Teenuseid võivad osutada heaolupiirkonnad ise, kolmas sektor või eraettevõtted. Pärast reformi on erapakkujate osakaal teenuste osutamisel järjest kasvanud.

Kuigi pikaajalise hoolduse korralduslik vastutus on piirkondadel, on keskvalitsuse roll oluline. Sotsiaal- ja Tervishoiuministeerium vastutab pikaajalist hooldust puudutava õigusloome eest, jälgib selle rakendamist, koostab juhiseid ning valmistab ette reforme. Heaolupiirkondade rahastamise eest vastutab Rahandusministeerium. Rahastuse jaotuse aluseks on elanike arv, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste vajadus ning piirkonna demograafiline kompositsioon. Lisaks kesksele rahastusele võivad piirkonnad kehtestada teenustele omaosaluse. 2023. aastal kattis omaosalus 15,3% pikaajalise hoolduse kogukuludest.¹³

Soome kuulub nende Euroopa riikide hulka, kus koduhooldus on eriti tugeva fookusega, st prioriteet on pakkuda kodus elamist toetavaid teenuseid nii kaua kui võimalik. Koduhooldusteenuste osakaal pikaajalises hoolduses ületab märkimisväärselt EL-i keskmist. 2022. aastal moodustas kodus elamist toetavate teenuste kulu 77,1% pikaajalise hoolduse kuludest, institutsionaalse hoolduse kulude osakaal oli 11,5% ja rahaliste hüvitiste osakaal 11,5%. Vaid 1,5% 65-aastastest ja vanematest elanikest on institutsionaalsel hooldusel ning seda rakendatakse üksnes juhul, kui kodune hooldus ei ole võimalik (Eurofound, 2024).

Intervjueeritud eksperdi hinnangul esineb siiski oluline vastuolu pikaajalise hoolduse strateegiliste eesmärkide ja teenuste tegeliku kättesaadavuse vahel. Kuigi Soome pikaajaline poliitiline eesmärk on olnud institutsionaalse hoolduse vähendamine ning pikemaajalise kodus elamise toetamine, on viimastel aastatel vähendatud nii institutsionaalse kui ka koduhoolduse teenuste mahtu. Eksperdi hinnangul on institutsionaalse hoolduse vähendamine jätkusuutlik üksnes juhul, kui samal ajal tugevdatakse kodupõhiseid teenuseid. Praeguses olukorras võib mõlema teenuseliigi samaaegne vähendamine suurendada katmata hooldusvajadust ehk nende inimeste arvu, kes vajalikku abi ei saa.

Teenuste taskukohasust hinnatakse üldiselt väga heaks – vähem kui 4% inimestest tunneb, et koduhooldusteenused ei ole rahaliselt kättesaadavad. Teenused on hästi arenenud ja vastavad nõudlusele. Üle riigi on tagatud teenuste üle järelevalve ja kvaliteedikontroll. Samas esineb piirkondlikke erinevusi teenuste kättesaadavuses, mis on seotud piirkonna majanduslike võimaluste, asustustiheduse ja demograafilise olukorraga (Kangas et al., 2026).

Teenuste kvaliteedi järelevalvet teevad Valvira ja piirkondlikud asutused. Lisaks viiakse iga kahe aasta järel läbi kohustuslik riiklik rahuloluküsitlus. 2022. aastal loodi Soomes ka eakate inimeste ombudsmani ametikoht.

11.4.2 Hindamine

Pikaajalise hoolduse saamise aluseks on individuaalne vajaduste hindamine. Hindamisel kasutatakse üle riigi ühtset instrumenti (Resident Assessment Instrument ehk RAI), mille abil hinnatakse inimese teenuse-, rehabilitatsiooni- ja hooldusvajadust. Hindamise viib läbi multidistsiplinaarne sotsiaal- ja tervisevaldkonna ekspertidest koosnev meeskond. Hindamise tulemusena tehakse otsus, milliste teenuste eest vastutab heaolupiirkond, ning koostatakse individuaalne hooldusplaan. Hooldusplaan määratleb inimese õiguse erinevatele hooldusvõimalustele (Kangas et al., 2026).

Teenuse osutamine peab olema tagatud 3 kuu jooksul pärast hindamisotsuse tegemist. Korduvhindamine tuleb teha siis, kui toimub muutus inimese funktsionaalses võimekuses. Kõikidele klientidele määratakse juhtumikorraldaja, kelle ülesanne on tagada teenuste saamine (Kangas et al., 2026).

11.4.3 Pikaajalise hoolduse teenused ja toetused

Teenuseid pakutakse vastavalt hinnatud vajadustele ning nende saamine ei sõltu inimese sissetulekust. Heaolupiirkonnad leiavad teenusepakkujad peamiselt hangete kaudu.

11.4.3.1 Koduhooldus

Koduhooldus on Soome pikaajalise hoolduse süsteemi keskne element. Kodus elamise jätkamist toetatakse mitmesuguste teenuste ja meetmetega, nt kodu kohandamise, abivahendite, sh tehnoloogiliste abivahendite abil. Viimaste hulka kuuluvad näiteks telehoolekanne, häirenuputeenused, nutimatid ja muud digitaalsed abivahendid. Lisaks pakutakse rehabilitatsiooni-, füsioteraapia ja muid tervishoiuteenuseid, palliatiivravi ning mäluõe ja sotsiaaltöötaja teenuseid. Koduhooldus hõlmab hooldust, toidu toomist, koristamist ja hügieenitoiminguid. Koduhooldusele ei ole kehtestatud intensiivsuse ega kestuse piiranguid: abi osutatakse vastavalt inimese vajadusele nii päevasel kui öisel ajal ning ka nädalavahetustel.

11.4.3.2 Kogukonnateenused

Kogukonnateenused täiendavad Soome pikaajalise hoolduse süsteemi ning hõlmavad MTÜ-de pakutavaid tegevusi eakatele ning teenuseid spetsiifilistele sihtrühmadele, nagu näiteks kurdid või pimedad.

Üheks kogukonnateenuseks on toetatud elamine. Selle raames pakutakse teenuse saajale majutust kogukonnas, kus teenuse saajatel on suurem iseseisvus ja vastutus oma igapäevaelu ja tegevuste korraldamisel ning võimalus üksteisele tuge pakkuda. Hooldust pakutakse toetatud elamise korral koduteenusena.

Uueks innovaatiliseks teenuseks on eakate perekonnas hooldamine. Teenust osutatakse perekonnas hooldaja kodus, kuid seda võib pakkuda ka hooldatava kodus. Selle teenuse eesmärk on pakkuda eakale turvalist, õdusat ja perekondlikku keskkonda. Hooldaja on vastava väljaõppe saanud isik.

Päevakeskused on mõeldud kodus elavatele mäluprobleemidega, vanemaealistele või lihtsalt perehoolduses olevatele inimestele. Päevakeskuste eesmärk on toetada sotsialiseerumist ning pakkuda võimalust veeta aega kodusest keskkonnast väljaspool. Päevakeskustes pakutakse ennetavaid või rehabiliteerivaid tegevusi. Teenuseid pakuvad MTÜ-d ja vabatahtlikud.

11.4.3.3 Institutsionaalne hooldus ja teenusmajad

Institutsionaalse hooldusteenuse saajate osakaal on Soomes oluliselt väiksem kui koduhooldusteenuse saajate osakaal. Institutsionaalne hooldus hõlmab 24/7 hooldust pakkuvaid teenusmaju, hooldekodusid ja hooldust tervishoiuasutustes. Ööpäevaringse hooldusteenuse korral võib kliendi makstav tasu ulatuda kuni 85%-ni netosissetulekust, seejuures inimesele peab jääma vähemalt 122 eurot isiklikuks kasutuseks.

Teenusmajad pakuvad toetavat keskkonda – majutust, teenuseid ja hooldust, mis toetavad inimese iseseisvust ja privaatsust. Inimesed elavad üüritud toas, ühe- või kahetoalistes korterites ning saavad tellida baasteenuseid, sh koduhooldust. Öisel ajal ei ole personal pidevalt kohal, kuid kasutada saab häirenuppu või turvaseadmeid. Teenusmajad on vaheetapp kodus elamise ning institutsionaalse hoolduse vahel, kus teenusesaajal on võrreldes hooldekoduga suurem tegutsemisvabadus ja autonoomia oma elu korraldamisel. Suurema hooldusvajadusega või pidevat järelevalvet vajavatele klientidele on suunatud ööpäevaringsed 24/7 teenusmajad, kus pakutakse toitlustust, osutatakse suuremal määral hooldust ja raviteenuseid ning personal on kohal ööpäev läbi.

Hooldekodud pakuvad ööpäevaringset hooldust ja abi ning teenust saab üksnes väga suure hooldusvajaduse korral. Hooldekodudes elamise peamiseks põhjuseks on raske või sügav dementsus. Inimesed, kellel on väga suur tervishoiuteenuse vajadus, saavad pikaajalist hooldust tervisekeskustes.

Palliatiivravi on pikaajalise hoolduse osa, mida pakuvad spetsiaalse väljaõppega palliatiivravi üksused nii kodus, tervishoiuasutustes kui institutsionaalsel hooldusel.

11.4.3.4 Omastehooldus

Koduhooldusesse võivad olla kaasatud ka lähedased. Omastehooldus on Soomes selgelt määratletud ja seadusega reguleeritud. Omastehooldajaga sõlmitakse leping, milles on kirjeldatud hooldaja ülesanded, talle makstava toetuse suurus ning ka see, kuidas korraldatakse abivajaduse katmine hooldaja äraoleku ajal. Omastehooldajad on kaetud tööõnnetus- ja pensionikindlustusega ning neil on õigus puhkusele. Samas ei käsitleta lepingut töölepinguna.¹⁴ Omastehooldajatele pakutakse täiendavaid koolitusi ja tervisekontrolli võimalust (Finnish Red Cross, 2024).

11.4.3.5 Rahalised toetused

Eakate hooldustoetust makstakse sõltuvalt hooldusvajaduse ulatusest kolmes suuruses, mis 2025. aastal jäid vahemikku 84,17–387,73 eurot kuus. Toetus ei ole maksustatav ning selle määrab ja maksab tsentraalselt Soome sotsiaalkindlustusasutus Kela. Toetuse eesmärk on toetada kodus elamist ning kompenseerida puudest tulenevad lisakulud.¹⁵

Omastehooldajale makstava põhitoetuse miinimumsumma oli 2025. aastal 472,15 eurot kuus, kuid piirkonnad võivad maksta ka sellest suuremat toetust. 2024. aastal sai ligikaudu 50 000 inimest omastehooldajaile (mitteformaalne hooldus) mõeldud toetust. Toetuse maksmine erineb märkimisväärselt erinevate heaolupiirkondade vahel.

11.4.4 Tööjõud

2019. aastal oli Soomes pikaajalise hoolduse sektoris hõivatud 5,3% kogutööjõust, sellest ligikaudu 4 protsendipunkti institutsionaalses ja 1,3 protsendipunkti mitteinstitutsionaalses hoolduses. 2024. aastal oli 100 65-aastase ja vanema elaniku kohta 6,6 hooldustöötajat. Personali kvalifikatsiooninõuded on kirjeldatud seaduses (Act on Older People’s Services).¹⁶ Hooldekodudes on kehtestatud riiklikud personalinormid (2024. aasta eesmärk oli suhtarv 0,7 hooldajat kliendi kohta, kuid 2025. aastal korrigeeriti nõue 0,6-ni tööjõupuuduse tõttu).

Pikaajalise hoolduse süsteemis suureneb pärast reformi erahoolduse osakaal ning töötajad liiguvad riiklikust süsteemist erasektorisse. Alates 2024. aastast ei ole erasektoris töötavatel hooldajatel vaja enam määrata kutset ning selle asemel peavad nad end registreerima kesksel digitaalsel platvormil (Soteri), mis alates 2026. aastast koondab kõiki teenuseosutajaid.

Eksperdi hinnangul on Soome süsteemi oluliseks tugevuseks hooldajate kõrge kvalifikatsioon: pikaajalise hoolduse töötajatel on üldjuhul põhjalik, keskmiselt kolmeaastane erialane väljaõpe, mis näitab professionaalse hoolduse kõrget taset. Siiski esineb Soome pikaajalise hoolduse tööjõu olukorras ootamatu paradoks. Kuigi pikemas vaates prognoositakse rahvastiku vananemise tõttu märkimisväärset tööjõu vajaduse kasvu ning arutatakse ka hooldustöötajate laiemat värbamist välismaalt, on viimaste aastate teenuse- ja eelarvekärped mõnes piirkonnas toonud kaasa töötajate koondamise ja isegi töötuse kasvu hooldussektoris.

11.4.5 Kulude kontroll ja süsteemi jätkusuutlikkus

Pikaajalise hoolduse puhul ei peeta Soomes peamiseks probleemiks teenuste hinda, vaid teenuste olemasolu ja ligipääsu neile. 2023. aasta reform ei ole seni saavutanud oodatud tulemusi – kulud on osutunud kavandatust suuremaks, integreeritud teenuste teekond ei ole ootuspäraselt rakendunud ning pikaajalise hoolduse riiklik rahastus on kujunenud väljakutseks. Reform, mis pidi aitama kulusid kokku hoida, on osutunud kallimaks ning kulud on hoopis suurenenud (Kangas et al., 2026).

Reformi tulemusena on mitmeid teenuseid hakanud pakkuma suured rahvusvahelised eraettevõtted, kes osalavad teenuste hangetes. Nende roll Soome pikaajalise hoolduse teenuseosutajatena on märkimisväärselt kasvanud. Samal ajal ei suuda väiksemad kohalikud mittetulunduslikud teenusepakkujad liiga väikeste mahtude tõttu enam teenuse hangetes konkureerida. Kokkuvõttes on see viinud turu monopoliseerumiseni ja hindade tõusuni, kuna eraettevõtete kasumile orienteeritud tegutsemine avaldab survet kulude suurenemisele kogu süsteemis ja viib teenuste hinnad üles (Kangas et al., 2026).

Lisaks tuuakse esile, et eelarve vähenemise tõttu on tekkinud ebakõla põhiseaduse ning süsteemi pakutava vahel. Probleemiks on ka piirkondlikud erinevused teenuste kättesaadavuses, eeskätt linna- ja maapiirkondade lõikes. Paradoksaalsel kombel on teenuste kättesaadavus parem maapiirkondades kui suuremates linnades. Samas süvendavad tööjõupuudus ja püsiv eelarvesurve muret kogu pikaajalise hoolduse süsteemi jätkusuutlikkuse üle.

11.5 Taani pikaajalise hoolduse süsteem

11.5.1 Süsteemi ülesehitus ja rahastus

Taani pikaajalise hoolduse süsteem on sarnaselt Soomega universaalne, inimesekeskne ning rahastatud üldistest maksudest, eesmärgiga tagada teenuste täielik kättesaadavus. Süsteemi iseloomustab selge teenusepõhisus: rahalisi toetusi makstakse väga piiratud ulatuses ning abi osutatakse peaaegu täielikult teenustena. Teenuste saamisel rahaline omaosalus puudub ning kättesaadavus peab olema tagatud kõigile abivajajatele sõltumata nende hooldusvajadusest ja rahalistest võimalustest. Õiguslik alus pikaajalisele hooldusele tuleneb sotsiaalteenuste seadustikust (Social Service Act). Kuigi õiguslikult on pikaajalise hoolduse süsteem universaalne, võivad eksperdi hinnangul omavalitsuseti erineda näiteks hooldekodusse suunamise kriteeriumid, ooteajad, personali kättesaadavus ja teenuste kvaliteet, hooldekodukohtade arv ning teenuseosutaja valikuvõimalused. Seetõttu võib Taani süsteemis tekkida olukord, kus formaalselt on teenused kõigile võrdselt kättesaadavad, kuid praktikas erineb teenuste kättesaadavus sõltuvalt inimese elukohast, tekitades nn „postiindeksi ebavõrdsust“ (postcode inequality). Taani kulutab pikaajalisele hooldusele märkimisväärselt suurema osa oma ressurssidest (3–3,5% SKP-st) kui Euroopa Liidu riigid keskmiselt (1,7%). Selle üheks peamiseks põhjuseks on abivajajate minimaalne omaosalus kulude katmisel.

Oluline hiljutine muutus on 2024.–2025. aastal läbi viidud eakate hooldusreform ning sellega kaasnev uus eakate hoolduse seadus (Ældreloven ehk Elderly Care Act), mis jõustus 1. juulil 2025. Taani pikaajalise hoolduse eksperdi hinnangul toimib see hetkel peamise pikaajalise hoolduse riikliku strateegilise raamistikuna. Reformi eesmärk oli suurendada vanemaealiste autonoomsust hooldusvajaduse hindamisel ning teenusepakkuja valimisel. Samuti muudeti teenuse pakkumist holistilisemaks ja personaalsemaks, suurendades koordinatsiooni kohaliku omavalitsuse hooldusosakonna, haiglate, perearstide ning dementsusega tegelevate spetsialistide vahel, et lihtsustada vanemaealistele teenuse kättesaadavust.

Ligikaudu kaks kolmandikku (umbes 66%) pikaajalise hoolduse eelarvest suunatakse koduhooldusele ning ülejäänud kolmandik (umbes 34%) kulub hooldekodudele. Rahalisi toetusi makstakse väga minimaalselt. Kuigi hooldusteenus ise on kõigile tasuta, kannab inimene oma eluasemega seotud kulud (kommunaalmaksed ja rent). Sama loogikat järgitakse ka hooldekodudes ehk hooldusteenusega seonduvad kulud katab riik, küll aga peab teenuse saaja ise kandma majutus- ja elamiskulud (nt toit ja voodikoht).

Pikaajalise hooldusteenuse pakkumise vastutus on jaotatud 98 omavalitsuse vahel. Kohalikud omavalitsused korraldavad hindamist, teenuste pakkumist, kvaliteedi järelevalvet ja vaidemenetlust. Riigil on strateegilise raamistiku loomise roll, regionaalselt pakutakse üldist arstiabi, kuid sotsiaalteenuse, sh pikaajalise hoolduse korralduslik autonoomia on täielikult kohalikel omavalitsustel (Ministry for Social Affairs and Housing & Ministry for Senior Citizens, 2024). Pikaajalise hoolduse eelarve ja struktuuri loob iga omavalitsus ise, mistõttu teenuse kvaliteet ja katvus võivad suurel määral erineda olenevalt asukohast.

11.5.2 Pikaajalise hoolduse teenused

Taanis on pikaajalise hoolduse keskne teenus koduhooldus. Kodus pakutavat hooldust peetakse baasõiguseks ning seda eelistab ka suur osa abivajajatest. Teenus on vajaduspõhine ning sisaldab isiklikku hooldust, koduabi, toitlustamist, koduohutust ja rehabilitatsiooni. Suur rõhk on samuti ennetavatel meetmetel, et vältida abivajaja seisundi halvenemist ning et neil oleks võimalik võimalikult kaua iseseisvalt ja turvaliselt oma kodus elada. Hinnatakse hooldatava autonoomsust ning võimekust kodus ise teatud piirini hakkama saada, mis omakorda vähendab pikaajalise hoolduse kulusid ning töötajate koormust. Seoses piisava tööjõu puudumisega on hakatud järjest enam toetuma tehnoloogilistele lahendustele ja digitaliseerimisele.

Sarnaselt koduhooldusega omistatakse Taanis suurt tähtsust kogukonnapõhisele hooldusmudelile, mis lõimib tervise, sotsiaal- ja ennetavad teenused terviklikuks toetussüsteemiks. Kogukonnapõhise hoolduse eesmärk on säilitada ja toetada hooldusvajadusega inimeste sotsiaalseid sidemeid, ennetada isolatsiooni ning toetada võimalikult suurt autonoomsust igapäevaelu toimetustega hakkamasaamisel. Olulist rolli täidavad selles mudelis vabatahtlikud, kes korraldavad kogukonnaüritusi ning pakuvad hooldusvajadusega inimesele sotsiaalset tuge.

Kui hooldusvajadusega inimene ei tule enam iseseisvalt kodus elamisega toime, on Taanis võimalik kasutada ka institutsionaalset hooldust ehk hooldekoduteenust. Seda käsitletakse siiski pigem teisejärgulise lahendusena ja nn viimase valikuna juhtudel, kui kodune hooldus ei suuda enam piisavalt vastata hooldatava vajadustele.

Hooldekodusse suunamise otsuse tegemisel on suur roll kohalikul omavalitsusel, kes lisaks hooldatava seisundi hindamisele peab tagama vaba voodikoha nii omavalitsuse (avalikus) kui ka erahooldekodus hiljemalt kahe kuu jooksul pärast avalduse esitamist. Taanis on institutsionaalne hooldus jaotunud kolmeks: riiklik hooldekodu, erahooldekodu ja spetsiaalsed hooldatavale kohandatud elamud. Erahooldekodudele kehtivad samad kvaliteedistandardid kui riiklikele asutustele ning hooldatavatel on õigus vabalt valida, millist hooldekodu nad eelistavad. Hooldatavatele mõeldud elamud toetavad inimeste sotsiaalsust ja iseseisvust, pakkudes samal ajal täiemahulist hooldustuge.

Taanis ei ole ametlikku lähedase hooldamise süsteemi, kuid hooldajal on võimalik saada omavalitsuselt palka töölepingu alusel (umbes 20 eurot tunnis), sealhulgas on tal õigus jääda haiguslehele ning saada palgalist puhkust.

11.5.3 Hindamine

Pikaajalise hoolduse teenustele Taanis vanusepiirangut ei ole; ainsaks eelduseks on, et teenuse saaja on Taani elanik. Hooldusvajaduse hindamise viib läbi kohalik omavalitsus, tavapäraselt Fælles Sprog metoodika alusel ning teenuste vajadus vaadatakse üle vähemalt kord aastas. Teenusele suunamise protsess algab enamasti sellest, et inimene või tema lähedane võtab ühendust oma peamise tervishoiuteenuse pakkujaga (nt perearst), kes vajaduse korral suunab inimese edasi omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja pikaajalise hoolduse ekspertide juurde. Hindamise tulemusena selgub inimese õigus pikaajalisele hooldusele ning sellega määratakse kindlaks vajalikud teenused. Hooldusvajadus ei ole fikseeritud, seda saab olukorra halvenemise või paranemise puhul igal ajal üle vaadata. Teatud juhtudel võib omavalitsus esmalt pakkuda rehabilitatsioonivõimalusi, eesmärgiga vähendada pikaajalise hoolduse vajadust ja koormust.

Hooldekoduteenuse vajadust hindab kohalik omavalitsus individuaalselt ning see on põhjendatud juhul, kui hooldataval on järjepidev füüsilise ja/või vaimse võimekuse vähenemine ning ta vajab ööpäevaringset hooldusabi.

11.5.4 Tööjõud

Taani riikliku statistika alusel moodustab pikaajalise hoolduse sektori tööjõud umbes 8% kogu tööjõust. Euroopa Liidu tööjõu-uuringu (Labour Force Survey ehk LFS) kohaselt oli Taanis 2023. aastal ligikaudu 100 000 koduhoolduse töötajat, mis moodustas umbes 3,6% kogu tööjõust (European Union Labour Force Survey, 2024). Taani töösuhetes on suur roll kollektiivsetel läbirääkimistel ning kõik hooldustöötajad on kaitstud kollektiivlepingutega. Hoolimata sellest seisab ka Taani silmitsi märkimisväärse hooldustöötajate puudusega, mida süvendab järjest vananev rahvastik. Riikliku pikaajalise hoolduse tegevusplaani kohaselt on sektoris puudu ligi 15 000 töötajat (Ministry for Social Affairs and Housing & Ministry for Senior Citizens, 2024). Probleemi leevendamiseks on Taani keskendunud väljaõppe kvaliteedi parandamisele, soolise ebavõrdsuse vähendamisele ning palgatasemete tõstmisele hooldusvaldkonnas.

11.5.5 Kulude kontroll ja süsteemi jätkusuutlikkus

Taanis hoitakse pikaajalise hoolduse kulusid kontrolli all eelkõige süsteemi struktuuri ja teenuste tasakaalu kaudu. Omavalitsused on ise peamised teenuste osutajad ja kujundajad. Keskne roll on koduhooldusel, mida kasutatakse esmase ja universaalse lahendusena ning millega toetatakse inimeste võimalikult pikka iseseisvat toimetulekut oma kodus. Kallim institutsionaalne hooldus (hooldekodud) on teadlikult sihitatud väiksemale kasutajarühmale ehk väga suure abivajadusega inimestele. Kulutõhusust toetavad ka rehabilitatsiooniteenused ja digilahendused.

Süsteemi jätkusuutlikkuse keskseteks teemadeks on pigem pikaajaline tööjõu tagamine, ennetava ja kogukonnapõhise hoolduse tugevdamine ning teenuste parem lõimimine kui kulude liigne kasv. Suurimaks riskiks peetakse hooldustöötajate nappust, eriti koduhoolduses, mistõttu on rõhk töötingimuste parandamisel ja digitaalsete meetmete arendamisel. Samuti nähakse jätkusuutlikkuse seisukohalt oluliseks, et vaja on luua strateegiline lähenemine, kuidas tagada inimeste sujuv liikumine erinevate teenuste vahel, eriti haiglaravilt pikaajalise hoolduse teenusele. Halb koordineeritus võib suurendada nii kulusid kui ka hooldusvajaduse süvenemist. Lisaks rõhutatakse vajadust parema riikliku tulemushindamise järele, et hinnata, kas tehtud investeeringud parandavad tegelikult inimeste toimetulekut ja vähendavad pikaajalist hooldusvajadust (Kvist, 2026).

11.6 Kokkuvõte

Eestis on küll kodus elamise toetamine „Heaolu arengukava 2023–2030“ eesmärgina sõnastatud, kuid praktikas ei toeta seda koduteenuse piiratud mahud, lühikesed osutamisajad ega liiga kitsas teenuste pakett. Võrreldud riikides on koduhoolduse pakkumine selge poliitiline prioriteet ning süsteem toetab kodus elamise jätkumist. Näiteks Soomes pakutakse koduhooldusteenust piiramatus mahus, öistel aegadel ning nädalavahetusel. Ööpäevaringsele üldhooldusteenusele (institutsionaalne hooldus) suunamise kriteeriumid on ranged ning reeglina ei suunata inimest hooldekodusse, kui tema vajadusi on võimalik katta koduhooldusteenustega. Kodus elamise ja institutsionaalse hoolduse vaheetapiks on teenusmajad, kus on tagatud kodu- ja hooldusteenused, kuid mitte ööpäev läbi.

Eestis on alles arendamisel koduteenuse ja ööpäevaringse üldhooldusteenuse vaheetapid, mistõttu võidakse suunata üldhooldusele ka neid inimesi, kes oleksid võimelised mõningase toe abil iseseisvalt hakkama saama. Tuginedes Eesti poliitikakujundajate intervjuudele, suunatakse näiteks üldhooldusele hajaasustusega piirkondades elavaid inimesi, kellele on koduteenuse pakkumine raskendatud, kuid ka kehvades elamistingimustes elavaid inimesi. Seevastu Soomes on alternatiiviks lisaks teenusmajadele mitmed vahepealsed teenused, nagu toetatud elamine või perekonnas hooldamine.

Eestis ei ole omastehooldus alati koduteenusega integreeritud. Praktikas pakutakse koduteenuseid sageli vaid üksi elavatele hooldusvajadusega inimestele, omastehooldaja olemasolul muid teenuseid reeglina ei pakuta (Turu-uuringute AS, 2022). Omastehoolduse ja koduteenuste kombineerimine aitaks vähendada lähedaste hoolduskoormust ning samal ajal leevendada KOV-i koormust (kallimate) teenuste pakkumisel.

Vaadeldud riikides toetatakse kodus elamise jätkamist integreeritud teenuste paketiga, mille hulka kuuluvad nii kodu kohandamine kui ka abivahendid, sh tehnoloogilised abivahendid. Soomes ja Taanis on tehnoloogiliste abivahendite ja heaolutehnoloogia kasutamist koduhoolduses süsteemselt arendatud. See aitab vähendada hooldustöötajate ja omastehooldajate koormust ning ajakulu. Seega on heaolutehnoloogiate kasutuselevõtul ja teiste teenustega integreerimisel potentsiaali toetada kodus elamist, aga ka vähendada hooldustöötajate koormust üldhooldusteenust pakkuvates asutustes.

Teenuste hinna ja kulukuse juhtimiseks kasutatakse eri riikides erinevaid lahendusi. Saksamaal saavutatakse hinnakontroll teenuseosutajate ja kindlustusfondide vaheliste läbirääkimiste kaudu. Taanis on kohalik omavalitsus ise teenuste osutaja ja teenuste struktuuri kujundaja. Soome kogemus aga näitab, et teenuseosutajate leidmine hankemenetluse abil ei pruugi viia teenuse madalama hinnani. Väiksematel kohalikel teenusepakkujatel võib hangetes osalemine olla keeruline, mis omakorda soodustab teenusepakkujate koondumist ja monopoolsete struktuuride tekkimist (sh rahvusvaheliste suurettevõtete ülekaalu). Soome näitel on näha, et erasektori pakutavad teenused on sageli kallimad kui KOV-i või MTÜ-de pakutavad teenused. Seetõttu on oluline säilitada ja arendada Eestis mitmekesist pikaajalise hoolduse teenusepakkujate võrgustikku.

Teiste riikide näitel võib öelda, et ühtse üleriigilise hindamisinstrumendi kasutamine võib aidata tagada, et sarnase hooldusvajaduse tasemega inimesed saavad eri piirkondades sarnasel tasemel teenuseid, ning vähendab ebavõrdsust teenustele ligipääsus.

Hooldustöötajate puudus on käsitletud riikides märkimisväärne probleem ning sektori tööjõukriisi leevendamiseks on kasutatud välistööjõudu eeskätt Saksamaal. Hooldustöötajate värbamine kolmandatest riikidest eeldab esmalt nende lõimimise ja keeleõppe toetamist, erialase väljaõppe pakkumist, töötingimuste tagamist ning ekspluateerimise vältimist. Samuti võivad olla piiranguks immigratsioonitingimused. Seetõttu ei ole hooldustöötajate sissetoomine välisriikidest lihtne ega odav lahendus tööjõupuuduse leevendamiseks. Vaadeldud riikides proovitakse lahendustena parandada hooldustöötajate kvalifikatsiooni ning muuta sektoris töötamine atraktiivsemaks.

Arvestades välisriikide kogemusi, ei saa väita, et kohustuslik hoolduskindlustus lahendaks pikaajalise hoolduse rahastamise ja tööjõuga seotud probleemid. Kohustuslik kindlustus suurendab maksukoormust ning ei lahenda rahvastiku vananemisest tulenevat hooldusvajaduse kasvu. Tulevikus võib Eestis eeldada vanemaealiste sissetulekute ebavõrdsuse ja piirkondliku ebavõrdsuse süvenemist, mistõttu sobivad pikaajalise hoolduse teenuste kättesaadavuse tagamiseks solidaarsed süsteemid. Perspektiivikaks peetakse teenuste ja hooldusmudelite mitmekesisust ning kogukonnas elamise arendamist ja toetamist. Kogukondlikud lahendused võivad eeldada hooldusprotsesside ümberkorraldamist, tervishoiu- ja hooldusteenuste integreerimist ning riikliku tulemushindamise rakendamist. Kogukonnapõhine hooldusmudel toetab inimeste autonoomiat ja võimalust võimalikult kaua ise toime tulla. Eestis eeldab liikumine kogukonnapõhisele hooldusmudelile lisaks sobiva infrastruktuuri väljaarendamist või olemasoleva taristu ümberehitamist.

Seejuures on oluline rõhutada, et eakatele inimestele hoolduse pakkumine teistes riikides ei ole tõsiseltvõetav ega realistlik poliitikavalik ning ei ole ka avaliku arutelu keskmes. Samuti ei käsitleta tööea piiramatu pikendamise võimalust jätkusuutliku lahendusena elanikkonna vananemisega seotud hooldusvajaduste katmisel.

Viited

Bundesministerium für Gesundheit. (2024). Country report for germany on the implementation of the council recommendation on access to high-quality long-term care.

Bundesministerium für Gesundheit. (2026). Long-term care insurance benefits at a glance.

Deutscher Bundestag. (2024). Angespannte finanzlage in der pflegeversicherung (hib 811/2024). https://www.bundestag.de/presse/hib/kurzmeldungen-1032064

Eurofound. (2024). Long-term care and ageing in europe.

European Commission. (2019). Germany: Health care and long-term care systems.

European Commission. (2025). The EU monitoring framework on the council recommendation on access to affordable high-quality long-term care. https://op.europa.eu/publication-detail/-/publication/182342db-56ec-11f0-a9d0-01aa75ed71a1

European Union Labour Force Survey. (2024). Labour force statistics.

Finnish Red Cross. (2024). Suomen punainen risti omaishoitoperheiden rinnalla. SPR.

Flessa, S. (2025). Social long-term care insurance in germany.

Ghailani, D., Durri, I., Merler, A., Peña-Casas, R., Spasova, S., & Konstantinidou, D. (2026). Long-term care settings for older people: An analysis covering 38 european countries. European Social Policy Analysis Network.

Kangas, O., Kalliomaa-Puha, L., & Karonen, E. (2026). Long-term care settings for older people in finland. European Commission.

Kvist, J. (2026). Long-term care settings for older people in denmark. European Commission.

Ministry for Social Affairs and Housing, & Ministry for Senior Citizens. (2024). Danish long-term care policy.

Ministry of Social Affairs and Health. (2020). Quality recommendation for securing well-being in ageing and improving services 2020–2023.

OECD. (2025). Health at a glance 2025: germany. https://www.oecd.org/en/publications/health-at-a-glance-2025_15a55280-en/germany_99d672fb-en.html

Sotsiaalministeerium. (2023). Heaolu arengukava 2023–2030. https://www.sm.ee/heaolu-arengukava-2023-2030

Statistikaamet. (2026). Palgarakendus. https://palgad.stat.ee/

Turu-uuringute AS. (2022). Elanikkonna hoolduskoormuse uuring.

World Health Organization Regional Office for Europe. (2022). Country case study on the integrated delivery of long-term care: germany. https://www.who.int/europe/publications/i/item/WHO-EURO-2022-5269-45033-64150

---

1. S-veebi andmed (2025).

2. Sozialgesetzbuch XI § 3. https://www.gesetze-im-internet.de/sgb_11/__3.html

3. Gesund.bund (2025). Long-term care insurance. Saksamaa riiklik terviseportaal. https://gesund.bund.de/en/themen/pflegeversorgung

4. Gesund.bund (2025).

5. Destatis (2021). Nearly 6 million older people live alone. https://www.destatis.de/EN/Press/2021/09/PE21_N057_12411.html

6. Gesund.bund (2025).

7. Gesund.bund (2025).

8. Gesund.bund (2025).

9. Gesund.bund (2025).

10. Gesund.bund (2025).

11. Gesund.bund (2025).

12. Gesund.bund (2025).

13. Finnish Institute for Health and Welfare (2025). Costs and financing of social security in 2023.

14. Act on Informal Care Support 937/2005 (Soome omastehoolduse toetuse seadus).

15. Kela (2025). Care allowance for pensioners.

16. Act on Older People’s Services (Soome eakate teenuste seadus), 2024.