UURING SOOLINE PALGALÕHE EESTIS

Uuring Sooline palgalõhe Eestis valmis Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR ja Poliitikauuringute keskuse PRAXIS koostöös. Tegu on põhjaliku, neljast erinevast etapist koosneva uuringuga.

Uuringu esimene osa kirjeldab soolise palgalõhe põhjuseid ja hindamismeetodeid. Soolist palkade erinevust käsitlevad mitmed teadusdistsipliinid eri vaatenurkadest – majandusteoorias lähtutakse inimkapitali teooriast, sotsioloogilised käsitlused näevad inimkapitali mõjutajana tööturu segregatsiooni, soouurimuslikud teooriad tuginevad enamasti tööturuvälistele teguritele (nt stereotüübid, diskrimineerimine jne). Nii nagu pole soolise palgalõhe põhjused eraldiseisvad, pole ka erinevad käsitlused sõltumatud teineteisest. Käsitletakse laiemalt nelja teemade gruppi: investeeringud inimkapitali, sooline diskrimineerimine, segregatsioon tööturul ja organisatsioonipraktikad palkade erinevuse kujundajana.

Uuringu teises osas analüüsiti soolist palgalõhet, tuginedes Eesti Tööjõu-uuringu andmetele. Näiteks selgub 2008. aasta andmetest, et täistööajaga töötavate Eesti meeste ja naiste keskmine palgaerinevus on 31,4%. Samuti saab lugeda, kui suur on palgalõhe erinevate töötajate gruppide ja tööturu segmentide lõikes ningmil määral mõjutab lapsevanemaks olemine naiste ja meeste palgaerinevusi. Artikkel käsitleb eraldi selgitatud ja selgitamata soolist palgalõhet ning kirjeldab, kuivõrd on sooline palgalõhe tingitud meeste ja naiste koondumisest erinevatele ameti- ja tegevusaladele (sooline segregatsioon tööturul) ja teisalt seda, mil määral on palgaerinevus selgitatav erinevustega nende kvalifikatsioonis ja muudes mõõdetavates tunnustes. Samuti selgub, milline oleks meeste ja naiste palkade erinevus, kui igal ametialal töötaks mehi sama palju kui naisi.

Uuringu kolmandas osas käsitleti seda, mil määral organisatsioonisisesed personalipraktikad võivad mõjutada soolise palgalõhe teket. Soolise palgalõhe uuringu ühe etapina viidi läbi juhtumiuuringud kuues organisatsioonis, et detailsemalt analüüsida, kuivõrd peavad Eesti organisatsioonide puhul paika rahvusvahelisest kirjandusest ilmnenud seosed personalipraktikate ja soolise palgalõhe vahel. Artikkel annab ülevaate, kuidas palgakorraldus- ja tasustamissüsteemid mõjutavad soolise palgalõhe teket.

Uuringu neljas osa annab ülevaate poliitikasoovitustest, mis soolise palgalõhe uuringu erinevate etappide analüüsile ja rahvusvahelisele kogemusele tuginedes Eesti kontekstis kõige otstarbekamateks võiksid osutuda. Esile on toodud palgalõhe vähendamisele suunatud soovitused ühiskonna ja riigi tasandil läbi soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete põhjalikuma rakendamise ja teavitamise. Vähen¬damaks naiste pikaajalisi karjäärikatkestusi, mis on üldjuhul põhjustatud naiste suuremast koormusest seoses koduste kohustustega, on välja toodud soovitusi, mis hõlbustaks naiste töö- ja pereelu ühitamist. Kirjeldatud on ka võimalusi soolise segregatsiooni vähendamiseks hariduses ja tööturul. Samuti antakse ülevaate võimalustest, kuidas organisatsiooni tasandil püüelda naiste ja meeste võrdse kohtlemise ja võrdväärsel tööl võrdse palga maksmise suunas.

Uuringu tellis Sotsiaalministeerium, selle valmimist toetati Euroopa Sotsiaalfondist.