Tellija: Sotsiaalministeerium
Periood: 2020
Käesoleva uuringu eesmärgiks oli selgitada välja, kuidas suhtuvad Eestis elavad inimesed rakkude, kudede ja elundite annetamisse ning sellesse, kas ja kuidas peaks toimuma selle protsessi raames otsuste langetamine nende inimeste eest, kes seda ise enam teha ei saa.
Tulemused näitasid, et elanikkonna teadlikkus elundite surmajärgse loovutamisega seonduva tahte avaldamisega seonduvast on madal. Vähene on teadlikkus sellest, kuidas toimub lahkunu elupuhuse tahte väljaselgitamine ja milline on lähedaste roll selles. Puudujääke on ka elanikkonna teadlikkuses otsustusvõimetus seisundis patsiendi raviga seonduva osas.
Kokkupuuteid elundidoonorlusega seonduvate olukordadega on ette tulnud vähestel. Kõige enam on elanike seas neid, kes on rääkinud lähedastega oma soovidest seoses surmajärgse elundite loovutamisega ning neid, kellele on lähedased oma vastavaid soove avaldanud. Elundidoonori kaardi on paberil täitnud 4%-5% inimestest ning patsiendiportaalis on oma tahteavalduse vormistanud vaid 3%-6%. Otsustusvõimetu patsiendi eest otsustamise temaatikaga on isiklikku kokkupuudet samuti vähestel: 75%-80% elanikest pole vaatlusaluse temaatikaga oma elus kokku puutunud.
Enam kui pooled vastanutest (elanikkonnale laiendatuna 61%-67%) oleksid nõus elusalt doonorilt eemaldatud elundi siirdamisega, juhul kui neil oleks selleks vajadus, 16%-21% aga sellega ei nõustuks. Olukorras, kui palutakse nõusolekut surnud lähedase elundite loovutamiseks, annaksid ligi pooled (48%-55%) vastava nõusoleku. Pisut alla veerandi (19%-25%) vastanutest ei oleks nõus oma lähedase elundite loovutamisega.
Pisut enam kui pooled (52%-58%) Eesti elanikud oleksid nõus oma elundite surmajärgse loovutamisega. Ligikaudu veerand inimestest sellega aga ei nõustuks. Valdav osa (80-86%) neist, kes nõustuksid surnud lähedase elundite loovutamisega, oleks nõus ka enda elundite loovutamisega ning enamik (68-80%) neist, kes ei oleks nõus lähedase elundite loovutamisega, keelduks ka enda elundite loovutamisest.
Otsustusvõimetule patsiendile tervishoiuteenuste osutamise teema juures küsiti inimestelt, kes peaks nende eest langetama raviotsuseid olukorras, kus nad oma terviseseisundist tulenevalt ei suuda ise väljendada oma eelistusi ravi osas. Eelistatuimaks variandiks osutus isik, kelle nad on varasemalt määratlenud kontaktisikuna raviotsuste tegemisel. Küsiti ka, kas inimesed oleks nõus kunstliku toitmisega, kunstliku hingamisega ning kunstliku vereringega olukorras, kus nende elukvaliteet on nende jaoks vastuvõetamatu ja paranemise võimalust ei ole — veidi üle poole inimestest sellega ei nõustuks, veerand aga küll. Olukordades, kus paranemine on võimalik, ei ole valdav enamik inimesi (üle 80%) aga vastu kunstlikule toitmisele, kunstlikule hingamisele, kunstlikule vereringele ega elustamisele.
Ülekaalukas enamik vastanutest (elanikkonnale laiendatuna 71-75% inimestest) leiab, et raske ravimatu haiguse korral peaks eutanaasia olema Eestis lubatud. Nende osakaal, kes seda ei kindlasti poolda, on 12-16%. Ülejäänutel ei ole seisukohta selles küsimuses välja kujunenud.
Eelistatuim infokanal elundite loovutamise ja tahte avaldamisega seonduva info saamiseks on ülekaalukalt tervishoiutöötaja (73%-80%). Kõige eelistatum viis rakkude, kudede ja elundite loovutamiseks tahte avaldamiseks (nii nõusoleku andmine kui keeldumine) on perearsti poolt tahteavalduse registreerimine. Otsustusvõimetus seisundis patsiendi eest nõusoleku andmise kohta eelistaks samuti enamik inimesi (84%-89%) infot saada tervishoiutöötajalt.
Uuringut rahastas Euroopa Regionaalarengu Fondi valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamise programmi (RITA) tegevus 2 „Teadmistepõhise poliitikakujundamise toetamine“ ja Sotsiaalministeerium.