Sambad, lapsed ja maarjakask

Saateks

See lugu sai tegelikult kirjutatud veidi üle kuu aja tagasi , kui Andres Arrakult ilmus üks paljudest arvamuslugudest pensioni teemadel (leiad selle siit). Siis jäi ta mõneks ajaks seisma, aga … milleks tal ikka seista lasta.  Head lugemist!

_________________________________________

„Arrak kirjutas jälle pensionidest.“

Istusime Steni ja Indrekuga laua taga ja jõime teed (Sten kohvi). 35-aastastele meestele on pension selline teema, millest teetassi või õlleklaasi kõrval just liiga tihti ei räägita, ökonomistid on aga kummaline rahvas. Andres Arrak õpetas meile ülikoolis makroökonoomikat ja seetõttu kipume tema kirjutisi ikka lugema – tal on alatasa olnud huvitavaid mõtteid, iseasi, kas nendega alati nõustuda saab.

„Jälle sellest, et sammaste asemel tuleb lapsi teha ja maarjakaske kasvatada?“

„Ei, maarjakaske ta sellel korral ei maininud, küll aga ütles, et riigipension kaob ära ja keskmine mees pensionini nagunii ei ela. Lapsi soovitas ka teha.“

„Ma ei saa sellest pensionijutust hästi aru – meil on jooksvast maksutulust rahastatavaid valdkondi nii et tolmab – haridus, tervishoid, riigiaparaat tervikuna. Millegipärast ei räägita eriti sellest, et tulevikus on meil ainult tasuline haridus või teedevõrk? PRAXISe kolleegid tegid siin veidi aega tagasi arvutusi, pilt ei paista sugugi nii must, vahepeal on lihtsalt mõned aastad defitsiiti ja siis on I samba pension enam-vähem tasakaalus. Kas see on üldse teema?“

„Tegelikult mitte mõned, vaid 40. Kui jätkame nii nagu täna, siis on esimestel aastatel puudu ca 2%, hiljem ca 1% SKPst. Ma arvan, et see on teema küll.“

Riigieelarvest makstavad pensionid on eeskätt valikute küsimus. Arrakul on selles mõttes õigus, et tööealise rahvastiku osakaal väheneb ja seega suhteliselt jääb ümberjaotamiseks olevat raha vähemaks. Tuleb otsustada, kuhu seda panna. Ta lihtsalt eeldab, et pensionärile seda enam ei anta, aga see eeldus ei ole väga veenev, eriti arvestades seda, et valimiskasti juures saavad otsustajateks olema need samad pensionärid.

“Minu mure on Arraku omaga täpselt vastupidine – mitte see pole probleem, et pensioneid ei makstaks, vaid kuidas tagada, et meie põlvkond pensionieas liigselt tulevaste noorte arvel elama ei hakkaks? Meid saab lihtsalt valijaskonnas rohkem olema. Peame selgelt aru saama, et meie tänane otsus pensioniks vähem kõrvale panna tuleb meie laste maksukoormuse arvelt. Iga mees, kes ütleb, et ära pensioniks raha kogu, kasvatab sellega oma laste maksukoormust. Minu laste oma ka, kurat!”

„Tänaste kolmekümneste puhul peaks tulema teisest sambast ka raha juba päris korralikult juurde, nii et ca 40% oma pensionieelsest sissetulekust peaks ikka kätte saama.“

„Arrak arvab, et ka sellele ei tasu loota – tootlused on nirud ja lisaks on meeste keskmine eluiga napilt üle tänase pensioniea.“

„Seda argumenti kuuleb viimasel ajal tihti, aga minu arust on seal mõtlemisviga. Arvatakse, et kui pensionifondi tootlus on väike, siis ei tasu investeerida ja mõistlikum on raha täna ära kulutada. Vastupidi – pead veel rohkem kõrvale panema! Kui 100 aastat tagasi mõni mees talvekartuli sügisel ära sõi, seletades et võib-olla läheb osa muidu mädanema, siis kevadel ta oma tarkust enam teistele kuulutada ei saanud. Pensioniks kõrvalepaneku puhul ei ole samamoodi küsimus selles, kas saan pensionärina rohkem nänni, kui selle raha eest täna saaks. Küsimus on selles, kas saan pensionärina hakkama. Täiesti võimalik, et pean tarbimise tulevikku nihutamise eest ka peale maksma.“

Igaüks peaks hoolitsema selle eest, et ka kehvematel aegadel hakkama saada, seega peab investeerima ning II ja III pensionisammas on asjakohased lahendused. Iseküsimus on see, kas need hinnad, mida meie pensionifondid täna pakuvad, mõistlikud on. Fondihalduse tasud on aastatega veidi vähenenud, kuid meil ei ole endiselt võimalust investeerida nt indeksfondidesse, mille halduskulud on oluliselt madalamad kui aktiivselt juhitud fondidel. Ka aktiivselt juhitud fondide tasud paistavad meil jätkuvalt olema keskmiselt veidi kõrgemad kui mujal maailmas. Kui kohalik konkurents pole piisavalt hästi töötanud, on aeg astuda järgmine samm. Fondide valiku laiendamine ka mujal maailmas tegutsevate, samaväärsele kontrollile allutatud fondide arvel peaks olema asi, mis kohalikud fondihaldurid kiiresti üles äratab.

Tegelikult on siin veel üks mõtlemisviga – keskmise elueaga mees. Keskmise elueaga opereerimine on selles kontekstis mõttetu. Kui keegi tõesti pensionini ei elaks, ei oleks pensionite maksmisega ka mitte mingeid probleeme. Need, kes juba 65. eluaastani on vastu pidanud, elavad keskmiselt veel üle 14 aasta. Oodatav eluiga kipub meil ikka üsna kiiresti pikenema – viimase 20 aastaga on see pikenenud ca 6 aasta võrra, seda nii meestel kui naistel.

„Mina kui potentsiaalne pensionär püüan küll valmis olla ka kõige hullemaks – mis siis saab, kui ühel päeval pensioniiga käes, katsud pulssi ja tuksub, kurivaim, endiselt? Ma olen ennast väiksemate riskide vastu kindlustanud – keskmisel mehel ei põle korter ka kuigi tihti maha.”

„Äkki peaks pensionisammaste asemel siiski hoopis lapsi tegema.“

„See laste asi on eraldi teema. Lapsi on muidugi tore teha, aga ainult sellele keskendumine oma pensioni tagamiseks nüüd ka päris õige ei ole. Riskid on suured, vast suuremad kui investeeringul?“

„Juhtub poisi asemel tüdruk sündima, on pension kohe kolmandiku võrra väiksem? Läheb laps veel näitlejaks kätte, mis siis?”

“Siis oled oma investeeringuga kehvasti ümber käinud.”

Nali naljaks, aga lastest pensionisammas on tõesti mitmete probleemidega – esiteks kipuvad meie lapsed saama meie lapselapsi siis, kui meie neilt oma 40% keskmisest palgast ootama hakkame. Mida rohkem neil lapsi on, seda keerulisemaks muutub enda ja laste toitmise/koolitamise kõrval veel ka vanemate (ja vanavanemate) ülalpidamine. Üldiselt kipub ühiskonnas prevaleerima seisukoht, et neid, kellel lapsed kasvatada, tuleks pigem ise kuidagi toetada.

Ja siis see isiklike vabaduste küsimus. Põhjamaade heaoluühiskonnast rääkides unustatakse sageli ära, et see ei ole mitte püüe mingi abstraktse kollektivismi poole, vaid üheks eesmärgiks on – vastupidi – üksikindiviidi võimalikult suur vabadus, sh vabadus sundusest hoolitseda oma vanemate eest või vabadus mitte sõltuda kõiges oma laste saatusest ja valikutest. Inimese vabadus valida oma tegevusala sõltumata sellest, kui pikaealised tema vanemad satuvad olema. Kui me ka oleme avastanud, et praegune süsteem – iga põlvkond maksab kinni eelmise põlvkonna kulud – enam välja ei vea, ei ole tänapäeva maailmas ainus alternatiiv patriarhaalne ilmakorraldus ja lapsed kui tootmistegurid.

„Et siis lapsed on vilets investeering?“

“Lapsi võib teha, aga pensionisambaks ma neid muuta ei taha. Tõenäoliselt on meil Arrakuga veidi erinevad väärtushinnangud, aga mina olen nõus maksma selle eest, et mu lapsed ei peaks oma elu joondama minu vajaduste järgi. Kui inimene tahab olla kunstnik ja mõistab, et ohverdab sellega ilmselt olulise osa omaenda materiaalsest heaolust, siis ei ole minu asi talle öelda, et perekonna, riigi või ma ei tea mille nimel peab tema hakkama inseneriks või müügimeheks. Olgu see maailm seetõttu materiaalselt vaesem, aga see on vaba maailm, ainus kus ma tahan lapsi saada. Teise ja kolmanda pensionisambaga on igaühele antud võimalus iseenesega hakkama saada, keegi pole öelnud, et see peab olema lihtne või odav.”

„Arrak ei räägigi tegelikult ainult laste tegemisest, maarjakased tuleb ka ikka maha istutada …“

„Siin on jälle riskid suured, tõenäoliselt suuremad kui pensionifondiga.“

„Aegajalt osutuvad maarjakased tavalisteks kaskedeks …“

„Puidu hind on ka hirmus kõikuv olnud.”

Ettevõtlusega on täpselt sama või isegi veidi tõsisem probleem, kui II samba pensionifondiga. Kui pensionifondid investeerivad su raha sadadesse ettevõtetesse, siis isegi kui päris mitmel nendest ettevõtetest ei lähe hästi, ei juhtu veel midagi katastroofilist. Oma ettevõttega on riskid alati suuremad – kui ebaõnnestub, siis tuleb üldjuhul ikkagi otsast alustada. Ja kui mõni kataklüsm börsid maailmast minema pühib, on üsna ebatõenäoline, et oma osaühing enam kuigi palju väärt on. Küll aga võib keegi puidufondiga pensionikindlustuse turule tulla, kui see kõige parem investeering tundub olema.

„Mis siis on loo moraal? Et midagi pole teha, elu pensionieas tuleb vilets?“

„Ei pea tingimata vilets tulema. Selles mõttes on Arrakul õigus, et aktiivne peab olema, küll siis on tulevikus ka rohkem võimalusi.“

Praegu tundub, et tuleb teha kõike mis võimalik ning kuna kõigega kaasnevad riskid, siis peab munad hoidma erinevates korvides. Ettevõtlikkus tuleb alati kasuks. Lapsed on ka toredad, aga pole päris kindel, kas me oleksime tahtnud pensionisambana üles kasvada (“Ega investorvanem mind doktorantuuri küll lubanud ei oleks!”). Oma koht on nii pensionifondidel kui riiklikul pensionil. Esmatähtis on mõista, et maailm on tõepoolest muutunud ning me kõik vastutame ise oma heaolu eest pensionipõlves. Vastutustundetu oleks panustada ainult sellele, et maailmakord kokku kukub, börsid kaovad niikuinii ning ainukesed püsivad väärtused on lapsed ja lauahõbe.

Esimese kahe sambaga piirdudes saab pension igal juhul olema väike. Kindlasti väiksem, kui me tahaksime. Aga kui sa kohe täna midagi sellele lisaks ei tee (olgu see III pensionisammas, oma ettevõte või midagi kolmandat), siis ei ole tulevikus ka kedagi teist peale enda süüdistada.

Leave a Comment