Ja siis see isiklike vabaduste küsimus. Põhjamaade heaoluühiskonnast rääkides unustatakse sageli ära, et see ei ole mitte püüe mingi abstraktse kollektivismi poole, vaid üheks eesmärgiks on – vastupidi – üksikindiviidi võimalikult suur vabadus, sh vabadus sundusest hoolitseda oma vanemate eest või vabadus mitte sõltuda kõiges oma laste saatusest ja valikutest. Inimese vabadus valida oma tegevusala sõltumata sellest, kui pikaealised tema vanemad satuvad olema. Kui me ka oleme avastanud, et praegune süsteem – iga põlvkond maksab kinni eelmise põlvkonna kulud – enam välja ei vea, ei ole tänapäeva maailmas ainus alternatiiv patriarhaalne ilmakorraldus ja lapsed kui tootmistegurid.
„Et siis lapsed on vilets investeering?“
“Lapsi võib teha, aga pensionisambaks ma neid muuta ei taha. Tõenäoliselt on meil Arrakuga veidi erinevad väärtushinnangud, aga mina olen nõus maksma selle eest, et mu lapsed ei peaks oma elu joondama minu vajaduste järgi. Kui inimene tahab olla kunstnik ja mõistab, et ohverdab sellega ilmselt olulise osa omaenda materiaalsest heaolust, siis ei ole minu asi talle öelda, et perekonna, riigi või ma ei tea mille nimel peab tema hakkama inseneriks või müügimeheks. Olgu see maailm seetõttu materiaalselt vaesem, aga see on vaba maailm, ainus kus ma tahan lapsi saada. Teise ja kolmanda pensionisambaga on igaühele antud võimalus iseenesega hakkama saada, keegi pole öelnud, et see peab olema lihtne või odav.”
„Arrak ei räägigi tegelikult ainult laste tegemisest, maarjakased tuleb ka ikka maha istutada …“
„Siin on jälle riskid suured, tõenäoliselt suuremad kui pensionifondiga.“
„Aegajalt osutuvad maarjakased tavalisteks kaskedeks …“
„Puidu hind on ka hirmus kõikuv olnud.”
Ettevõtlusega on täpselt sama või isegi veidi tõsisem probleem, kui II samba pensionifondiga. Kui pensionifondid investeerivad su raha sadadesse ettevõtetesse, siis isegi kui päris mitmel nendest ettevõtetest ei lähe hästi, ei juhtu veel midagi katastroofilist. Oma ettevõttega on riskid alati suuremad – kui ebaõnnestub, siis tuleb üldjuhul ikkagi otsast alustada. Ja kui mõni kataklüsm börsid maailmast minema pühib, on üsna ebatõenäoline, et oma osaühing enam kuigi palju väärt on. Küll aga võib keegi puidufondiga pensionikindlustuse turule tulla, kui see kõige parem investeering tundub olema.
„Mis siis on loo moraal? Et midagi pole teha, elu pensionieas tuleb vilets?“
„Ei pea tingimata vilets tulema. Selles mõttes on Arrakul õigus, et aktiivne peab olema, küll siis on tulevikus ka rohkem võimalusi.“
Praegu tundub, et tuleb teha kõike mis võimalik ning kuna kõigega kaasnevad riskid, siis peab munad hoidma erinevates korvides. Ettevõtlikkus tuleb alati kasuks. Lapsed on ka toredad, aga pole päris kindel, kas me oleksime tahtnud pensionisambana üles kasvada (“Ega investorvanem mind doktorantuuri küll lubanud ei oleks!”). Oma koht on nii pensionifondidel kui riiklikul pensionil. Esmatähtis on mõista, et maailm on tõepoolest muutunud ning me kõik vastutame ise oma heaolu eest pensionipõlves. Vastutustundetu oleks panustada ainult sellele, et maailmakord kokku kukub, börsid kaovad niikuinii ning ainukesed püsivad väärtused on lapsed ja lauahõbe.
Esimese kahe sambaga piirdudes saab pension igal juhul olema väike. Kindlasti väiksem, kui me tahaksime. Aga kui sa kohe täna midagi sellele lisaks ei tee (olgu see III pensionisammas, oma ettevõte või midagi kolmandat), siis ei ole tulevikus ka kedagi teist peale enda süüdistada.