Nagu huvilised juba reedel märgata võisid, sai meil valmis üks raport („Õpingute ebaõnnestumise kulud Eestis“). Sissejuhatuseks – need, kes veel lugenud pole, kuid sooviks seda teha, leiavad raporti täisversiooni, eestikeelse lühiversiooni või eriti lühikest presentatsiooni eelpool toodud linkide alt. Kuna palk ja „võitjate põlvkond“ on kujunenud üheks popimaks teemaks, siis lisan siia lingi ka Indreku blogis avaldatud jutule, mis avab seda teemat veidi laiemalt, kui meie raportid.
Tänase postituse sisuks on aga mõtisklused mõningatel teemadel, mis uuringu tutvustuse pressikonverentsilt lendu läksid. Neist kõige kõlakamad olid vast Prof. Jüri Sepa mõtted tutvustuse diskussiooniosaks (mis leidsid väga kiire tee Postimees Online’i), kus ta rääkis põgusalt signaliseerimisteooriast ning käis välja provokatiivse mõtte, et selle kohaselt ei olegi ehk mõtet vähemvõimekate harimisse panustada, sest see kahjustaks võimekate huve, muutes signaali hägusamaks. See kommentaar oli kindlasti mõeldud pigem diskussioonipunkti kui kindla seisukohana, kuid online-meedias sai sellest eraldi lugu.
Mis asi see signaliseerimisteooria on ja miks siis vähemharituid harida ei maksa? Tööturu ja hariduse kontekstis on selle teooria teerajajaks Michael Spence, kes 1973. aastal avaldas ajakirjas Quarterly Journal of Economics artikli Job Market Signalling. Probleem, mida Spence analüüsis, oli lihtne –kui tööandja soovib töötajat tööle võtta, sooviks ta talle maksta palka, mis ei ületa tema (piir)tootlikkust, kuid töötaja tööle võtmisel ei ole tema tootlikkust võimalik otseselt kusagilt välja lugeda. See muudab uue töötaja töölevõtmise tööandja jaoks teatud mõttes õnnemänguks.
Loomulikult püüab tööandja leida kõikvõimalikke meetodeid, et hinnata, milline on töökohale konkureerivate inimeste tootlikkus. Siin tulevadki mängu signaalid. Kui eeldada, et hariduse omandamine on tootlikumatele inimestele lihtsam (nad on võimekavad, neil tuleb paremini välja nii õppimine kui tööülesannete täitmine), siis saavad töötajad saata hariduse omandamisega tööandjale signaali selle kohta, et nad kuuluvad kõrgema tootlikkusega töötajate hulka. Seda informatsiooni saab tööandja ära kasutada selleks, et teha kõrgema tootlikkusega inimestele parem palgapakkumine.
Kui nüüd eeldada, et haridus tootlikkust ei mõjuta ning selle peamiseks eesmärgiks on tootlikumate eristamine vähemtootlikest, siis näeme kohe ka seda, miks võiks vähemvõimekatele hariduse andmine probleeme tekitada – see muudab signaali hägusamaks ning diplomeeritud „kõrgtootlike“ ridadesse hakkavad imbuma ka vähetootlikud, kes töökohale asudes jäävad alla tööandja ootustele. Seega kaotab haridus kui signaal oma väärtuse.
Loomulikult on hariduse käsitlemine puhtalt signaalina tööandjale mõnevõrra liialdatud. Õigupoolest ei oleks sellises maailmas, kus kool tootlikkust ei tõsta, koolidel üldse mõtet – 12 aastat üldharidust + 10 aastat ülikooli (et saada kätte kõrgeim kraad) on õigupoolest ju päris kallis signaliseerimise mehhanism. Kui haridus midagi muud juurde ei anna, siis oleks ühiskonnale hulka vähem kulukas võtta kasutusele mõned testid, mis inimese võimekuse ligilähedaselt ära hindavad ning kogu haridussüsteem saaks hakata tegelema millegi kasulikumaga.
Signaliseerimisel on kindlasti oma osa, kuid väga raske on eitada hariduse arendavat poolt. Mis on huvitav – järeleaitamist võivadki kõige enam vajada need, kellel raskusi. Seda uuringut tehes lähtume me sellest, et kooliharidusel on mõju ja kui ka väiksema võimekusega inimesed kauem koolis käivad, siis on põhjust arvata, et see nende üldist kognitiivset võimekust tõstab. Meile annavad selleks alust arvukad hinnangud, mis lähtuvad näiteks kaksikutest, kes omandanud erineva haridustaseme (selle lingi alt avaneva töö Tabel 1 sisaldab ülevaadet neist uuringutest). Hiljutine paber (mida muuseas mõned peavad üheks viimase aasta parimaks tööks) The long term impact of teachers: teacher value-added and student outcomes in adulthood hindab hea õpetaja mõju tulevastele palkadele ja näitab selle olemasolu (nii läbi selle, et tõenäolisemalt mindi edasi õppima, kui ka neile, kes jäid keskharidusega). Õpetajate nimesid reeglina töövestlusel ei küsita, peamine tegur saab siin olla üksnes kognitiivse võimekuse paranemine.
Esitluse kommentaaridest paistis silma ka see, et me ei ole vaadanud enne keskkooli õpingud katkestavate inimeste koolisüsteemi tagasitoomise kulusid ning et vägisi hariduse andmine võib olla kulukas.
Kulusid ei vaadanud me tõepoolest ja sellel oli ka selge põhus – need arvutused ei ole mõeldud täna kehtiva meetmestiku hindamiseks. Nende eesmärgiks on pigem anda poliitikakujundajale võrdluspunkt – kui ta usub, et tal on meede, mis suudab ühe muidu keskmisele põhihariduse tasemele jääva inimese viia keskmisele keskharidusega inimese tasemele (seda suhteliselt laias mõttes), siis võiks selles tulla ühiskonnale tulu ca 78 tuhat € (see on siis kogutulu üle elukaare, kus sees ka tervise paranemisest jms tulenevad tulud). See on keskmine erinevus nende haridustasemetega inimeste vahel ning sellest tulenevaid piiranguid on raportis päris põhjalikult rõhutatud. Samas tekitab see arusaamise suurusjärkudest. Milline see meede on ja mis see maksab, see jääb juba poliitikakujundaja valida. Ühe olulise märkusena olgu veel öeldud, et enamikul nendest meetmetest on tulud ka väljaspool koolikatkestamist ja nad võivad parandada ka nende tulemusi, kes otseselt väljakukkumise ohus ei ole.
Kindlasti ei ole aga mõistlik kellelegi „vägisi“ hariduse andmine. Mis iganes meetmestikuga on tegemist, üldreeglina peaks see hakkama lapse käitumist mõjutama juba maast madalast ning aitama ta läbi kooli nii, et tal ei tekigi vastupandamatut soovi koolist lahkuda. Sellele vaatamata – kindlasti jääb alles ka neid inimesi, kelle keskhariduse viimine on liiga kulukas ja keda ka väga hästi disainitud meetmed ei aita. On väga vähetõenäoline, et nende hulka kuuluvad kõik need poolteisttuhat õpilast kes täna oma õpingud põhihariduse tasemel lõpetavad. Pöörame neile veidi rohkem tähelepanu.