Rääkides inimestega ja lugedes arvamusavaldusi ajakirjanduses torkab mulle tihti silma teatava pettumuse ja Eesti senise majandusarenguga rahulolematuse toon. Iseseisvat Eestit on nüüdseks olnud üle kahekümne aasta, oleme liitunud kõikvõimalike riikide ühendustega ja üleüldse läbi ja lõhki läänestunud — vähemalt võrreldes sellega, milline meie ühiskond oli üheksakümnendate alguses. Oleme ehitanud üles institutsioone ja säravaid-läikivaid hooneid, kuid elatustasemest rääkides on etteheited varmad tulema: palju vaesust, palgad närused, hinnad Euroopa tasemel, keskmine palk on madal ja üleüldse ei saa seda peaaegu keegi; miinimumpalk on sootuks olematu jne. Kohati jääb kõlama küsimus, et meil on olnud aega arenenud riikide hulka jõuda küllalt; kuidas siis on juhtunud nii, et oleme nõnda äpardunud ühes kõiges olulisemas näitajas? Hea küll, viieteist aastaga viie Euroopa rikkama riigi hulka jõudmise eesmärgi üle naeravad tänapäeval kõik. Aga mida tagasivaatavalt arvata sellest, mida me oleme saavutanud viimase paarikümne aastaga?
Vaatame alljärgnevalt majandusarengu üht põhinäitajat, SKP-d inimese kohta, ja proovime panna selle teiste riikide saavutuste konteksti. Vaatame SKP taset inimese kohta püsivhindades aastal 2011 ja aastal 1992. Penn World Table andmebaasi kohaselt on see näitaja nimetatud ajavahemikus kasvanud ligikaudu 8 600 USA dollarilt u 20 100 dollarile ehk pea 2,3 korda.
On seda vähe või palju? On ju palju teisi riike, kus kasv on olnud märgatavalt kiirem kui Eestis — nagu näiteks Hiina, mis suudab aastast aastasse näidata peadpööritavaid kasvunumbreid. Ainult kasvuprotsente vaadates pole Eestil sellele eriti muud midagi vastu panna kui mõned buumiaegsed näitajad, kuid pikema perioodi keskmisena on pilt teistsugune. Oluline on võrdlus esitada kogu perioodi kohta, mida soovime hinnata.
Samuti tuleb selleks, et võrdlus oleks õiglane, tähele panna ühte asja: keskmine hiinlane on keskmisest eestlasest palju vaesem. Madalamalt arengutasemelt on lihtsam kiiret kasvu saavutada kui kõrgelt (eeldusel muidugi, et kasvueeldused on täidetud — paraku on ka ohtralt näiteid vaestest riikidest, kes kuhugi kasvama ei kipu).
Seega, kui tahame võrrelda Eesti arengut viimaste kümnendite jooksul teiste riikidega, tuleks võrdluse aluseks võtta aeg, mis kulus SKP kasvamiseks Eesti lähtetasemest 90ndate alguses kuni selle tasemeni, mille oleme saavutanud praegu. Alljärgnevalt olemegi pannud ritta riigid selle järgi, mitme aastaga jõudis nende SKP per capita tasemelt, mis oli mitte suurem kui Eesti tase 1992. aastal, tasemele, mis oli vähemalt võrdne Eesti omaga 2011. aastal. Panime joonisele ainult need riigid, kellel see võttis aega vähem kui 35 aastat.