Vaatasime ka seda, mis takistab õppimist (formaalses- ja mitteformaalses õppes). Vastajad, kes oleks soovinud rohkem õppida, tõid takistustena välja koolituste hinna, tehnilise kättesaadavuse (koolituskoht või eriala ei sobi) ja mittesobivuse töögraafikuga – need probleemid on sageli lahendatavad iseseisva õppimisega. Iseseisvat õppimist on lihtsam sobitada oma päevakavasse ning finantsilises mõttes on tegu odavaima õppimisviisiga.
Eestis on elukestva õppe arendamisel päris oluline rõhk formaalõppel ja ka mitteformaalsel õppimise. Samas on ilmne, et valdav osa täiskasvanud inimese (olgu ta siis erialase haridusega või ilma selleta), toimub pigem iseseisvalt.
Ehk on aeg hakata mõtlema rohkem väljas pool formaalõppe raamistikku ning toetada ja julgustada inimesi tegelema iseõppimisega, mis neile juba niigi omasem on? Seda toetava meetmena võiks mõelda, kuidas inimesed, kes on olulise osa oma oskustest ja teadmistest omandanud iseõppides, saaks need väiksema vaevaga riiklikult tunnustatud kvalifikatsiooniks vormistada. See aitaks kergemini oma oskuseid tööturul pakkuda. Eesti kutsekvalifikatsiooni süsteem sobib olemuslikult selleks väga hästi, kuid kutseeksamite tegemine ei pruugi oma maksumuse tõttu olla kõigile kättesaadav, samuti võiks saada eksameid anda väiksemate tükkide peale (osakvalifikatsioonid, millega praegu ka juba tegeletakse). Õppimise aspektist vaadatuna võiks kaaluda suuremat rõhuasetust täiskasvanute õpioskuste arendamisel ning õppevahendite kättesaadavuse parandamisel.
Tahaksin lõpetuseks siiski öelda, et iseõppimine ei asenda formaalharidust ning ma ei näe neid kahte õppimise viisi ka konkurentidena. Iseõppimine eeldab varasemalt omandatud üldteadmisi ning õpioskusi ehk tugevat vundamenti, millele uusi teadmisi saab kuhjata. Vundamendi ehitamiseks on vaja kellegi juhendamist, kes suudaks anda tervikliku pildi – seda rolli täidab formaalõpe hästi. Elukestva õppe mõistes on aga iseõppimisel oluline roll, mida ei saa jätta tähelepanuta.