Kindlasti on mõni mängukaaslane lapsepõlves kutsunud teid mõõtu võtma keeleharjutuses, kus tuleb võimalikult kiirest tempos korrutada: „Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga“. Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi Töö ja tööhõive osa esimene punkt on foneetika vallas ehk veidi vähem väljakutset pakkuv, kuid teeb selle puudujäägi ajugümnastiliselt kuhjaga tasa.
Nimelt soovivad Sotsiaaldemokraadid toetada õiglase palga juurutamise poliitikat Eestis ning palk on nende hinnangul õiglane siis, kui 90% Eesti töötajatest saab palka vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast.
Keeleharjutusena võib ka seda lauset kiirenevas tempos mitu korda järjest korrutada, me otsustasime selle … läbi arvutada. Enne aga veidi selle eesmärgi taustast.
Nagu Sotsiaaldemokraadid oma programmis kenasti märgivad, on tegemist Euroopa Sotsiaalharta artiklist 4 pärit eesmärgiga (täpsemalt ekspertide komitee interpretatsiooniga küllaltki üldiselt sõnastatud eesmärgist). Praegune tõlgendus pärineb aastast 2004 ja räägitakse mitte bruto-, vaid netopalgast. Seega on võimalik eesmärgi saavutamiseks kasutada laias laastus kaht tüüpi meetmeid:
- Miinimumpalga (või sektoraalsete/ametialaste miinimumpalkade) tõstmine;
- Maksupoliitilised meetmed, mis suurendavad madalapalgaliste ja/või vähendavad kõrgepalgaliste sissetulekuid.
Alljärgnevalt püüame analüüsida kahte stsenaariumit:
- Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et maksusüsteem ei muutu.
- Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et rakendatakse astmelist tulumaksu. Tulumaksu astmete määramisel lähtume Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt välja pakutud astmetest:
- Kuni 2250 krooni kuus maksustatakse 0% tulumaksuga;
- 2251 – 15 647 krooni kuus maksustatakse 21% tulumaksuga;
- Üle 15 647 krooni kuus maksustatakse 26% tulumaksuga.
Asume esimese stsenaariumi juurde ja räägime algatuseks brutopalkadest (SDE ei täpsusta oma valimisplatvormis, millistest palkadest on jutt). Olgu meeldetuletuseks mainitud, et miinimumpalk oli 2009. aastal (ja on ka täna) 4350 krooni, samal ajal kui Eesti Tööjõu-uuringu andmete pealt arvutatud keskmine palk oli ca 11 000 krooni. Seega moodustas miinimumpalk 2009. aastal keskmisest palgast ca 40%. Sellise miinimumpalga taseme juures teenis Eestis üle 60% Eesti keskmisest palgast 72% täisajaga töötajatest. Milline peaks siis olema miinimumpalk, et see osakaal tõuseks 90%? Vastus on toodud alljärgneval joonisel, kust paistab, et selleks peab miinimumpalk olema vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast. Ühtlasi tuleb silma pidada, et miinimumpalga tõstmine (niikaua kui see jääb alla 60% keskmisest palgast) mitte ei suurenda, vaid hoopis vähendab nende inimeste osakaalu, kes teenivad alla 60% Eesti keskmisest.
Kindlasti on mõni mängukaaslane lapsepõlves kutsunud teid mõõtu võtma keeleharjutuses, kus tuleb võimalikult kiirest tempos korrutada: „Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga“. Sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi Töö ja tööhõive osa esimene punkt on foneetika vallas ehk veidi vähem väljakutset pakkuv, kuid teeb selle puudujäägi ajugümnastiliselt kuhjaga tasa.
Nimelt soovivad Sotsiaaldemokraadid toetada õiglase palga juurutamise poliitikat Eestis ning palk on nende hinnangul õiglane siis, kui 90% Eesti töötajatest saab palka vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast.
Keeleharjutusena võib ka seda lauset kiirenevas tempos mitu korda järjest korrutada, me otsustasime selle … läbi arvutada. Enne aga veidi selle eesmärgi taustast.
Nagu Sotsiaaldemokraadid oma programmis kenasti märgivad, on tegemist Euroopa Sotsiaalharta artiklist 4 pärit eesmärgiga (täpsemalt ekspertide komitee interpretatsiooniga küllaltki üldiselt sõnastatud eesmärgist). Praegune tõlgendus pärineb aastast 2004 ja räägitakse mitte bruto-, vaid netopalgast. Seega on võimalik eesmärgi saavutamiseks kasutada laias laastus kaht tüüpi meetmeid:
- Miinimumpalga (või sektoraalsete/ametialaste miinimumpalkade) tõstmine;
- Maksupoliitilised meetmed, mis suurendavad madalapalgaliste ja/või vähendavad kõrgepalgaliste sissetulekuid.
Alljärgnevalt püüame analüüsida kahte stsenaariumit:
- Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et maksusüsteem ei muutu.
- Vaatame, kui suur peaks olema miinimumpalk, et 90% inimeste netopalk oleks vähemalt 60% keskmisest netopalgast. Eeldame, et rakendatakse astmelist tulumaksu. Tulumaksu astmete määramisel lähtume Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt välja pakutud astmetest:
- Kuni 2250 krooni kuus maksustatakse 0% tulumaksuga;
- 2251 – 15 647 krooni kuus maksustatakse 21% tulumaksuga;
- Üle 15 647 krooni kuus maksustatakse 26% tulumaksuga.
Asume esimese stsenaariumi juurde ja räägime algatuseks brutopalkadest (SDE ei täpsusta oma valimisplatvormis, millistest palkadest on jutt). Olgu meeldetuletuseks mainitud, et miinimumpalk oli 2009. aastal (ja on ka täna) 4350 krooni, samal ajal kui Eesti Tööjõu-uuringu andmete pealt arvutatud keskmine palk oli ca 11 000 krooni. Seega moodustas miinimumpalk 2009. aastal keskmisest palgast ca 40%. Sellise miinimumpalga taseme juures teenis Eestis üle 60% Eesti keskmisest palgast 72% täisajaga töötajatest. Milline peaks siis olema miinimumpalk, et see osakaal tõuseks 90%? Vastus on toodud alljärgneval joonisel, kust paistab, et selleks peab miinimumpalk olema vähemalt 60% Eesti keskmisest palgast. Ühtlasi tuleb silma pidada, et miinimumpalga tõstmine (niikaua kui see jääb alla 60% keskmisest palgast) mitte ei suurenda, vaid hoopis vähendab nende inimeste osakaalu, kes teenivad alla 60% Eesti keskmisest.
Joonis 1. Miinimumpalga tõstmise mõju täisajaga töötavate palgatöötajate osakaalule täisajaga töötavate palgatöötajate koguarvus, kes teenivad rohkem kui 60% Eesti keskmisest palgast (brutopalk).
Kui järgi mõelda, on tulemused väga loogilised – miinimumpalga tõus mõjutab keskmist palka, mis tähendab, et need inimesed, kes varem teenisid täpselt 60% Eesti keskmisest, langevad napilt alla selle piiri. Miinimumpalk saab omada positiivset mõju sellele näitajale ainult juhul, kui ta on suurem või võrdne 60 protsendiga Eesti keskmisest.
Läheme nüüd teise stsenaariumi juurde, sest Sotsiaaldemokraadid on pakkunud välja ka tulumaksu muudatused, mis peaks kõrgepalgaliste netopalka vähendama(seega liigume brutopalkadelt netopalkadele). Kui vaadata aga allpool toodud joonist, siis ei ole tulemused jällegi vist päris sellised, mida on oodatud. Nende inimeste osakaal, kelle netopalk on üle 60% keskmisest palgast, on küll veidi suurem, kuid laias plaanis ei ole muutused eriti suured – kui soovime, et 90% inimestest teeniks vähemalt 60% keskmisest netopalgast, siis peab miinimumpalk olema 60% keskmisest palgast.
Joonis 2. Miinimumpalga tõstmise mõju täisajaga töötavate palgatöötajate osakaalule täisajaga töötavate palgatöötajate koguarvus, kes teenivad rohkem kui 60% Eesti keskmisest palgast (netopalk, astmeline tulumaks).
Olgu siinkohal juurde märgitud, et väga suurt vahet ei ole ka sellest, kui viimase tulutaseme maksumäär on 26% asemel nt 50% – murdepunkt on ikkagi kohas, kus miinimumpalk ületab 60% keskmisest palgast.
Mida siis arvata Sotsiaaldemkraatide eesmärgist? Meie väikese mõtteharjutuse esmaseks järelduseks on see, et selle eesmärgi täitmine on võimalik vaid väga äärmuslikke meetmeid kasutades. Miinimumpalk, mille suuruseks on 60% keskmisest palgast, oleks siin maailmanurgas kindlasti pretsedenditu. Lisaks sellele on kahju ka nendest inimestest, kes selle reformi tulemusena oma töökoha kaotavad. Me võime vaielda selle üle, kas miinimumpalga tõstmine 5-10 % võrra mõjutab hõivet negatiivselt või mitte, aga selle peaaegu kahekordistamine küll vaevalt ilma koondamisteta õnnestub 
* Oma väikese mõtteharjutuse läbiviimiseks kasutame 2009. aasta Eesti tööjõu-uuringu andmeid töötajate brutopalga kohta. Mõningad probleeme on nende inimeste sissetulekute käitumise modelleerimisega, kes teenivad täiskohaga töötades täna Eesti Tööjõu-uuringu andmetele alla miinimumpalgal (neid on ca 5%). Siintoodud tulemused on arvutatud eeldusel, et uus miinimumpalk tõstab nende palgad uue miinimumpalga tasemele. Alternatiiv oleks eeldada, et nende palgad jäävad samasse proportsiooni uues miinimumpalgast kui nad on 2009. aastal kehtinud miinimumpalgast. Kuna aga tulemused sellest olulisel määral ei muutunud, siis otsustasime lihtsama skeemi kasuks.