Tellija: Haridus- ja Teadusministeerium
Periood: 2012
Käesoleva uuringu eesmärgiks oli uurida erialase hariduseta inimeste enesetäiendamist – Eestis kui Euroopa Liidus tervikuna peetakse pidevat enesetäiendamist väga oluliseks, sest vaid pidev enesetäiendamine saab tagada toimetuleku pidevalt muutuvas maailmas. Uuringu sihtgrupiks olid erialase hariduseta inimesed, kes grupi keskmisena tegelevad iseseisva enesetäiendamisega oluliselt vähem kui inimesed, kellel on erialane haridus.
Uuringu esimeseks olulisemaks järelduseks on see, et kui vaadata iseseisvat enesetäiendamist tavapärasest veidi põhjalikumalt, siis selgub, et viimase 12 kuu jooksul tegeles sellega 68-85% 25-64 aastastest erialase hariduseta inimestest. Seega oleks väär arvata, et see grupp ühiskonnas ennast ei täienda – seda tehakse lihtsalt veidi teistsugusel moel, tuginedes oluliselt rohkem informaalsetele kanalitele. Uuringu teiseks oluliseks järelduseks on see, et kui uurida, kumb mõjutab enesetäiendamisega tegelemist rohkem, kas üldharidustase või erialase hariduse olemasolu, siis selgub, et selgelt olulisemat rolli mängib üldharidustase.
Kui uurida erialase hariduseta inimeste käest seda, millistel põhjustel nad tegelevad enesetäiendamisega, siis laiema silmaringi ja tööväliselt kasutatavate teadmiste arendamine on veidi olulisemal kohal kui tööalaste teadmise omandamine, kuid vahe ei ole väga suur.
Tuuakse välja ka terve rida takistusi, mis piiravad enesetäiendamist. Rohkem õppida soovinud mainivad enam koolituste hinda, tehnilist kättesaadavust (koolituskoht või eriala ei sobi) ja mitte¬sobivust töögraafikuga, samal ajal kui õppida mittesoovinud toovad olulisemate põhjustena välja vanuse, terviseprobleemid, aga ka perekondlikud kohustused. Eraldi võiks välja tuua, et vanus paistab olema põhjendus, mida ka tavamõistes suhteliselt noored inimesed (40-49) peavad õppimisega mittetegelemise peamiseks põhjuseks, ning seda mitte ainult tasemeõppe, vaid eeskätt just iseõppimise puhul.
Uuringus kirjeldati ka mujal maailmas elukestvas õppes osalemise toetamiseks rakendatavaid meetmeid ning arutleti nende sobivuse üle Eesti konteksti. Üheks olulisemaks järelduseks oli, et meil on juba praegu kasutusel päris palju erinevaid meetmeid ja nende osas võiks rõhku panna pigem nende efektiivsuse hindamisele. Lisaks toodi välja ka mõningaid uusi meetmeid, mille rakendamist võiks Eestis kaaluda.
Uuringu tellis Haridus- ja Teadusministeerium.