Ühingute piiriülene liikumine


Euroopa Liidus on loodud regulatsioon piiratud vastutusega äriühingute piiriülese ühinemise jaoks (direktiiv 2005/56/EÜ). Piiriülene registreeritud asukoha muutmine Eestisse või Eestist mõnda teise riiki nii, et säiliks õigusjärglus, ei ole praegu võimalik. Samuti ei saa piiriüleselt jaguneda ja teised ühingud peale piiratud vastutusega äriühingute ei saa ka ühineda. Uuringu eesmärk oli tuvastada ühingute piiriülese liikumise regulatsiooni puudulikkusest tulenevad majanduslikud ja õiguslikud probleemid, lähtudes praktikute ja Eesti ettevõtluskeskkonna vaatepunktist.

Uuringus kaardistati juhtumeid, kus oleks soovitud või lähitulevikus soovitakse kasutada neid ühingute piiriülese liikumise vorme, mis on praegu Eestis reguleerimata. Kokku õnnestus kaheksa riigi tööandjate esindusorganisatsioonide, saatkondade, kaubanduskodade, õigusbüroode jt asjasse puutuvate isikute küsitlemise ja õigusnõustajate intervjuudega tuvastada kaheksa sellist juhtumit.

Juhtumite leidmiseks tehtud intervjuude käigus ilmnes, et ettevõtjate jaoks ei ole eraldiseisvalt vajadust just piiriüleseks liikumiseks, vaid esmane vajadus on üldisem majandustegevuse alustamine välisriigis. Millises vormis see täpselt aset leiab, ei ole niivõrd oluline. Oluline on, et see oleks lihtne, odav ja õiguskindel.

Kogutud andmete kohaselt on registreeritud asukoha piiriülese muutmise vajadus eeskätt väiksematel ühingutel, kes on kulude suhtes tundlikumad. Suuremad ühingud, kellele on asendusmeetoditega kaasnev kulu ja pingutus jõukohasemad, saavad majandustegevuse alustamisega välisriigis hakkama ka kehtiva regulatsiooni raames. Eelkõige on suurematel ühingutel rohkem vahendeid, et kaasata õigusnõustajaid, kes töötavad välja asendusmeetmete paketi ja aitavad selle ellu viia. Väiksemate ettevõtjate puhul ei ole selliste kulutuste tegemine põhjendatud ega sageli ka võimalik. Seepärast loobuvad väikesed ühingud piiriülesest liikumisest ja ka asendusmeetodite abil majandustegevuse alustamisest välisriigis.

Kuna puudub regulatsioon registreeritud asukoha muutmiseks, siis majandustegevuse alustamine välisriigis on võimalik saavutada läbi asendusmeetodite, kuid neil on olulised puudused. Võimalikud asendusmeetodid praegu reguleerimata piiriülesele liikumisele on nt SE asutamine, direktiivi 2005/56/EÜ järgi ühinemine, tütarettevõtja või filiaali asutamine või uue ühingu asutamine ja endise likvideerimine. Kõigi nende viiside kasutamisel aga kaasneb täiendavaid kulutusi või ka toiminguid, mida ei oleks vaja, kui nt registreeritud asukoha piiriülene muutmine oleks võimalik. Seega võimaldaks registreeritud asukoha piiriülese muutmise regulatsiooni loomine teatud juhtudel odavamalt ning ühingu jaoks sobivamalt majandustegevuse alustamist välisriigis, kui see praegu on võimalik. Samas tuleb uue regulatsiooni loomisel kaaluda, kui lihtsa ja vähemate toimingutega regulatsiooni loomine on võimalik, et samal ajal oleks tagatud nii aktsionäride-osanike, võlausaldajate, töötajate jt puudutatud isikute õiguste kaitse.

Piiriülese liikumise regulatsiooni loomine iseenesest ei ole meede, millel oleks märkimisväärset mõju ühingute piiriüleste liikumiste juhtumite arvule, sest majandustegevuse laiendamine jääb asendusmeetoditega tegemata praegu vaid üksikutel väikestel ühingutel. Samas lihtsustaks vastava regulatsiooni olemasolu majandustegevuse alustamist välisriigis nendel ühingutel, kellel on selline plaan.
Uuring viidi läbi Riigikantselei tellimusel koostöös Justiitsministeeriumiga.

Uuring viidi läbi koostöös advokaadibürooga Nove. Uuringu läbiviimine on rahastatud ühtekuuluvusfondide 2014–2020 rakenduskava prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetmest 12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“.

Uuringu raport
Summary by research questions