dets 7

Töökeskkonna ja töötingimuste mõju ajutise ja püsiva töövõimetuse kujunemisele


Püsiva töövõimetusega inimeste arvu kasv on olnud Eestis märkimisväärne ning jõudnud enam kui 10%ni tööealisest elanikkonnast. Püsiv töövõimekadu tähendab piiranguid tööelus osalemisel, madalama töötasuga töökohti või hoopis tööturult välja langemist. See omakorda toob kaasa lisaks terviskahjule ka sissetulekute languse. Uuringu ülesanne on hinnata ajutise ja püsiva töövõimetuse seoseid, töökeskkonna ja töötingimuste seoseid töövõimetuse tekkimisega ning töövõimekaoga töötajate palkamisega seotud riske.

Uuring põhineb registriandmete analüüsil, töövõimekaoga inimeste küsitluse andmetel ja tööandjate intervjuudel. Registriandmete analüüsiks seoti omavahel Sotsiaalkindlustusameti, Tööinspektsiooni ja Haigekassa registritest andmed uuringu sihtrühma ja võrdlusgrupi kohta.

Juba enne püsiva töövõimetuse määramist on tööhõivemäär tulevaste töövõimekaoga inimeste hulgas väiksem kui Eesti elanikkonnas keskmiselt. Samuti on haiguslehel viibinud suhteliselt rohkem inimesi kui võrdlusgrupist. Haiguslehed on ka keskmiselt pikemad. See näitab, et püsiv töövõimetus kujuneb välja pikema perioodi jooksul ning selle aluseks olev haigus mõjutab tööelu juba aastaid enne püsiva töövõimetuse ametlikku määramist. Oluliselt kasvab haiguslehel viibimise sagedus ja haiguslehtede pikkus püsiva töövõimetuse määramisele eelneval ja määramise aastal. Järgneval aastal haiguslehel viibijate osakaal ja haiguslehtede pikkus vähenevad, olles siiski kõrgemad, kui võrdlusgrupil ja enne püsiva töövõimetuse määramist.

Haiguslehe pikkus on seega heaks indikaatoriks PTV tekkimisele ning võimaldab kavandada varasemaid sekkumismeetmeid, mille kaudu hinnata haiguse kujunemist, selle seost töötamise ja töötingimustega ning teha vajadusel kohandusi, mis võimaldaksid vältida või pidurdada tervisekahju välja kujunemist.

Töötamise mõju haiguse kujunemisele on oluliselt laiem kui vaid otseselt töötamisest põhjustatud haiguse või kutsehaiguse esilekutsumine. Kolmveerand püsivalt töövõimetutest ja pikaajalisel haiguslehel viibinutest leidsid, et nende tervisekahju oli põhjustatud töötamisest või et töötingimused ja töötamine mõjutasid tervist negatiivselt. Oluline osa uuringu sihtrühmast leiab, et varase sekkumisega oleks saanud tervisekahju kas ära hoida või selle ulatust vähendada. Peamiselt leitakse, et lahenduseks oleks olnud varasem ravi alustamine. Samas leiab ligi viiendik, et tööandja poolsed tegevused oleksid võinud vähendada tervisekahju väljakujunemist, eelkõige läbi töökorralduse ja töökeskkonna muutmise.

Tervisekontrollide roll on kriitiline õigeaegse sekkumise tagamiseks ning tööst tuleneva tervise halvenemise vältimiseks. Tänase tööandja juures on töötervishoiuarsti vastuvõtul käinud ligi 2/3 töötavatest sihtrühma kuulujatest. Aga kolmandiku töötervishoiuarsti juures käinute hinnangul ei selgitanud arst neile, kuidas töötada tervist hoidvalt ja ohutult. Samas on oluliseks infokanaliks ohutu ja tervist säästva töötamise tagamisel lisaks töötervishoiuarstile ka perearst ja eriarstid.

Üldisemalt soovitatakse uuringu alusel muu hulgas kavandada varased sekkumismeetmed haiguslehe pikkuse järgi, et vähendada püsiva töövimetusega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. Varase sekkumismeetme üheks osaks võiks olla oslise töötamise võimadlamine haiguslehe ajal, mis eeldab praeguse haigushüvitiste süsteemi muutmist. Tagada, et kõik tõsise tervisekaoga töötajad käiksid tervisekontrollis ja määratleda perearstide roll ohutu ja tervist hoidva töötamise konsulteerimisel.

Uuringu tellis Sotsiaalministeerium ning selle rahastamiseks kasutati Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid.
Lõppraport
toovoime_metoodikaraport