Dec 1

Perioodi 2007-2013 struktuurivahendite mõju regionaalarengule


Struktuurivahendeid ehk Euroopa Regionaalarengufondi, Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi toetusi kasutati eelmisel ELi eelarveperioodil Eestis kolm miljardit eurot. PRIA ehk ELi põllumajandus- ja maaelu toetuste maht ulatus veidi üle ühe miljardi euro. Toetusi kasutati seega umbes 2300 eurot inimese kohta seitsme aasta jooksul. Struktuurivahendeid ühe elaniku kohta sai enim Järva maakond ja Tartu maakond, vähim Põlva maakond ja Jõgeva maakond.

Piirkondlikud erisused arengutasemes ja -tempos võivad olla tingitud nii asukohast, kohalike ressursside iseloomust, olemasoleva majandustegevuse kohalikest välismõjudest, transpordi- ja muudest infrastruktuurikuludest, kohalikest institutsioonidest jne. Antud uuring on oluline nii struktuurivahendite kasutamise mõju hindamise aspektist kui ka laiemalt Eesti regionaalpoliitika toimemehhanismide täpsustamiseks ja hindamiseks.

Uuringu põhitulemused
• SV on aidanud oluliselt kaasa maakondade arengule, kuid ei ole toonud kaasa olulist arenguerinevuste vähenemist. Poliitikavaldkondade arengut iseloomustavate tulemusindikaatorite tase on enamikes maakondades paranenud, kuid maakondlikud arenguerinevused ei ole muutunud.
• SV ja PRIA toetuseid kokku anti elaniku kohta enam sinna, kus oli väiksem rahvaarv 2007.
• Maakondadesse, kus 2007. a oli SKP suurem ja hõive kõrgem, läksid suuremad SV toetused.
• Maakonda paigutatud SV ja maakondade tulemusindikaatorite muutuse vahel on seosed vaid üksikutes valdkondades: Selliste kutseõppe lõpetajate osakaal, kes 6 kuud pärast lõpetamist olid tööturul aktiivsed kahanes enim maakondades, kus toetused olid väiksemad; Ettevõtete arv kasvas enam seal, kuhu läks enam SV ettevõtlustoetuseid.
• Maakondade seminaridel osalenute hinnangul aitasid piirkonna arengule kõige enam kaasa toetused vee- ja jäätmemajandusele, järgnesid tööturumeetmed ja täiskasvanukoolitus ning avalike teenuste arendamine. Kõige tagasihoidlikumaks peeti haldusvõimekuse meetmete tuge piirkonna arengule.

Indikaatorite analüüsi põhjal olid SV toetused ettevõtluse- ning turismivaldkonnas elaniku kohta suuremad, nendes maakondades, kus olukord 2007. aastal oli parem. Sellega toetatakse potentsiaalselt maakondlike arenguerinevuste suurendamist.

SV toetused olid elaniku kohta suuremad nendes maakondades, kus olukord 2007. a oli halvem liiklusõnnetuste osas ja elukestvas õppes osalejate poolest. See võiks kaasa tuua maakondlikke arenguerinevuste vähenemise nendes valdkondades. Enamike maakondlike indikaatorite algtasemetega ega muutustega maakondlikul SV mahul ei olnud seost, mis viitab probleemidele indikaatorite määratlemisel, SV ja regionaalarengu planeerimisel.

Uuringu tulemusena tõdeti, et keskvalitsuse tasandil tuleks SV regionaalsele mõjule selgemad eesmärgid seada ja eesmärkide täitmist seirata. Regionaalareng on olnud SV valdkondlike eesmärkide kõrval teisejärguline ja pigem formaalne eesmärk. Valdkondlike meetmete mõju seiratakse projekti teostajate subjektiivsete hinnangute alusel, puuduvad maakondade erinevusi peegeldavad indikaatorid.

Valdava osa meetmete puhul olid hindamiskriteeriumid ja muud meetmetingimused (nt abikõlblike taotlejate ring) koostatud Eesti koondnäitajatest tulenevalt, rahastusotsused tehti samuti lähtuvalt Eesti koondnäitajatest. Piirkondlike eripärade ja arenguvajadustega arvestati vähem.

Maakonna strateegilise arengu planeerimine on olnud nõrk ja see on takistanud SV mõjusamat kasutamist Seda kinnitab asjaolu, et maakonna arengu planeerimise korraldus on maakonniti ebaühtlane, maakonna arengustrateegia roll, koostamise protsess ja elluviimise korraldus on reguleerimata. Maakonna arengustrateegiad, mis peaks olema aluseks piirkonna arengueelduste ja -erisuste määratlemisel, on laiapõhjalised, selgete fookusteta (va üksikud erandid) ega sisalda sisulisi strateegilisi valikuid ja nende abil ei ole võimalik juhtida SV kasutamist maakonnas. Maakonna tasandil puudub teadmine ja sageli ka huvi SV kasutamise statistika kohta maakonnas. Kõik see põhjustab piirkondade ebaühtlast arengut ning toob kaasa huvidekonflikte omavalitsuste vahel ning ebamõistlikke investeeringuid maakonna kui terviku vaates.

SV peaksid enam soosima erinevate osapoolte koostööd regionaalse arengu tagamisel. Koostööd rõhutati maakondades tähtsa edutegurina, selle puudumist olulise takistusena SV mõju saavutamisel. Koostöö väärtustamisel tõsteti esile kõiki tasandeid: nii koostööd riigiga (sh maavalitsusega), omavalitsuste vahelist koostööd kui koostööd sidusrühmade ja kogukonnaga. Koostöö nõuab rohkem ressursse ja on aeganõudvam, seega ka kulukam, mistõttu koostöö tegemiseks peab olema loodud piisavalt võimalusi ja motiveerivaid tegureid (nt meetme tingimusi on võimalik täita vaid koostöös, koostöövajadusega arvestav meetmete avanemine ja taotlusperiood, sisulise koostöö väärtustamine). Paremini toimis koostöö maakondades, kus see oli tugevalt institutsionaliseeritud, s.t sõlmitud oli koostöökokkulepe koos selge ülesannete jaotuse, vastutajate ja eesmärkide seirega. SV meetmed olid planeeritud ning toimisid n.ö silotornipõhiselt ning rakendusüksuste vahel puudus koordinatsioon, mis pärssis projektide positiivse koosmõju teket kohalikul tasandil.

Töö tellis Rahandusministeerium ja see viidi ellu koostöös PRAXISega. Uuring on valminud Euroopa Liidu struktuurivahendite toel.

Uuringuaruanne
Indikaatorite aruanne
Maakondade juhtumid