EESTI KEELEST ERINEVA EMAKEELEGA TÄISKASVANUTE EESTI KEELE ÕPE LÕIMUMIS- JA TÖÖHÕIVEPOLIITIKAS: KVALITEET, MÕJU JA KORRALDUS

Tellija: Kultuuriminsteerium, Sotsiaalministeerium

Periood: 2017-2018

Eestis elab ligi 300 000 eesti keelest erineva emakeelega täiskasvanut. Neist pooltel on aktiivne eesti keele oskus, st nad saavad eesti keelest aru ning oskavad rääkida ja kirjutada. Ülejäänud poolte keeleoskus on väiksem ja selle paranemiseks peaksid inimesed juurde õppima. Aktiivse eesti keele oskusega inimeste osakaal on suurenenud, kasvades ligikaudu ühe protsendipunkti võrra aastas.

Uuring annab ülevaate täiskasvanute eesti keele koolituse nõudlusest, koolitajate vaatest eesti keele koolituste pakkumisele ning töötukassa kaudu pakutavate eesti keele koolituste korraldusest, tulemuslikkusest ja tõhususest.

Riiklikult pakutud eesti keele koolituste mahud on ulatunud kuni 6000 osalejani aastas. Selline maht on olnud aga vaid struktuurivahendite rahastusega aastatel. Struktuurivahenditest rahasutse puudumisel on riiklikult pakutud koolitustel osalejaid vähem kui 2000 aastas. Aktiivse eesti keele oskuseta on aga ligi pooled eesti keelest erineva emakeelega inimestest ehk enam kui 100 000 inimest. Puuduva keeleoskusega inimesel on aktiivse keeleoskuse oamndamiseks vaja rohkem kui ühte keelekursust.

Uuringu käigus tehtud küsitlus näitab, et inimese keeleoskuse tase ja õppimiskavatsused ei ole omavahel otseselt seotud. Eesti keelest erineva emakeelega inimeste seas on kokku ca 60% inimesi, kellel on lühema või pikema aja jooksul kavatsus eesti keelt õppida ja 40%, kes ei kavatse eesti keelt õppida. Suurel osal viimastest (62%) pole vaja eesti keelt õppida, sest neil on juba aktiivne keeleoskus olemas. Samas on nii keelt mitteoskavate seas neid, kes õppida ei kavatse kui juba oskavate seas neid, kes edasi tahavd õppida.

Enesehinnangulise õppimiskavatsusega on palju inimesi, aga nende valmidus ise eesti keele õppe eest tasuda on vähene. Vähem kui kümnendik eesti keelest erineva emakeelega inimestest on valmis ise katma valdava osa oma eesti keele õpingute kulust. Osaliselt tuleneb see asjaolust, et tasuta eesti keele õpe on vähemalt mingis mahus olnud alati kättesaadav. Teisalt on see seotud ka eesti keele õppe prioriteetsusega täiskasvanute teiste tegevuste hulgas.

Uuringust järeldub, et senisest kiiremaks eesti keele oskuse taseme tõusuks eesti keelest erineva emakeelega elanikkonna seas, on vajalik suurendada keeleõppe võimalusi. Nõudlus keeleõppe järele on olemas. Pakkumise ja nõudluse vastavuse jaoks peavad aga keelekursused ja õppimisvõimalused olema paindlikud nii, et need sobiksid täiskasvanute igapäevaeluga, milles on kesksel kohal muud tegevused. Samuti peavad keelekursused ja keeleõpe olema korraldatud nii, et oleks tagatud järjepidevus. See tähendab, et juhtudel, kus täiskasvanul ei ole võimalik enam ühte kursust jätkata, saaks ta alustada uuesti selle koha pealt, kus pooleli jäi. See eeldab täiendavat standardiseeritud keeleoskuse alamtasemete kirjeldamist.

Uuring on valminud Sotsiaal- ja Kultuuriministeeriumi tellimusel ning rahastatud Euroopa Regionaalarengu programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine (RITA)“ tegevuse 2 „Teadmistepõhise poliitikakujundamise toetamine“ alt. Uuringu koostajad on Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar ja Tallinna Ülikool.

Uuringu tulemused on eristatud järgmistes raportites: